Valga praostkonna sinod on väljendanud soovi «jätkata jumalateenistuse pidamist Agenda peajumalateenistuse korra kohaselt». Peapiiskop Urmas Viilma reageeris sellele valuliselt, vastates: «Ja kui nüüd inimesed ei taha seda teha [ühtlustatud korrale üle minna], siis loomulikult rikuvad nad kirikukorda ja sellele peab ju midagi järgnema. Antakse täiendav aeg, räägitakse, veendakse ja kui sellele teatud aja tõttu ei järgne endiselt meeleparandust ja muutust, siis kiriku juurde kuulub ka – midagi ei ole teha – kirikukari ja seda hakatakse rakendama ehk siis need, kes ei täida seadust, nagu riigiski, nende puhul võetakse mingid meetmed kasutusele.»
Tänapäeval armastab nii mõnigi kirik kuulutada end avatuks ja sallivaks. Korraldatakse eeskujulikult «kuulamisi» ja arutelusid, kus lastakse teadlikult kõlada hereetilistel häältel. Ideaaliks on mitmekesisus, õigupoolest erinev kõigest traditsioonilisest. Aga nende aadressil, kes tahavad jääda traditsioonilise usu ja liturgia juurde, kõlavad üksnes ähvardused, neilt nõutakse kuuletumist ja ühetaolisust.
Moodsas roomakatoliku kirikus on maksma pandud novus ordo ehk uus missakord, mida nimetatakse missa «korraliseks vormiks». Traditsioonilist ladinakeelset missat (TLM) ehk Tridenti missat võib veel erakondkorras pühitseda, kuid sellele on seatud olulisi piiranguid. Modernistidel on õnnestunud normatiivsest ajatust usupärimusest teha «erakorraline vorm» ehk vaevusallitav erand.
Eesti luterlikus kirikus, tuleb välja, ei tohi vana Agenda peajumalateenistuse kord olla enam kasutusel isegi mitte «erakorralise vormina». Kuid mida on väärt karistuse ähvardusel läbi viidud ühtlustamine, mis toob kaasa suure hulga usuinimeste haavamise ja tõrjumise?
+ + +
Mina pean jumalateenistust üldjuhul 2009. aasta kirikukäsiraamatu korra kohaselt. Kuid minu kristlaseks saamine on seotud vana Agenda liturgiaga. Mõnda inimest äratab ja toob Jumala juurde hinge läinud meeleparandusjutlus, teist jälle imeliselt kogetud palvevastus. Minul pani südame judisema vana Agenda armulaualiturgia koos Tallinna toomkiriku võlvide all majesteetlikult kõlava kiituslauluga «Püha, püha, püha on meie Jumal, me Issand Seebaot. Taevas ja maa, taevas ja maa on täis Tema au.» Võrdlesin seda katoliiklaste missa Sanctus’e ja ortodokside kiituslauluga «Püha, püha, püha on Issand Tsebaot!» ning leidsin, et kuigi ka need on kõik väga kenad, on meil, eesti luterlastel, ikka kõige vägevam armulaualiturgia.
Kui ma veerand sajandit tagasi Inglismaal Durhamis õppisin, käisin mõnel korral nimme katedraali varasel pühapäevahommikusel jumalateenistusel. See algas kell kaheksa ning seda peeti 1662. aasta Book of Common Prayer’i korra kohaselt. Sellel varahommikusel teenistusel võis näha peamiselt vanemaid inimesi, kes olid «vana korraga» harjunud. Pühapäeva peamissat peeti juba uue korra järgi ning see sarnaneb põhijoontes EELK uuele missakorrale. Nii mahtusid veidi erinevad korrad ühte pühapäeva ja pühakotta ilusasti ära. Kirik annab inimestele sõnumi, et austab oma liturgilist pärimust ja kirikuinimeste soovi selle rikkustest osa saada.
Luterlaste jaoks on jumalateenistuse liturgiline kord adiaphoron ehk usuliselt neutraalne asi, mille kohta pole Jumala sõnas ei käsku ega keeldu. Augsburgi usutunnistus ütleb: «Ja kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks pole vaja, et kõikjal samasugustest, inimestest sisseseatud usutalitustest kinni peetaks»; see ei hõlma ainult jumalateenistuse korda, vaid ka liturgilist muusikat ja liturgilisi tekstiile.
Ent arusaadavalt on harjumuspärane kord kirikus kristlaste vaimuliku ülesehitamise seisukohalt ülimalt oluline. Kui paguluses anti 1951. aastal välja «Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Agenda», tsaariaegse Agenda redigeeritud versioon, tõdeti selle eessõnas:
«Aastal 1902 trükis ilmunud eestikeelne «Agenda ehk Käsiraamat Evangeeliumi-Lutheruse-usu kogudustele Vene riigis», mille algtekst Evangeeliumi-Luteri Usu Kindralkonsistooriumi esitusel Siseministri poolt 19. märtsil 1897 kinnitati ja eestikeelne tõlge sama Kindralkonsistooriumi korralduses 27. märtsikuu päevast 1901 avaldati, on sellest ajast peale olnud tarvitusel Eestis ja eesti asundustes jumalateenistuste ja kiriklike talituste korra seadusliku alusena ja normina. Selleks jäi Agenda endastmõistetavalt ka kiriklike olude ümberkorraldamise puhul Eesti Evangeeliumi Luteri usu Kirikus iseseisvas Eestis. Nii on Agenda, mis olulises osas tugineb 1832. a. Agendale, pikema aja kestel olnud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku usuelu ja koguduste kindel vaimne ning vormiline ühendaja.»
Midagi on tänases Kirikus äärmiselt valesti, kui inimesi ähvardatakse karistada Agenda kui kirikurahva ajaloolise «vaimse ja vormilise ühendaja» järgimise eest. See on jõu ja võimu keel, milles kirikuvürstid räägivad meie Kiriku ustavate liikmete ja töötegijatega, kes ei ole ju mingid korrarikkujad, vaid kes armastavad oma Kiriku traditsioonilist ja harjumuspärast korda.
Eriti uskumatu on aga nõue, et Agenda riitust armastavad EELK liikmed peaksid «parandama meelt», justkui nad elaksid raske patu seisundis. Aga kui nad jäävad endale kindlaks, kas nad lahutatakse siis kirikuosadusest? Sellega seoses kõlas asjakohane küsimus, kas EELK-l on alles jäänud veel liiga palju liikmeid, et neid püütakse eemale peletada?
Kirikul on mitmehäälsuse asemel vaja ühtsust eeskätt õpetusküsimustes, kuid liturgilised korrad – tingimusel, et nad väljendavad sama õpetust – võivad erineda. Agenda riitus on EELK pärusvara ja kuni leidub kogudusi, kus soovitakse sellest kinni hoida, tuleb seda soovi austada.
