«Ubi Petrus, ibi Ecclesia.» Püha Ambrosius Milaanost

Kus on Peetrus, seal on Kirik. Roomakatoliku kiriku õpetuse kohaselt on Rooma paavst apostel Peetruse ametijärglane. Sellest tulenevalt – kui ma õigesti aru saan – saab katoliiklane olla vaid see kristlane, kes on ametlikus kirikuosaduses «Peetrusega» ehk paavstiga.

Luterlased ei ole osaduses Rooma paavstiga alates Leo X vandebullast «Decet Romanum Pontificem» (3. jaanuar 1521), s.t juba rohkem kui 500 aastat. Ortodoksid ei ole osaduses Roomaga varsti juba 1000 aastat (alates 1054. aastast).

«Ta [Martin Luther] on nüüd kuulutatud ketseriks; samuti ka teised – olenemata nende võimust või seisusest –, kes pole hoolinud omaenda päästest, vaid on avalikult ja kõigi silme all hakanud järgima Martini hukatuslikku ja ketserlikku sekti ning pakkunud talle avalikult abi, nõu ja toetust, julgustades teda tema sõnakuulmatuses ja kangekaelsuses või takistades meie nimetatud kirja avaldamist: sellised isikud on langenud nimetatud kirjas sätestatud karistuste alla ning neid tuleb õigustatult pidada ketseriteks ja kõigi ustavate kristlaste poolt vältida, nagu ütleb apostel (Tiitusele 3:10–11),» deklareerib Leo X 1521. aastal oma vandebullas.

Nagu öeldakse: Roma locuta, causa finita. Rooma on kõnelenud, asi on otsustatud. Peetrus on rääkinud.

Luterlased seevastu «õpetavad, et üks püha kirik peab püsima igavesti. Kirik on nimelt pühade osadus, milles õpetatakse õigesti evangeeliumi ning jagatakse õigel viisil sakramente» (Augsburgi usutunnistuse VII artikkel, ladinakeelse versiooni järgi).

Niisiis on luterlaste jaoks kiriku kriteeriumiks õige usk ja õpetus. Kirik on seal, kus õpetatakse õigesti evangeeliumi ja jagatakse õigel viisil sakramente. See on nii sellepärast, et seal on oma tõotust mööda Jeesus Kristus ise.

Traktaadis paavsti võimust ja primaadist («De potestate et primatu papae tractatus», 1537) õpetab evangeelne-luterlik kirik: «See aga, et on öeldud: «Sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku» [Mt 16:18], ei tähenda kindlasti seda, et kogudus oleks ehitatud inimese autoriteedile, vaid ikkagi selle avaliku tunnistuse ametile, mille Peetrus rajas, kuulutades Jeesuse Kristuseks, Jumala pojaks. Sellepärast kõnetatakse teda kui selle ameti pidajat: «sellele kaljule», s.t sellele ametile. … Enamik kirikuisasid, nagu Origenes, Ambrosius, Cyprianus, Hilarius ja Beda, ei tõlgenda seda kirjakohta Peetruse isiku või ülemvõimu kohta käivalt.»

Kahtlemata on Kiriku ajaloos ette tulnud lõhenemistega seotud olukorrad erinevad. Samas me ei pääse küsimusest – mis on tähtsam, kas tingimusteta kuulekus kirikuvõimudele või Kiriku õpetusele ja selle aluseks olevale Jumala sõnale? Mida teha, kui kirikuvõimud on sõnakuulmatud Kristusele ja juhivad kirikulaeva ilmselge ketserluse karidele?

Kui vastatakse, et see on Peetrus, s.t paavst, kes määratleb usklikele siduvalt selle, mida Kirik usub ja õpetab, ja mitte keegi saksa munk või mõni traditsionaalne vennaskond, siis… Peetrus andis näiteks paari aasta eest loa õnnistada väljaspool liturgiat homopaare. Seda ei sõnastatud küll ex cathedra õpetusena, aga siiski. Ja praegune Peetrus ei ole seda ketserlust tühistanud. Kuidas jääb selles asjas kristliku kuulekusega?

Kirik ei ole tingimata seal, kus on Peetrus, kes salgas Kristuse kolm korda ära. Kirik on aegade lõpuni seal, kus püsib Siimon Peetruse tunnistus: «Sina oled Messias, elava Jumala Poeg» (Mt 16:16).