Miks lahkus Eesti Metodisti Kirik Ühinenud Metodisti Kirikust ja miks pühitsesid EMK piiskopi ametisse just EELK piiskopid?
Eesti Metodisti Kiriku (EMK) lahkumine Ühinenud Metodisti Kirikust (ÜMK – United Methodist Church ehk UMC) oli eelkõige õpetuslik ja kirikukorralduslik otsus. Selle peamiseks ajendiks kujunesid süvenevad erimeelsused Pühakirja autoriteedi ning kristliku seksuaaleetika küsimustes. Aastaid õpetas ÜMK ametlikult, et abielu on ainult mehe ja naise vaheline liit, aktiivses homoseksuaalses suhtes olevaid isikuid ei ordineerita vaimulikuks ning metodisti vaimulikud ei laulatata ka samasoolisi paare. Praktikas hakkasid aga mitmed USA ÜMK piiskopid ja isegi aastakonverentsid (kohalikud kirikukogud) neid põhimõtteid eirama ning 2024. aasta peakonverentsil (üldisel kirikukogul) muudeti kirikukorda, eemaldades senised keelud homoseksuaalide suhtes ning andes piirkondlikele kirikutele senisest suurema otsustusvabaduse. EMK leidis, et selline areng ei ole kooskõlas Pühakirja õpetusega. Eesti Metodisti Kirik soovis jääda ustavaks Piibli autoriteedile, klassikalisele wesleylikule õpetusele ja ajaloolisele kristlikule arusaamale abielust ning seksuaaleetikast. Lahkumine ei olnud seega seotud ainult ühe eetilise küsimusega, vaid väljendas veendumust, et ÜMK liigub õpetuslikult hereetilises suunas.
Lahkumine võimaldab EMK-l iseseisvalt kujundada oma õpetust, kirikukorda, vaimulike ordineerimist ja rahvusvahelisi suhteid. Samal ajal kerkis esile vajadus oma piiskopliku juhtimise järele. Eesti metodismis oli pikka aega kiriku kohalikuks juhiks superintendent ning nõukogude ajal puudus ka võimalus kujundada iseseisvat piiskoplikku struktuuri. Kiriku iseseisvuse taastamise järel pärast lahkumist ÜMK-st tekkis võimalus rajada täielikult iseseisev Eesti metodisti piiskopkond. Piiskopi valis ametisse EMK aastakonverents (kirikukogu) ise ning see kinnitas kiriku täielikku iseseisvust.
Piiskopi ametisse pühitsemisel osalesid käte pealepanijaina Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) piiskopid. See ei tähendanud, et EELK oleks EMK piiskopi ametisse määranud või et EMK oleks muutunud luterliku kiriku mingiks osaks. Tegemist oli teadliku oikumeenilise sammuga, mis väljendas kirikutevahelist osadust, vastastikust tunnustamist ning piiskopiameti ajaloolist tähtsust.
Üheks oluliseks põhjuseks EELK piiskoppide kaasamiseks oli apostellik suktsessioon. EELK peab oma piiskopiametit osaks ajaloolisest apostellikust suktsessioonist. Selle järjepidevus taastati 5. juunil 1921, kui Eesti 1917. aastal iseseisvunud luterliku kiriku esimene piiskop Jakob Kukk pühitseti ametisse Uppsala peapiiskopi Nathan Söderblomi ja Porvoo piiskopi Jaakko Gummeruse poolt. Pühitsemine toimus teadlikult Rootsi kiriku ajaloolise korra järgi ning selle eesmärk oli taastada Eesti luterlikus kirikus piiskopiamet ajaloolises apostellikus järjepidevuses. Sellest ajast alates on kõik EELK piiskopid saanud ametissepühitsemise sellesama piiskopliku järjepidevuse kaudu.
EMK soovis, et ka tema piiskopiamet oleks seotud selle ajaloolise järjepidevusega. Seetõttu oli EELK piiskoppide osalemine metodisti piiskopi pühitsemisel enamat kui lihtsalt oikumeeniline viisakus ja vastutulek. Sellel oli kirikuõiguslik, teoloogiline ja sümboolne ajalooline tähendus. Sellega rõhutati, et Eesti Metodisti Kirik soovib seista ajaloolise piiskopiameti apostellikus järjepidevuses ning et ka tulevased EMK piiskopid võiksid saada pühitsetud juba sellesse järjepidevusse kuuluvate piiskoppide poolt.
Samas tuleb märkida, et metodismi rajaja John Wesley ei pidanud ajaloolist piiskoplikku suktsessiooni metodistliku liikumise olemasolu vältimatuks tunnuseks, sest metodism oli anglikaani kirikusisene liikumine. Tema arvates seisnes kiriku apostellikkus eelkõige ustavuses apostlite õpetusele ja evangeeliumi kuulutamisele. Hilisem Inglise kirikust iseseisvunud metodism on selles küsimuses olnud rohkem sügavuti minev. Mitmed metodisti kirikud, kes kuuluvad mandri Euroopas ÜMK-sse, on hakanud pidama ajaloolist piiskoplikku suktsessiooni oluliseks kiriku katoolsuse, nähtava järjepidevuse ja kirikutevahelise osaduse märgiks. Selle tulemusena on sõlmitud Leuenbergi osaduslepinguid luterlike ja anglikaani kirikutega ning tunnustatud vastastikku ka piiskopiametit. Briti metodismi emamaal aga (ja ka briti ühenduse maades) pole piiskoplikku struktuuri. Seal juhib kirikut aastakonverents ja selle valitud president.
EMK otsus kaasata EELK piiskopid oma piiskopi ametisse pühitsemisse väljendab seda arengut. Sellega ühendati metodistlik õpetus ja identiteet ajaloolise piiskopliku apostelliku järjepidevuse taotlusega. EMK jääb edasi täielikult iseseisvaks metodisti kirikuks – tema õpetus on jätkuvalt wesleylik, kirikukord metodistlik ning sakramentide mõistmine metodistliku traditsiooni kohane, mis on peaaegu identne luterliku arusaamaga. EELK piiskoppide osalemine ei muutnud EMK õpetust ega kiriklikku kuuluvust, kuid väljendas teadlikku soovi kuuluda nähtavalt apostellikku ja ajaloolisse kristlikku traditsiooni ning anda see järjepidevus edasi ka tulevastele põlvkondadele.
Andres Kapp on EMK Tallinna koguduse liige
