Oleme harjunud elama vabariigis, mille aluseks on idee, et võim pärineb rahvalt. Põhimõtteliselt on Eesti Vabariigil rohkem ühist revolutsioonilise Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigiga kui sellise riigiga, kus tunnustatakse võimu pärinemist Jumalalt. Moodustis nimega Eesti NSV lihtsalt moonutas vabariigi ideed sellega, et tegelikult oli võim kommunistliku partei käes, mis väitis end esindavat rahvast ja arvas teadvat, mis rahvale vaja on.
Eesti Vabariigi algusaastatel võeti ette kiriku lahutamine riigist. See oli ideoloogiline otsus ja valik, mis lähtus uuest, revolutsioonilisest ühiskonna- ja riigikontseptsioonist. Pikki sajandeid kestnud ja ühiskonda kandnud institutsionaalsed kirikud muudeti vabaühendusteks, tänapäeva mõistes mittetulundusühinguteks.
Kiriku võis kristlaste väitel asutada Jeesus Kristus kaks tuhat aastat tagasi, kuid ilmalikule riigile ei tähenda see mitte midagi. Vabariigi silmis saab kirik, kogudus või klooster oma õigusvõime alles registrisse kandmisega. Alles seejärel võib ta legaalselt tegutsema asuda – pangaarve avada, usuühingu juhatuse valida, kinnisvara omada, elektri- ja prügilepingud sõlmida jne. Niisiis võlgneb usuühing oma olemasolu eest tänu ilmalikule vabariigile, mitte Jumalale.
Jeesus Kristus käskis anda Caesarile, mis talle kuulub, ja Jumalale, mis Jumalale kuulub. Pole küll kindel, kas ilmalik vabariik saab üldse asendada Caesarit, kelle võim oli Jumalast, aga maksu ja oma seadustele allumist nõuab ta samamoodi.
Paljude inimeste arvates on ilmalik Riik ülimuslik Kiriku ja usklike suhtes. Kuna sekulaarses ühiskonnas on usklikud vähemuses, peavad nad vastuvaidlematult alluma Riigile, selle võimukandjatele ja asutustele. Kui Riik annab neile käsu teha ühte- või teistmoodi, tuleb kuuletuda. Muidu pannakse nende usuühing kinni.
Selline kirjeldus riigi ja kiriku vahekorrast võib tunduda karikatuursena, ent taolised mõttekäigud jäid kõlama riigikohtu avalikult istungilt, kus vabariigi valitsuse seisukohti esitas ja põhjendas endine õiguskantsler vandeadvokaat Allar Jõks. Arutleti, kas möödunud aastal riigikogus vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse muudatused on või ei ole kooskõlas põhiseadusega.
Jõks leidis, et riigil on õigus oma julgeoleku huvides sekkuda kirikute ellu ja vajadusel nõuda neilt oma kanooniliste sidemete katkestamist välismaal asuva vaimuliku juhi või keskusega. Kui keelduvad, läheb usuühing sundlõpetamisele. Jõksi arvates on kirikud välisriikide mõjutusvahendid ning seetõttu on vaja normi, mille abil saaks kiriku ennetavalt likvideerida. Öeldi välja ka mõte, et riik vajab usuühingute vastu heidutust – et keegi ei söandaks korrale allumatust üles näidata!
Jõksi suu läbi kõneles ja hingas Kristuse troonilt kukutanud revolutsiooniline Vabariik. Seda oli kindlasti Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ning näib, et seda on ka praegune Eesti Vabariik. Kõikvõimas Riik otsustab, missugustesse kirikutesse tohivad usklikud kuuluda. Kirjutagu endale põhikiri ja kui Riik nõuab, tehku see ümber. Võtku välja oma sidemed ebasoovitavate välismaiste keskustega või tehku veel midagi ringi, et Riigi tahtmine saaks sündida. Jumala või usurahva tahtmine ilmalikule vabariigile ei loe – Riigi huvid ennekõike!
Võimu usurpeerinud ja ühiskonda sihikindlalt dekristianiseeriv ilmalik vabariik kujutab endast vastuhakku Jumalale ja Kirikule. Ilmselgelt on Kirikul jumalik mandaat, aga mis mandaat on ilmalikul vabariigil? Millise legitiimsusega eksisteerib isehakanud revolutsiooniline Vabariik?
