Judaismi, kristlust ja islamit on nimetatud kolmeks Aabrahami usundiks. Ajaloolises mõttes on kristlus välja kasvanud juutide usutraditsioonist. Islamiusu rajaja Muhamed tundis omakorda mingil määral nii judaismi kui kristlust. Kõik kolm on monoteistlikud religioonid. Kas see aga tähendab, et neis religioonides austatakse sama Jumalat – Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalat, Jeesus Kristuse Isa?
Kristlasi ja juute eristab otsustavalt küsimus suhtumisest Kristusesse, täpsemalt sellesse, kas Naatsareti Jeesus, Maarjast sündinu, on tõotatud Messias ja Jumala Poeg. Johannese evangeeliumis on Jumala inimesesekssaamise kohta öeldud: «Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu» (Johannese 1:11). Juudid peavad end esiisa Aabrahami järeltulijateks ja loevad Aabrahamile antud tõotused endi kohta käivaks. Ent Jeesus ütles juutidele: «Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite Aabrahami tegusid» (Johannese 8:39).
Sellega ongi asja olemus lühidalt kokku võetud. Kuigi Jumal ilmutas end Iisraeli rahvale ja andis neile nii tõotused kui Seaduse, ei võtnud juudid vastu ilmutuse järgmist astet, mis avas täielikumalt Jumala olemuse. Kui Jeesus tunnistas end suurkohtu ees Jumala Pojaks, nimetas ülempreester seda jumalateotuseks (Matteuse 26:64; Markuse 14:64). Sünnist saadik pime mees, kelle Jeesus nägijaks tegi, heideti Kristuse tunnistamise tõttu kogudusest välja (Johannese 9:34).
+ + +
Moslemid usuvad, et Muhamed on viimane Jumala läkitatud saadikutest, kelle seas on ka Jeesus ja Vana Testamendi prohvetid. Seega kuuluvad moslemid enda arvates samasse usulisse traditsiooni ja kannavad seda edasi kõige puhtamal kujul. Koraanis antakse moslemitele soovitus: «Kui hakkate vaidlema Raamatu rahvaga, siis … [ö]elge: «Meie usume seda, mis on läkitatud meile, ja seda, mis on läkitatud teile. Meie Jumal ja teie Jumal on üks ja sama, ja meie kuulame teda.»» (29.46 – siin ja edaspidi on kasutatud Haljand Udami tõlget).
Muhamed oli range monoteist. Koraan mainib Jeesust mitmel korral, kuid lükkab ühemõtteliselt tagasi kristliku õpetuse, et Jeesus on Jumala Poeg, Kolmainujumala teine isik. Selles seoses viitab Koraan kristlastele kui «valetajatele» (3.61) ning rõhutab ranget monoteismi: «Ei ole jumalusi peale Jumala» (3.62) ja «Tunnistagem sõna, mis on üks ja sama nii meile kui ka teile, et meie ei kummardaks kedagi teist kui Jumalat, et me ei peaks kedagi teist temaga võrdseks, vaid tunnistame Isandana vaid Jumalat» (3.64).
Koraani 4. suuras rünnatakse otseselt kristlikku kolmainuõpetust: «Uskuge Jumalasse ja tema sõnumitoojatesse ja ärge kõnelege Kolmainsusest. Lõpetage see, sest nii on teile parem. Jumal on üks, kiitus olgu talle! Kas temal võiks olla poeg?» (4.171; vt ka 5.72–75 ja 5.116). «Kuid nii väidate alatul kombel valet. Selle tõttu on taevas valmis rebenema, maa lõhenema ja mäed pudenema põrmuks – selle tõttu, et omistate talle poja! Armulisel pole sünnis omada poega!» (suura 19:89–92). 112. suuras teatatakse: «Ütle: Tema on ainus Jumal, igavene Jumal, ta ei ole sigitanud ega sündinud ja väes ei ole talle võrdset.»
Seevastu Uues Testamendis kirjutab apostel Johannes: «Kes on valetaja? Eks ju see, kes salgab, et Jeesus on Kristus. Antikristus on see, kes salgab Isa ja Poega. Kes iganes salgab Poja, sellel pole ka Isa; kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa» (1. Johannese 2:22–23). Ta lisab: «Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma, kellest te olete kuulnud, et ta tuleb, ja nüüd ta juba ongi maailmas» (1. Johannese 4:2–3).
