Saksa protestantlik teoloog Ethelbert Stauffer (1902–1979) avab allikate põhjal Naatsareti Jeesuse vastu algatatud ketseriprotsessi kulgu. Kogu Iisraeli kõrgeim vaimulik kohus mõistis valeprohvet Jeesus Naatsaretlase Jumala nimel ühel häälel surma. Jumala Poeg Jeesus Kristus suri kui juutide poolt usutaganejaks kuulutatud ja kogudusest välja heidetud nõiduja, taganemisele õhutaja ja Iisraeli eksitaja (יֵשׁוּ כִּישֵּׁף וְהֵסִית וְהִדִּיחַ אֶת יִשְׂרָאֵל).
Lahtiütlemine Toorast
Jeesuse tegevuse kõrgperioodil, mis algab tervekstegemisega hingamispäeval pärast Ristija vangistamist, on see kõik hoopis teisiti. Nüüd kuulutab Jeesus uut Jumala-sõnumit, uut religiooni ja uut moraali, mis põhimõtteliselt ei ole enam seotud Tooraga, põhimõtteliselt katkestab sidemed Ristija traditsiooniga ja millel Kumrani inimeste toorarigorismiga ei ole üldse tegemist.
Selle vaimuajaloolise pöördega langeb põhjalikult ja ajaliselt kokku üks pragmaatiline pöördepunkt. Täpselt koos Johannese 5. peatükiga, s.t koos Jeesuse uue ja otsustava tegevuse algusega, see aga tähendab omakorda täpselt koos esimese toorakonfliktiga algab Jeesuse kohtulik jälitamine, mis viimaks lõpeb tema surmamõistmise ja hukkamisega. Jeesust on jälitatud kui Toora rikkujat ja ärataganemisjutlustajat. Kui tuntakse juudi ketseriseadusi, siis võib panna imeks täpset kooskõla vanajuutlike õiguslike allikate kohtueeskirjade ja Jeesuse kohtuliku jälitamise vahel, nagu seda evangeeliumides kirjeldatakse. Juudi õigusdokumentide kavakindla läbitöötamisega saadakse täiesti uus alus evangeeliumide ajalooliseks hindamiseks, ühtlasi aga ka usaldusväärne juhis Jeesuse ajaloo pragmaatiliseks rekonstrueerimiseks, mis nüüdsest peale paljastab surmaga lõppenud möödapääsmatu konflikti dramaatilise arengu. Alles nüüd mõistetakse üksikuid etappe ja meetmeid, kiirendavaid, teravdavaid ja viivitavaid momente selles juriidilises draamas, alles nüüd mõistetakse Jeesuse varajast teadlikkust oma surmast, Juudase hoiakut, ema, vendade, jüngrite, kaugemal seisvate poolehoidjate hirmu, aga samuti Suure Süneedrioni [juutide kõrgeim kohtuorgan – toim] raudset järjekindlust.
Ajaloolase jaoks, nagu kohtuniku jaokski, peab paika vana lause: adiatur et altera pars – kas vastaspoolt tuleb kuulda võtta. Aeg on käes Jeesuse kohtuliku jälitamise ja surmamõistmise ajalooliseks rekonstruktsiooniks, mis töötab välja nii Jeesuse hoiaku kui Kaifase loogika ja dünaamika tahtega leida viimne objektiivsus. Selle püüdluse määrav lähtekoht on toorakonflikti arvessevõtmine, millega algab Jeesuse tegevus pärast Ristija Johannese vangistamist – ja määravaks abiks tolle püüdluse juures on ketseriseaduste tundmine, mis määrasid kindlaks Jeesuse kohtuliku jälitamise kõik sammud.
Jeesuse hävitamine on Jeruusalemma Suure Süneedrioni asi, kes on kompetentne kõigi religiooniseaduslike raskete protsesside suhtes ja seisab tookord ülempreester Kaifase eesistumise all. Kumrani inimesed eitasid seda meest ja kogu tema kohtukoda kui ebaseaduslikku. Nad olid võimetud emigrandid ja neil ei olnud Jeesuse protsessiga mingit tegemist. Kuid võib olla kindel, et kui nad oleksid tookord olnud võimul, siis oleksid nad Jeesuse mõistnud niisama kiiresti ja niisama halastamatult surma, nagu seda Kaifas tegi.
