Igal aastal 31. oktoobril tähistavad luterlased usupuhastuspüha. Sel päeval meenutatakse, kuidas augustiinlasest preester ja õppejõud Martin Luther naelutas aastal 1517 Wittenbergis kirikuksele oma 95 väitlusteesi, millest sai alguse usupuhastusliikumine läänekirikus. Lauldakse Lutheri kirjutatud hümni «Üks kindel linn ja varjupaik» ja kõneldakse luterlikust identiteedist.
Mis kasu on aga sellest välisest kombetäitmisest, kui peavoolu luterlus kaugeneb iga aastaga üha enam ja enam nii Martin Lutheri taotlustest kui apostlikust usust?
Lutheri väljaastumist tõlgitsetakse kui revolutsioonilise uuendusliikumise algust, mis lubab Piiblit vajadusel ümber tõlgendada ja moodsa aja arusaamadega kooskõlla viia. On välja mõeldud loosung ecclesia semper reformanda est – kirik uueneb pidevalt. Ometi oli Luther ise täiesti vastupidisel seisukohal, kirjutades:
«Me ei leiuta midagi uut, vaid peame kinni vanast Jumala Sõnast ja jääme selle juurde, nagu seda on hoidnud vana kirik. Seepärast oleme meie koos selle kirikuga õige vana kirik, otsekui ükssama kirik, mida seesama Jumala Sõna õpetab ja usule kutsub. Seetõttu laimavad papistid isegi Kristust ennast, apostleid ja kogu kristlaskonda, kui nad meid uuendajateks ja ketseriteks sõimavad. Sest nad ei leia meie juures midagi muud, kui üksnes vana kiriku vana, et me selle kirikuga sama ja ühesugune kirik oleme.» (Õp dr Arne Hiobi tõlge, WA 51, 481)
Soome kirikuloolane Timo Junkkaala on kommenteerinud pideva uuenemise ideed järgmiselt: «Seega ei õpetanud Luther, et kirikut tuleb alati uuendada. See uuendus, mida kirik vajab, on Lutheri järgi naasmine Piibli ja selle evangeeliumi juurde. Alalise uuenduse mõte viib hõlpsasti just vastupidises suunas. Kui kirik püüab muganduda iga aja ja selle vaimuga, varitseb teda oht kaotada oma identiteet ja sõnum. Selle asemel, et minna alalise muutumise teele, peaks kirik mõjustama maailma oma lähtekohadest, mitte laskma ennast mõjustada maailma vaimul.» (Õige valesti mõistetud Luther, lk 40)
16. sajandi reformaatorid taunisid selliseid arenguid keskaegses kirikuelus, mida nad pidasid põhjendamatuteks uuendusteks, näiteks selliste usutalituste lubamist kirikus, millel puudub alus Jumala sõnas ja mis on sellega vastuolus. «Kuid meie omad õpetavad selles küsimuses, et piiskoppidel ei ole voli määrata või kehtestada midagi, mis on vastuolus evangeeliumiga,» öeldakse Augsburgi usutunnistuses. «Kui nad aga õpetavad, otsustavad või kehtestavad midagi evangeeliumiga vastuolus olevat, on meil Jumala käsk neile mitte kuuletuda, Mt 7[:15]: «Hoiduge valeprohvetite eest.»»
Tänapäeva peavoolu luterlus on hakanud ordineerima naisi ja õnnistama samasoolisi paare. Kummakski toiminguks ei anna pühakiri vähimatki põhjendust – need on selges vastuolus mitmete kirjakohtadega. Taoline praktika annab tunnistust sellest, et muutunud on pühakirjatõlgendus. Seda põhjendatakse sellega, et pühakiri, Jumala Sõna, ei muutu, küll aga muutub aja jooksul meie arusaam sellest. Vana õigeusklik kirik, kellele Luther apelleeris, ei tundnud ega oleks aktsepteerinud mitte midagi niisugust. Ja ometi on paljud moodsad luterlased kestva kirikliku reformatsiooni (et mitte öelda revolutsiooni) idee üle uhked.
Näiteks öeldakse ühes Luterliku Maailmaliidu dokumendis (The Ongoing Reformation of the Church, 2008): «Luterlikes usutunnistuskirjades ei keela otseselt miski naisi vaimulikuks ordineerida. Selle asemel on luterliku traditsiooniga kooskõlas see, et kirik on avatud muutustele ja elab pidevas reformatsioonis (ecclesia reformata semper reformanda est secundum Verbum Dei).»
Kas tõesti on usupuhastuspühast saanud endastmõistetavalt Suure Kirikliku Revolutsiooni aastapäev ja mitte vana, õige usu restauratsiooni püha?
