Filippo Tommaso Marinetti kuulutas 1909. aastal, et uue ajastu ilu ei ela enam marmoris, vaid mootoris. Futurismi manifestis kinnitas ta, et mürisev võidusõiduauto on kaunim kui Samothrake Nike. Selle esteetilise provokatsiooni eesmärk oli ümber korraldada inimese kogu vaimne elu. Futuristide meelest tuli mineviku pühapaigad – muuseumid ja raamatukogud – kuulutada üleliigseteks hauakambriteks ning asendada aeglus ja mälu kiiruse, jõu ja müraga. Sama innuga jõuti hiljem isegi pastani, futuristliku kokakunsti silmis toitis see roog üksnes loidust, raskepärasust ja minevikku klammerdumist. Masinaajastu inimene pidi teistmoodi liikuma, sööma, tundma ja mõtlema.
Inimkonna ajaloos on ikka ja jälle kordunud sama asjade käik. Iga uus tehnoloogia või ühiskondlik muutus kipub seniseid vaimseid ja eetilisi alustalasid hoobilt aegunuks kuulutama. Raudtee lühendab küll teekonda, ent ei muuda tõe, õiguse ja ligimesearmastuse olemust. Telegraaf kiirendab sõnumi edastamist, andmata sellele uut tähendust. Täpselt samamoodi avardab labor küll meie võimet ümbritsevasse sekkuda, kuid jätab ometi vastamata küsimusele, kelleks inimene on loodud.
Kui kirikult oodatakse õpetuse remontimist
Kirikult oodatakse muutunud oludes sageli õpetuslikku kohandumist. Selles ootuses on oma tõetera – arusaamad elu pühadusest, soolisusest ja seksuaalsusest on tänapäeva teaduses ja kultuuris kohati muutunud ning kirik ei tohi vältida ebamugavaid arutelusid. Kirik ei kaitse tõde sellega, et sulgeb ümbritseva ees lihtsalt silmad. Viljatusravi, surrogaatemadus või elulõpu meditsiinilised valikud ei kao kuhugi, kui nende puhul vaid vagasid sõnu pomiseda. Nõnda ei saa ka seksuaalsusest ja soolisusest enam kõnelda, justkui elaks kirik ühiskonnast hermeetiliselt eraldatud kambris.
Pinge tekib aga seal, kus ümbritsevate muutuste omaksvõtt muutub nõudmiseks kogu õpetust remontida. Inimese tehnoloogiline võimekus ja moraalne õigustus ei kuulu samasse kategooriasse. Kui teadus ja meditsiin vastavad eeskätt küsimusele, mida inimene suudab teha, siis teoloogia ja moraal küsivad endiselt, mida inimene tohib teha, milleks ta on loodud ja mis teda inimesena määratleb. Ühestki tehnilisest võimalikkusest ei kasva veel moraalset kohustust; samuti ei tähenda mõne nähtuse või arusaama levik ühiskonnas, et kirik peaks selle kohe õpetuslikult omaks võtma, nagu ei kaasne ka keele muutumisega vajadust redigeerida ilmutuse enda mõtet. Maailma kirjeldamine ning selle tähenduse mõistmine Jumala ees on kaks erinevat tegevust. Neid ei tohi omavahel segi ajada, kui me just ei soovi anda laborile katekismuse koostamise õigust.
Ent kirik peab hoiduma ka vastupidisest kiirustamisest. Iga teaduslikult kõlav väide ei tohiks muutuda automaatselt kiriklikuks normiks. 19. sajandi lõpul hoiatasid mõned arstid tõsiselt, et jalgrattasõit, eriti naiste puhul, võib põhjustada niinimetatud «jalgrattanägu» ja moonutada naiselikkust. Jalgratas polnud neile tohtritele ainult liikumisvahend, vaid lausa antropoloogiline hädaoht. Kui kirik oleks selle diagnoosi omaks võtnud ja jalgrattasõidu kõlbeliseks eksimuseks kuulutanud, tulnuks hiljem paturegistrist vaikselt eemaldada nii sadul, pedaalid kui ka kelluke. Kui kirik muudaks oma moraaliõpetust iga ajastu meditsiiniliste või kultuuriliste meeleolude järgi, vajaks ta varem või hiljem kustutuskummi peaaegu sama sageli kui Pühakirja.
