Meie kiriku seesmine külg, tema usualused ja õpetus, on alati samad olnud, mistõttu [Augsburgi] usutunnistuse uus väljaanne omab olulist tähtsust. Harald Põld kirjutab selle kohta juba mainitud sissejuhatuses: «See on üks kõige imelisemaist nähtusist ristikiriku ajaloos, et elava Kristuse koguduse õige õpetus aegade jooksul on ikka sellekssamaks jäänud, ja et vastuvaidlused sellele ka alati oluliselt ühesugused on olnud ja ühesuguseks jäänud, kuigi nad mitmel ajal mitmesugust väljendust leiavad.»
Augsburgi usutunnistusele järgnevalt koondus [luterlaste] huvi usu sisu kõigekülgse sõnastamise fikseerimisele õpetuse normeerimiseks ja jutluse sisu määratlemiseks. Arutluste ja vaidluste peale jäid kehtima alusena kolm oikumeenilist usutunnistust: Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus. Neile lisati Augsburgi usutunnistus ja Melanchthoni [koostatud] Apoloogia, Lutheri Schmalkaldia artiklid, Väike ja Suur Katekismus. Lisati veel vastne üksmeele deklaratsioon («Formula concordiae» ehk Üksmeelevormel). Nimetatud üksikteosed koondati ühte köitesse pealkirjaga «Concordia», mis ilmus Augsburgi usutunnistuse viiekümnendaks aastapäevaks 25.6.1580. See teos moodustab Vana ja Uue Testamendi kõrval ka EELK õpetusliku aluse.
Sellega on luteriusu kirik konfessionaalne ehk usutunnistuslik kirik, kus õpetus ja kuulutuslik tõlgendus on normeeritud. Anglikaani kirik näiteks, mis kujunes samuti 16. sajandil, omab ühise liturgia, mida fikseerib «The Book of Common Prayer». Peale selle on kirikul episkopaalne korraldus, allutatud kuningriigi korrale. Kuid õpetusnormid on jäänud sõnastamata. Ka nn vabakirikud, mis esitavad erinõudeid ristimisele ja oma liikmetele, ei oma normeeritud õpetust. Reformeeritud kirikul on küll üksikasjalikult välja töötatud kord ja tal on olnud aegade vältel tähtsaid usuteadlasi, kuid kiriku õpetus on normeerimata. Roomakatoliku kirik ja kreekakatoliku kirik omavad tugeva ja üksikasjaliku traditsiooni, sügava teoloogia ja kanoonilise õiguse, kuid neil pole sel kujul koondatud õpetust.
Lühendatult ja toimetatult väljaandest: Augsburgi usutunnistus (1530–1980), Stockholm: EVR, 1980; eessõna ja ja sissejuhatav artikkel «450 aastat Augsburgi usutunnistust» – Konrad Veem.
Loe ka:
Veiko Vihuri: Mis on usutunnistuskirjad?
Eesti luterliku kiriku õpetuse alused Rootsi ajast tänaseni
