Maailm on täis halbu uudiseid. Ebakindluse pitseriga on märgitud rahvusvaheline poliitika, suurriikide suhted, majandus ja ühiskondlikud olud. Nii mõnigi kaasmaalane mõtleb murega tulevikule: kuhu me oma rahvaga suundume – kas meil on lootust?
Nii mõnigi ootab taolises olukorras, et meedia pakuks meile rohkem häid uudiseid. Kristliku ajalehena meil ongi pakkuda tõeliselt häid uudiseid. Me tahame kuulutada evangeeliumi ehk head uudist Jumala armust ja päästest.
Samas ei saa me peita oma silmi tegelikkuse eest. Maailm on Jumalast taganenud ning igapäevased uudised näitavad meile pattulangemise tagajärgi. See, et uudised on sageli halvad, ei tulene mitte alati meedia valikutest, vaid sellest, et tegelikkus on katkine. Meil tuleb rääkida maailmast sellisena nagu see on.
Läänemaailma mõtteviisis on sügavalt juurdunud arenguoptimism ehk usk sellesse, et ajalugu liigub vääramatult paremuse suunas. Sellest on saanud teatud ilmalik religioon. Taolisele usule on lihtne toetuda, niikaua kui tehnoloogia areneb, majandus kasvab ning ühiskond püsib stabiilsena. Aga kui need alt veavad, saab nähtavaks, kui ebakindlal alusel selline lootus rajaneb.
Sekulaarne lootus rajaneb inimese võimele maailma muuta. Kui progress peatub või asjad lähevad allamäge, variseb ka lootus. Just sellepärast on näiteks koroona või Ukraina sõda osutunud mõnele inimesele nii suureks kriisiks. On selgunud, et see, mida oodati, ei saanudki teoks. Inimestele rajatud lootus ei jäänud püsima.
Kristlik lootus ei rajane inimeste võimetele, vaid Jumala tõotustele. See ei rajane sellel, et maailm muutub paremaks või et saame kuulda rohkem häid uudiseid, vaid sellel, et Jumal ise astub ajaloo keskele.
Püha Vaim sünnitab meis lootuse, mis ei sõltu oludest. Lootus on aktiivne suundumine Jumala tegelikkuse poole. See on usaldamine, et Tema valitseb ajaloo sihi üle. Sellepärast on kristlik lootus realistlik. Kannatust nähes see mitte ei sulge oma silmi, vaid näeb sellest läbi – ülestõusmisse.
Kristlik lootus ei ole optimistlik tulevikuteooria, vaid meeldetuletus juba toimunud võidust. See vaatab tulevikku, lähtudes minevikusündmusest – ristist ja ülestõusmisest. Sellepärast suudab see püsima jääda ka siis, kui kõik muu vangub.
Sekulaarsel lootusel on oma piirid. See vajab pidevalt häid uudiseid, tugevat majandust ja poliitilist stabiilsust. Kristlikul lootusel piire ei ole, kuna see toetub Jumalale, kes äratab surnud ellu ning teeb kõik uueks.
Kristlane ei looda mitte sellepärast, et olukord maailmas paistab lootusrikkana, vaid sellepärast, et Jumal on ustav. Lootus ei ole põgenemine kannatustest, vaid usaldus selle vastu, et Jumal võib isegi kannatusest teha uue elu alguse.
Kristlik lootus ei ole optimism – see on realism. See möönab pimeduse olemasolu, aga näeb selle keskel valgust, mis kao iialgi.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal.