Kiriku ülesanne ei ole muutuda futuristlikuks usulahuks, mis õnnistab pimesi iga uut tehnilist võimalust või ajastu meeleolu, uskudes, et uus on juba iseenesest õigem ja parem. Ent sama ohtlik on taanduda paanikas moraaliministeeriumiks, mis tembeldab iga uudsuse kohe patuks, peljates kõike, mida ei osata traditsiooniga siduda. Mõlemad äärmused reedavad vaimset väsimust ja hirmu – ühel juhul kartust ajast maha jääda, teisel juhul pelgust maailma ees.
Eristamise oskus
Kiriku tõeline kutsumus on eeskätt eristamine – sügav ja palvetav vaagimine. Alati on kergem vooluga kaasa minna või hukkamõistvat turmtuld anda, sest nii vabaneb inimene kohustusest päriselt mõelda. Ent just selles rahulikus ja vankumatus, Pühakirjast ning traditsioonist lähtuvas eristamisvõimes seisneb teoloogilise mõtlemise tõsidus.
Eristamine tähendab oskust märgata, kus tehniline edusamm teenib ligimesearmastust ja kus taandab inimese vahendiks. Sama kainelt tuleb hinnata mõttevoole, mis saabuvad kirikusse progressi, õigluse või kaastunde nimel, kuid nõuavad vaikimisi, et kirik kohandaks oma õpetuse ajastu vaimuga. Kirik ei saa pidada iga tehnilist võimalust Jumala tahte märgiks ega iga uut ideoloogilist tundepuhangut Püha Vaimu hääleks. Oskus vaagida, aega anda ja eristada saab toetuda vaid Pühakirjale, apostlikule usule, kiriku traditsioonile, palvele ja Kristuse tõotusele, et tema Vaim juhib kirikut tõesse. Just see hoiab kirikut sulgumast omaenda müüride vahele, kus kardetakse iga uut tuulepuhangut, või muutumast läbikäiguhooviks, kus ta unustab oma ülesande olla maailmale valguseks ja soolaks.
Siit saabki alguse sügavam eksitus – muutust ei võeta enam üksnes kirjeldusena, vaid mõõdupuuna. Maailma muutumises pole iseenesest midagi uut. Ohtlikuks läheb lugu siis, kui ühiskondlike olude, tehnoloogia ja inimeste enesemääratluse teisenemisest hakatakse järeldama, et koos nendega peavad muutuma ka inimelu kandvad alusväärtused. Nii muutub olukorra kirjeldus kohustuslikuks normiks ning ilmutus ei valgusta enam ajastut, vaid ajastu hakkab ilmutust ümber tõlgendama.
Selline loogika lõpeb sageli absurdiga. Itaalia futuristid uskusid omal ajal, et masinaajastu ei nõua üksnes uusi transpordivahendeid ja uut kunsti, vaid lausa uut inimest. Kui tehnoloogia areng inimest liigselt pimestab, hakkab see peagi dikteerima ka tema moraali ja väärtushoiakuid. Tänapäeval kordub seesama kiusatus mitte enam kunsti, vaid otseselt piiblitõlgenduse tasandil – sotsiaalteadusi ning identiteedi, haavatavuse ja võimusuhete ümber kujunenud mõisteid ei võeta enam kirjeldava abivahendina, vaid need tõstetakse kohtunikuks, mille ees ilmutus peab end õigustama.
Kui see samm on kord tehtud, tekib peaaegu paratamatult järgmine kiusatus – hakata otsima Piiblist analoogiaid, mis näiksid seda uut mõõdupuud tagantjärele õigustavat. Just siin tuuakse sageli esile verivorsti, vereülekande ja orjuse näited. Nendega püütakse luua muljet, justkui õpetaks Piibel meid ajastu muutudes kõiki oma norme ümber tõlgendama ning justkui võiksime seetõttu samal viisil heaks kiita ka sugude paljususe idee või uued seksuaaleetilised normid. Selline järeldus põhineb aga valel analoogial. Verivorsti söömise keeld kuulub muistse Iisraeli ajutiste rituaalsete puhtusreeglite hulka. Nagu Luther rõhutas, ei ole Iisraelile antud tsiviil- ja kultussätted kristlastele enam siduvad. Neid sätteid ei saa aga samastada Jumala igavese moraaliseaduse ega loomiskorraga. Seetõttu ei ole vana aja puhtusereeglid ega orjuse reguleerimine samal kaalukausil küsimustega, mis puudutavad inimese loomist, keha tähendust ning mehe ja naise vahekorda. Niisiis ei tähenda vereülekande ega verivorsti lubamine, et kirik peaks kergekäeliselt ümber kirjutama ka inimese soo ja seksuaalsuse teoloogiat. Verivorst ei muuda loomiskorra teoloogiat ega selle söömine õigusta arusaama sugude paljususest.