Jeesus kui ärataganemisjutlustaja
31. aasta paasapühade-aeg tähistab Jeesuse tegevuse kulminatsioonipunkti Galileas (Jh 6:14). Oma vastaste suureks pettumuseks (vrd Jh 7:1.11; 11:56) ei ole Jeesus paasapühadeks ilmunud Jeruusalemma. Seepeale ilmub Galileasse sünedriaalkomissaride uus sats. Kasvav vastuagitatsioon muutub tuntavaks. Kostavad hädakuulutused jumalateotaja kohta (Jh 6:60 skleros = kescha on õigusteoloogiline terminus technicus paadunud apostaadi teotavate sõnade kohta).
Jeesus jääb esialgu lühikeseks ajaks Kapernauma ümbruskonda (Jh 6:59). Aprillis muutuvad nisuväljad kollaseks. Tol korral tekitavad jüngrid viljapeade kitkumisega hingamispäeval pahameelt (Mk 2:13jj). Jeesus peab neid hoiatama. Kuid ta keeldub ja teeb ennast sellega süüdlaseks eksitamises, oma argumentatsiooniga aga jumalateotamises nagu varem Jh 5:9jj. Samal hingamispäeval passivad Kapernauma sünagoogis Jeesust kaks «varitsevat tunnistajat», kes ootavad (asjatult), et ta ise rikuks sabatit, ning teevad katset teda kõrvaldada Heroodes Agrippa justiitsvõimude abil (Mk 3:1jj). See nurjub Heroodese heatahtliku tagasihoidlikkuse tõttu (vrd Mk 6:14jj; Lk 9:9). Kuid kohe pärast seda algab Jeesuse õigusliku olukorra üldine teravnemine.
Jeesus on ärataganemisjutlustaja ja rahvas jookseb ikka veel hulgaliselt tema juurde kokku Kapernaumast, kogu Galileast ja Palestiinast, isegi Jeruusalemmast (Mk 3:7.20). Kas Kapernaum kuulutatakse eksitatud linnaks? Seda saavad teha ainult Suure Süneedrioni ametlikud saadikud.
Vastavad eeskirjad kõlavad järgmiselt: «Eksitatud linn» või külakogukond on see, kus ärataganemisjutlustaja agitatsiooni tõttu on tekkinud suureulatuslik ärataganemisliikumine. Jeruusalemma Suur Süneedrion peab ametlike saadikute kaudu korraldama kohapeal põhjaliku uurimise, et teha ärataganemisliikumise ulatus kindlaks ning rangelt lahutama algataja, ärataganejad ja süütud.
Juba saabuvadki Kapernauma Jeruusalemma toorajuristid, et kohapeal uurida Jeesuse tegevust (Mk 3:22jj). Nende otsus kõlab: «Tema eksortsismid on tõsiasi. Aga tema ärataganemisjutlus on samuti tõsiasi. Järelikult on ta valeprohvet ja tema imeteod on deemonlikud imeteod.» Me teame juba, et seda otsust tunnistavad ja kinnitavad rabiinlikud originaaltekstid. Jeruusalemma mehed ei saa Jeesust Galileas ilma maaisanda abita vahistada ega kõrvaldada. Ilma Suure Süneedrioni otsuseta ei saa nad isegi surmaotsust tema üle langetada. Kuid nende otsus kätkeb äraneedmise või surmaotsuse võimalust.
Jeesus lehtmajadepühal
Nagu Jeesuse kõik sõnad, kutsuvad tema sõnad lehtmajadepühal esile kriisi ja eraldamise kuulajate hulgast (Jh 7:31jj.40jj). Suure Süneedrioni vangistamiskomando pöördub tagasi ilma Jeesuseta (Jh 7:46). Seepeale tahetakse teda in absentia (tagaselja) kuulutada «samaarlasena» ketseriks ning heita sellega juudi religiooniosadusest välja (Jh 8:48). Süüdistus on nüüd ilmselt suunatud peamiselt Jeesuse teofaanlike mina-sõnade vastu. Ettepanek ei läinud Nikodeemuse vastuseisu tõttu läbi, kes tuletas meelde protsessikorda (Jh 7:51). Kuid süüdistus «samaarlane» tungis rahva hulka ja sealgi muutuvad kriitilised hääled valjemaks. Ikka sagedamini on kuulda lauset: Jeesusel on kuri vaim (Jh 7:19; 8:48; vrd Jh 10:20). Kõik need süüdistused korduvad hiljem rabiinlikes originaaltekstides: Jeesus on maag, eksitaja, hull (vrd Mk 3:21), ketser, samaarlane, ebajumalateenija, polüteist (Šabbat 104b; 17a; Tertullianus, De Spectaculis 30).
