Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku juhtkonna poolt algatatud niinimetatud teoloogilised arutelud on külvanud vaimulike ja töötegijate seas üksjagu lõhesid ja usaldamatust. Dialoogi ja kuulamist jutlustav juhtkond on kangekaelselt keeldunud arvestamast pädeva teoloogilise kriitikaga EELK teoloogiliste arutelude strateegiadokumendi aadressil. Vähimatki soovi arvestada kõikide inimestega ei ole.
Teoloogiliste aruteludega on algust tehtud, ent aastal 2026 seisab ees tõsine proovikivi. Kiriku juhtkond tahab, et vaimulikud ja teised kirikuliikmed arutleksid teema «soolisus ja seksuaalsus» üle. Mis nurga alt, pole veel teada. Kuid liberaalsed kirikuõpetajad ja aktivistid on juba mõnda aega nõudnud, et EELK revideeriks oma suhtumist homoseksuaalsusesse.
Äsja Tartus peetud vaimulike konverentsil pidas peapiiskop Urmas Viilma iga-aastase kõne «Olukorrast kirikus». Selle teatud lõike lugedes kerkivad kulmud. Urmas Viilma sõnab:
«Ja kui ma mõtlen meie teoloogilise arutelu jätkumisele ning nendele teemadele, mis seisavad ees sel ja järgmistel aastatel, tuleks ehk arutelu korraldada osaliselt nõnda, et kuulame kõigepealt inimesi, keda need teemad vahetult puudutavad. [Minu rõhutus – V.V.] Mõelge ise, mida võiksime kuulda, kui arutame soolisuse ja seksuaalsuse küsimusi? Mida kuuleme, kui teemaks on elu pühaduse, elu alguse ja elu lõpuga seotud küsimused? Seega, me mitte esmalt ei räägi, vaid kuulame… Mida me kuuleme inimesi ütlemas? Ja mida kõneleb meile siis Püha Vaim?
Meil on vahel ka üks väga iseloomulik mure – me muretseme selle pärast, et inimesed usuksid õigesti. Me muretseme selle pärast rohkem, kui selle pärast, et nad üldse usuksid. Kuid ometi peaks järjekord olema vastupidine. Esmalt see, et inimene üldse julgeb küsida, et ta üldse julgeb kirikuuksele läheneda ja sealt arglikult sisse astuda.»
Selles mõttekäigus on kõik nii äraspidine, nii tagurpidi... Jeesus Kristus ei saatnud apostleid maailma, et need inimeste mõtteid ja soove kuulaks, vaid et nad päästvat evangeeliumi kuulutaks. Ja apostlid olid huvitatud, et inimesed usuksid kindlalt Issandasse Jeesusesse Kristusesse kui Päästjasse. Õige usk on pääsemise eeldus. Jah, Kirikusse on oodatud kõik patused ja nõdrausulised – aga selleks, et nad meelt parandaksid ja evangeeliumisse usuksid.
Kust on ülal toodud tsitaadis kõlanud mõtted pärit? Siin pole mitte midagi uut. Ma olen seda kõike kuulnud ja lugenud juba aastakümneid lääne liberaalsete kirikujuhtide ja teoloogide suust ja sulest. Nende ideede abil õõnestatakse tahes-tahtmata Kiriku traditsioonilist usku ja usutunnistust. Kirikut ja tema sõnasulaseid sunnitakse kuulama homode, feministide ja muude «vähemuste» heietusi ja nõudmisi. Et seejärel üles kihutatud kaas- ja süütunde seisundis asuda muutma Kiriku õpetuslikke positsioone «õiglasemaks» ja «kaasavamaks». Täpselt nii on läinud EELK partnerkirikutes Saksamaal, Põhjamaades ja Suurbritannias.
Kirikule pealesurutud teoloogiliste arutelude protsessiga on EELK-s alanud väga tugev ja põhimõtteline vaimne heitlus kahe vastandliku leeri vahel. Ühel pool on need, kes tahaksid, et Kirik oleks maailmale rohkem avatud, vaataks teatud Piibli õpetustele läbi sõrmede ja teeks sõprust progressiivse, ilmaliku ühiskonnaga. Märksõnadeks on dialoog, avatus, sallivus, kaasamine jne, mida rakendatakse muidugi vaid oma eesmärkide saavutamiseks.
Teisel pool on need, kes tahavad jääda traditsioonilisele alusele, tahavad, et Kirik jääks Kirikuks, nagu ta on oma sisult olnud läbi sajandite. Ja seda mitte soovist elada mingis ajaloohõngulises muuseumis, vaid teades, et üksnes selline Kirik on elav ja tõeline Kirik.
Küsimus on, kas EELK usurahvas on valmis koonduma ja tõusma oma Kiriku ja usu kaitsele?