Orjuse näide nõuab veelgi selgemat eristust. Erinevalt kultuslikest toidukeeldudest on orjus langenud maailma rikutud kord. Pühakiri ei õigusta orjust kui Jumala loomiskorda või inimese algset kutsumust. Piibel kõneleb maailmast, kus patt on inimsuhted juba moonutanud. Tolleaegses ühiskonnas püüti kurjuse ilminguid piirata, et need ei muutuks veelgi julmemaks. Nagu Jeesus nentis lahutuse kohta, lubati mõndagi üksnes inimese kõva südame tõttu, ehkki algul ei olnud see nõnda (Mt 19:8). Just siin tulebki eristada seda, mida Jumal loomiskorras loob ja õnnistab, sellest, mida ta rikutud maailmas üksnes talub ja ohjeldab. Seetõttu kasvas ka kristlik orjusevastane hoiak välja just Pühakirja sügavamast lugemisest, selle seesmisest loogikast, mitte soovist piiblitekstist eemalduda ja otsida kõrgemat teadmist mujalt. Üksikud orjust reguleerivad kirjakohad ei suuda tühistada Piibli keskset tunnistust inimese jumalanäolisusest, Iisraeli vabastamisest orjapõlvest, prohvetite õigluse nõudest ja Kristuses ilmunud osadusest, kus ei ole orja ega vaba. Evangeelium ei pühitse orjuse olemust, vaid lõhub selle seestpoolt. Just seetõttu ei saa orjuse näidet kasutada alusena iga teise normi ümberhindamiseks. Kurjuse ohjeldamine ja loomiskorra järgimine ei ole sama asi.
Seadus ja evangeelium, tõde ja arm
Küll aga lähtub abielu loomiskorrast. Inimene luuakse meheks ja naiseks ning see liit seisab algusest peale Looja õnnistuse all. Abielu ei ole ajutine kultuseseadus ega pattulangenud maailma sotsiaalne paratamatus nagu orjus. See on Jumala seatud kord, mis ulatub tagasi loomise algusesse ja kuulub inimese algse tervikliku seisundi juurde. Apostlikus õpetuses on abielu ka suur saladus, mis osutab Kristuse ja kiriku vahekorrale (Ef 5:32). Seetõttu ei saa abielu meelevaldselt siduda puhtusreeglite või orjuse reguleerimisega, justkui oleksid need teoloogiliselt samaväärsed. Kui loomiskord asendatakse ajastule kohandatud printsiipidega seetõttu, et me ei järgi enam Iisraeli toiduseadusi, siis ei kuku kokku üksnes üks eetiline seisukoht, vaid kogu Pühakirja lunastuslooline tervik.
Aga küsimus ei piirdu üksnes loomiskorra ega lunastuslooga. Siin on kaalul ka see, kuidas kirik inimest hingehoius kohtab. Luterlik hingehoid toetub seaduse ja evangeeliumi vahekorrale. Kui patt jäetakse õige nimega nimetamata, kaotab seadus oma paljastava jõu ning seeläbi jääb ka evangeelium ilma oma vabastavast väest. Asemele astub uinutavalt leebe hoiak, mis püüab valusat haava puhastamise asemel kinni katta. Haav, mille olemasolu ei tohi enam tunnistada, ei parane seetõttu kiiremini. Kristlik hingehoid toob inimese tõe ette ja juhib ta sealt edasi armu juurde. Seadus toob haiguse ilmsiks, mitte ei purusta inimest; evangeelium aga toob Kristuses tõelise tervenemise, keeldudes haigust ümber nimetamast. Selgete piiride tõmbamine verivorsti, orjuse ja abielu vahele ei ole seega pedantne õpetuslik harjutus, vaid kristliku mõtlemise tervise küsimus. Kui kirik kaotab eristusvõime, muutub ta hoolivuse sildi all ebamääraseks. Hägusus ei ole halastuse kõrgem vorm, sest see jätab inimese ilma nii tõe teravusest kui ka armu lohutusest.
Verivorst ei ole abielu. Orjus ei ole loomiskord. Tõeline armastus ei tühista tõde, vaid seob ja ravib haavu tõega.
