Luterliku Maailmaliidu peasekretär Anne Burghardt väljendab ajalehes Eesti Kirik (10. detsember 2025) arusaamatust missakella kasutamise pärast luterlikul jumalateenistusel. Osundame:

«Kas kogudusele on õigupoolest selgitatud, mis toimub siis, kui kelluke heliseb? Kui vastata, et sellel hetkel toimub andide substantsi muutus, on tegemist roomakatoliikliku sakramendikäsitlusega. Võib ju öelda, et tegu on vaid ühe väikese elemendiga, kuid üks element on vaid osa suuremast paradigmast, mis lõpuks viib välja kiriku- ja ametimõistmiseni.»

Ta küsib retooriliselt, kus on luterlikes usutunnistuskirjades viide transsubstantsiatsiooni õpetusele. «Minu teada seda ei ole. Aga sel hetkel, kui kelluke heliseb, on see minu arusaamist mööda sisse viidud.»

Luterliku Maailmaliidu peasekretärile tuleb vastata, et ehkki usutunnistuskirjad lükkavad katoliikliku õpetuse armulaualeiva ja -veini substantsi ehk olemuse muutumisest tagasi, seisab Augsburgi usutunnistus artiklis X täiesti ühemõtteliselt: «Issanda püha armulaua kohta õpetatakse, et armulauas on Kristuse tõeline ihu ja veri leiva ja veini kujul tõeliselt kohal ning neid jagatakse ja võetakse vastu. Sellepärast heidetaksegi kõrvale vastupidine õpetus.»

Kui sageli heidetakse katoliiklaste poolt luterlastele ette, et nad eitavad ühes teiste protestantidega Kristuse ihu ja vere reaalset kohalolu armulauas ja käsitlevad altarisakramenti üksnes sümboolse söömaajana. See ei vasta tõele. Luterlased ei soovinud sõnastada filosoofilist teooriat armulaua müsteeriumi kohta, ent ei lükka tagasi seda, mida õpetasid apostlid ja on alati uskunud kõik kristlikud sugupõlved.

Kui me aga jaatame Kristuse reaalpresentsi armulaualeivas ja -veinis, siis millisel hetkel me saame rääkida sakramendist?

«Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum»

Martin Lutheri arusaama kohaselt sünnib sakrament Jumala sõna ja elemendi ühendamisel:

«Aga mis on siis altarisakrament? Vastus: See on Issanda Kristuse tõeline ihu ja veri leivas ja veinis ning leiva ja veini kujul Kristuse sõna kaudu, mida meie, kristlased, peame sööma ja jooma. … Sest öeldud on: «Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum.» − «Kui välisele asjale lisandub sõna, siis saab sellest sakrament.» See püha Augustinuse mõte on sedavõrd tabavalt ja hästi sõnastatud, et ta on vaevalt midagi paremat öelnud.» (Suur katekismus, «Altarisakramendist»)

Kellukese helistamine ühenduses seadmissõnadega on vana komme, mis osutab Kristuse ihu ja vere reaalsele kohalolule sakramendis ning kutsub kogudust aukartusele ja tähelepanelikkusele. Miks helistatakse missakella meie juures just seadmissõnade ajal? Aga seepärast, et me luterlastena peame sakramendi «tekkemomendiks» (fit sacramentum) Kristuse enda sõnade lausumist. Leib ja vein saavad Kristuse ihuks ja vereks ehk sakramendiks hetkel, kui altarile asetatud elementidele lisandub jumalik sõna.

Kahtlemata on see väline komme ja inimlik lisandus – missakella või kellukese helistamisest ei sõltu sakramendi kehtivus. Selle toimingu abil lihtsalt rõhutatakse Kristuse reaalpresentsi sakramendis. Kuid see võiks olla vajalik veel ühel põhjusel.

«Contra Zwinglium et Calvinum»

Missakella kasutamist tuleks võtta ka konfessionaalse luterluse usutunnistusena ketserite Zwingli ja Calvini ehk reformeeritute sümbolistliku, väära armulauaõpetuse vastu («contra Zwinglium et Calvinum»). Just nimelt kalvinistide vastu korrati Konkordiavormelis üle Augsburgi usutunnistuse õpetus: «Me usume, õpetame ja tunnistame, et pühas õhtusöömaajas on Kristuse ihu ja veri tõeliselt ning olemuslikult kohal.»

Ometi on luterlaste seas hakanud levima ebaluterlik protestantlik mõtteviis, mis pisendab reaalpresentsi õpetust. Selle vastu on luterluses vaja tunnistada puhast õpetust, laskumata ühelt poolt filosoofilistesse teooriatesse ja tõrjudes teisalt kindlameelselt väärõpetusliku arusaama armulauast kui pelgast mälestussöömaajast. Kellahelin on selle tõe tunnistamise väline akt.

Loe ka: Kristuse tõelise ihu ja vere kohalolekust altarisakramendis