Jeesus Kristuse taevane Isa, kes «muiste rääkis palju kordi ja mitmel viisil esivanamatele prohvetite kaudu» ja «on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu» (Heebrea 1:1–2), ja Koraani Allah, keda moslemid Jumalana austavad, ei saa olla üks ja sama jumalik isik, sest nad kõnelevad üksteisele vastu.
Luterlaste peamises usutunnistuskirjas mõistetakse islami õpetus Jumalast ketserlusena hukka: «Esiteks õpetatakse ja usutakse Nikaia Kirikukogu otsuse kohaselt üksmeelselt, et on ainult üks jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes seda tõeliselt on, aga selles ainsamas jumalikus olemuses on kolm isikut, kes on sama vägevad, sama igavesed, Jumal-Isa, Jumal-Poeg ja Jumal – Püha Vaim, kõik kokku üks jumalik olemus, igavesti, jagamatult, lõpmatult, mõõtmatu vägi, tarkus ja headus, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade Looja ja alalhoidja. … Sellepärast mõistetakse hukka kõik selle artikli vastu käivad ketserlikud õpetused, nagu manilased, kellel on kaks Jumalat, kuri ja hea, samuti valentiniaanid, ariaanid, eunomiaanid, islamiusulised ja muud nendesarnased…» (Augsburgi usutunnistus, I artikkel).
+ + +
Judaism ja islam on olemuselt käsureligioonid, kristlus on lunastusreligioon. Judaistid ja moslemid usuvad, et kui inimene elab Jumala käskude järgi, pälvib ta Jumala õnnistuse. Islami keskmes on arusaam, et inimene peab ennast allutama tõelisele Jumalale, kelleks on end Koraanis ilmutav Allah, ja võtma omaks tõelise religiooni – islami, mis tähendab alistumist Allahi tahtele. Kohtupäeval hindab Allah inimest just selle järgi, kas inimene on järginud tema käske. Kristuse kui lunastaja rolli islamis ei tunnistata ning seetõttu pole ka vähimatki vajadust kiriku, sakramentide ja pühitsetud vaimulike järele. Seevastu kristlased panevad oma lootuse Kristusele, kes suri meie pattude eest ristil.
Tabavalt on kristluse ja islami erinevuste tuuma kokku võtnud paavst Johannes Paulus II: «Koraani Jumalale jagatakse kauneimaid nimesid, mida inimkeel suudab välja mõelda, kuid ta jääb maailmaväliseks Jumalaks, ta on pelgalt Majesteet, aga mitte Emmanuel, Jumal-on-meiega. Islam pole lunastusreligioon. Seal pole ruumi risti ega ülestõusmise jaoks. Mainitakse küll Jeesust, aga lihtsalt kui üht prohvetit enne viimast prohvetit, Muhamedi. Mainitakse ka Maarjat, tema neitsilikku Ema, aga lunastuse draama puudub seal täielikult. Seetõttu erinevad nii islami usuõpetus kui ka inimesekäsitlus suuresti kristluse omadest.» (Üle lootuse läve, 2001, lk 99).
Väga erinevad religioonid ja usuliikumised võivad tunnistada Jumala ainulisuse printsiipi ja vastanduda seega polüteismile või ateismile, kuid kristlased tunnevad ainsat ja elavat Jumalat tänu Tema eneseilmutusele Jeesuses Kristuses. Selle ilmutuse valguses tõlgendavad nad Vanaks Testamendiks nimetatud pühakirjaosa ning hindavad oma suhteid teiste religioonidega, sealhulgas islamiga.
Kuid Jumal ei ole lakanud rahvaid Kristuse juurde kutsumast. Nii judaistide kui moslemite seast on ristiusku pöördunuid. Aegade lõpul toimub Iisraeli pöördumine.
Käesolev kirjutis kuulub Meie Kiriku rubriiki «Ususeletus», milles käsitletakse kristliku usu ja õpetusega seotud küsimusi ja teemasid.
