Prantsuse keiser Napoleon teadis, kuidas riike rajatakse ning kuidas neist ilma jäädakse. Viimastel eluaastatel maapaos olles andis ta Jeesusele mõtlemapaneva hinnangu: «Aleksander, Caesar, Karl Suur ja mina oleme rajanud riike vägivallaga. Jeesus Kristus rajas oma riigi armastusele – ning täna surevad miljonid Tema eest.»
Napoleon rääkis oma kogemusest. Ta oli näinud, mida võib mõõgaga saavutada, aga ka ära tundnud selle piirid. Sund võib juhtida inimese tegusid, aga see ei võida tema tahet. Sund võib panna inimese tegutsema, aga mitte armastama seda, milleks teda sunnitakse.
Armastus toimib teisiti. See ei murra inimest väljastpoolt, vaid muudab seestpoolt. Sund sünnitab kuulekust, armastus ustavust. Sund võib panna inimese tegutsema vastutahtsi, armastus paneb teda tegutsema vabatahtlikult.
Selles saab nähtavaks Jeesuse erinevus kõigist maistest valitsejatest. Ta on südamete kuningas. Tema kuningriik ei levi mõõgaga, sest see ei taotle mitte uusi maid, vaid inimsüdameid.
Jeesuse viis valitseda ei ole maise võimu pehmem versioon. See on tunnistus sellest, kes Jumal on. Kristuse kuningriik tegutseb teistmoodi, kuna see rajaneb armastusele, millest saab alguse kõik olev.
Jumal ise on armastus. Kristlik kolmainuõpetus räägib, et armastus ei alanud alles loomises, enne kui midagi oli loodud, armastas Isa Poega Pühas Vaimus. Armastus kuulub igavese Jumala olemusse.
See igavene armastus saab loodu keskel nähtavaks erinevatel viisidel. Ema armastus ei rajane mitte sunnile, vaid see kannab, hoiab, ootab, andestab ja kutsub tagasi. Laps õpib armastama, sest teda on enne armastatud. Selles heijastub kuma sellest suuremast armastusest, mille pärast Jumal on loonud maailma.
See seletab, miks toimib Jumala kuningriik teisiti kui langenud maailm, mille fundamentaalseteks jõududeks tunduvad sageli olevat sund, võim ja vägivald. Sellepärast ka meie ajastu käsitleb asju sageli rõhumise ja võimukasutuse perspektiivis, otsides kõige tagant varjatud sundi ning eeldades, et viimselt lahendab asjad võim.
See on peibutav mõte, kuna nihutab kõrvale tähelepanu inimese südamelt. Kui kõik on üksnes võimukasutus, siis pole mul vaja ise muutuda. Piisab mõne rõhuva struktuuri lammutamisest või mõne võimukandja väljavahetamisest.
Kristus kutsub meid siiski üles suuremaks muutuseks. On keerulisem tunnistada, et armastus on tegelikkuse alus. See nõuab inimesele moraalset vastutust ega jäta ruumi küünilisusele. See kohustab küsima, kas ma elan ise selle armastuse kohaselt, millest ma räägin.
Sund jääb alati väliseks. Kristus kutsub üles sisemiseks muutuseks, aga ei sunni selleks. Ta ütles välja tõe, jättes inimesele võimaluse see tagasi lükata. Jeesus ootab avatud kätega, mitte mõõk käes. Ta ei tulnud mitte alistama, vaid võitma armastusega. Just sellepärast on tema võim suurem mistahes impeeriumist.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