Kuid konflikt teravneb veelgi pahemini. «Enne kui päev sündis, OLEN MINA,» ütleb Jumal Js 43:13 (ani hu) (eestikeelne tõlge on erinev – toim). Jh 8:58 aga kuulutab Jeesus: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, OLEN MINA (ani hu)». Siin taipavad juudid, mida Jeesus tahab ütelda, mida Jeesus tahab olla. Fanaatikud, kes käivad jumalateotaja kannul, haaravad kive, et teda kohapeal hävitada. «Jeesus aga peitis enda ära ja väljus pühakojast» (jh 8:59).
Esimene ekskommunikatsioon
Neljas evangeelium kõneleb veel kord konfliktist hingamispäeval (Jh 9:1jj). Jeesus teeb hingamispäeval terveks sündinud pimeda. Kuid ta ei tee teda terveks käsuga nagu näiteks halvatu Bethesda tiigi ääres või kuivanud käega mehe Kapernaumas (Jh 5:8; Mk 3:5). Ta teeb ta terveks terapeutilise manipulatsiooniga (valmistab muda), mis hingamispäeval on keelatud, kui haige elu ei ole ohus (vt 2015. a eestikeelset tõlget «Sabat» 22,6). «See inimene ei ole Jumalast, sest et ta ei pea hingamispäeva» (Jh 9:16). Süneedrion korraldab pika istungi ja jõuab lõpuks üksmeelse otsuseni ekskommunikeerida igaüks, kes hoolimata hoiatusest tunnistab end vaimuliku kohtu ees olevat Jeesuse Kristuse poolt. Tervekstehtud pime kutsutakse välja ja teda hoiatatakse, kuid ta ei ütle ennast tervekstegijast lahti ja seepeale ta ekskommunikeeritakse (Jh 9:34). Ekskommunikatsioon tehakse ametlikult teatavaks, et hoida kõikuvat rahvast tervendava hirmutamisega massilise ärataganemise eest (Jh 9:35). Pimedana sündinu on saanud nägijaks, aga ta on kaotanud oma religioosse kodumaa ja ta peab siirduma uue usu võõrale maale. Ta teeb seda kartuse ja värinaga.
Süneedrioni ametlik surmaotsus
Jh 11:46jj järgi oli Laatsaruse ime Suure Süneedrioni erakorralise istungi ajendiks. Selles teates nimetab evangelist esmakordselt ametisoleva ülempreestri Kaifase nime. Tõenäoliselt võtsid sellest mälestusväärsest istungist osa ka Gamaliel I, Sadok Paastuja, Johanan ben Zakkai, Nikodeemus ja Arimaatia Joosep. Võib-olla võttis senatiistungist osa vabakuulajana ka «talmudireferent» Saulus Tarsosest. Arutati poliitilist olukorda, mis pärast viimaste nädalate hingetõmbeaega oli tekkinud rahvahulkade uue kokkuvoolamisega Jeesuse juurde (Jh 11:48; vrd Josephus, Antiquitates Iudaicae 18,5,2,118). Situatsioon oli tõepoolest küllaltki mõtlemapanev. Kaifase ja tema kirikuvalitsuse poliitiline põhimõte viimase neljateistkümne aasta jooksul oli avaliku rahu säilitamine. Seepärast tuli Jeesus kõrvaldada enne kui oli liiga hilja. Suur Süneedrion oli seni korduvalt viivitanud ja kohkus nüüdki veel tagasi (Jh 7:20.51; 11:47). Lõppsõna aga oli Kaifase öelda (Jh 11:49). Seda nõudis Jeruusalemma senati asjaajamiskord: president tegi kokkuvõtte (Sanhedrin 4,2; Tosefta Sanhedrin 3,8; 7,2jj jm). Senati vanal kalal oli juba õigusteoloogiline vormel käepärast, mis isegi kõige enam kõhklevaid kolleege (Gamaliel, Johanan, Nikodeemus, Joosep?) veensid selles, et radikaalne lahendus ei ole siin ainuüksi vajalik, vaid ka õiguslik. «Teil on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub» (Jh 11:50). See on juudi kohtuõiguse tunnustatud juhtprintsiip olukorrale vastavas sõnastuses. Lõpptulemus oli Suure Süneedrioni põhimõtteline surmaotsus Jeesusele. Tema tagaotsimise määrus tehti teatavaks ja see tuletas igale tooraustavale juudile meelde tema kohust anda süüdlane üles. «Kes tema peatuspaika tunneb, andku teada, et nad ta kinni võtaksid» (Jh 11:57).
Väga suure tõenäosusega kõneleb samast määrusest ka üks vararabiinlik traditsioonikatke Sanhedrin 43a: «On öeldud: Paasa valmistuspäeval poodi Ješu Hannosri [Jeesus Naatsaretlane – toim]. Nelikümmend päeva enne seda läks heerold välja ja hüüdis: Ta tuleb kividega surnuks visata, sest ta on nõidunud ja eksitanud rahvast ja viinud Iisraeli ärataganemisele. Igaüks, kes teab midagi tema õigustuseks, tulgu ja põhjendagu seda. Aga tema jaoks ei leidunud ühtki õigustust, ja nii riputati ta üles paasa valmistuspäeval – Ulla ütles: Kas sa arvad siis, et ta oli seda väärt, et tema jaoks püüti leida õigustust? Ta oli ju eksitaja, ja Kõikhalastaja on ütelnud: Sa ei pea halastama ega tema süüd varjama (5Ms 13:9). Kuid Ješu Hannosriga oli erilugu, sest ta seisis valitsusele lähedal.»
Me näeme, et ka siin tuntakse põhjuslikku seost imetegevuse ja surmaotsuse vahel, mida Jh 11:46j rõhutatakse. Talmud toob selle vanarabiinliku traditsioonikatke määrusest Jeesuse kohta juriidilise paradigmana ühe tooravaidluse raamides kohtuotsuse kiirendatud täideviimise üle (vrd Sanhedrin 11:3). Seetõttu ei tunta siin huvi endastmõistetava üleandmiskohustuse vastu (Jh 11:57), vaid otsuse täideviimise nädalatepikkuse edasilükkamise vastu sel erijuhul. «Valitsuse» (malkuth) all, millele Jeesus lähedal seisis, pole vist mõeldud ei Taaveti koda (Lk 2:4) ega rooma prokuraatori naist (Mt 27:19), vaid Jeesuse maaisandat ja seaduslikku kaitsjat, ikka veel äraarvamatut Heroodes Antipast (Lk 23:7j). Kui ümmargune ajaline teade (nelikümmend päeva enne paasat) peab ligikaudu paika, siis me leiame Sanhedrin 43a kaudu pidepunkti määruse dateerimiseks Jh 11:57: umbes 32. aasta veebruar.
Lõppvaatus
Pärast päikesetõusu toimus templimäel suure kohtukoja täiskogu ametlik istung. Jeesus seisis jälle Hannase saalis, sessamas, mille ta kolm aastat tagasi oli piitsaga tühjaks teinud, ja ülempreesterlik majaisand istus sees kohtuistmel, et tema üle kohtuotsus langetada. Sellest kujunes lühike ja formaalne istung, mille käigu me saame rekonstrueerida sünoptiliste märkmete (Mk 15:1; Mt 27:1; Lk 22:66; 23:1) ja juudi kohtukorralduse põhjal. Kaifas avas hääletuse ametliku vormeliga: «Langetagu härrased oma otsus» (Tanch Pekude 126a). Kohtuteenrid hüüdsid Suure Süneedrioni iga liiget nimepidi, alustades ametiealt noorimatest. Otsus oli iga kord ainult üks sõna, igakord seesama sõna: lammaweth, surma. Igal kohtuliikmel oli õigus tühistada oma senine otsus ning anda hääl õigeksmõistmise poolt. Keegi ei kasutanud seda õigust, sest Jeesus ise ei olnud protesti avaldanud. Viimasena hõigati presidendi nime. Lammaweth. Siis lasi Kaifas kaebealuse sisse tuua ning tegi kohtuotsuse teatavaks (vt Tosefta Sanhedrin 9,1jj; Sanhedrin 42a jm). Kogu Iisraeli kõrgeim vaimulik kohus mõistis valeprohvet Naatsareti Jeesuse surma Jumala nimel ühel häälel.
Katkendeid Ethelbert Staufferi teosest «Jeesus. Kuju ja ajalugu» (1957; eestikeelne tõlge: käsikiri sine anno, sine loco, käesoleva artikli jaoks toimetatud)
