In memoriam õpetaja emeeritus dr. Toomas Paul (29.10.1939–15.07.2026)
Me peame kõik minema. Kui aga minnes võiksime taibata, mis meie rahule tarvis läheb, võiksime nägijaks saada. Kui see pilk ei ole see kabuhirm, millest Ilmutusraamat räägib, et kui inimesed näevad Inimese Poega tulevat, paluvad nad mägesid ja künkaid, et need neid kataks – vaid kui see on pilk, mis täidab meid lootusega ja ei jäta häbisse. See näitab: kui kõik otsa saab, ei ole Jumal otsa saanud. Kui ka meist midagi järgi ei jää, võib tulla Tema riik. Võib-olla see on ülim, milleni inimene tõusta saab. Selle kõrval palju muud, millele me oma elu kulutame, on hoopiski tühine. Peame neid muidki asju tegema, aga see, mis meid viimses mõttes võiks inimeseks teha, mis meid võiks teha Jumala igavikukski – võib-olla need on need silmapilgud, mil me ei vaatagi enam enesele, vaid mingil kombel silmad näevad seda, mis kõige taga olla võiks. Mis ei saa kaduda ega hävida, vaid millel on mingi hoopis teine tähendus.
Vahest on jutt mõistetavam, kui mõtleme trükikirjale. Seal on paber ja tähed trükimustaga, ja need on hõlpsasti hävitatavad. Pane tikuga tuli külge või võta rebi ta tükkideks, ning teda ei ole enam. Ometi see, mis sinna kirjutatud, ei ole mingil kombel sama sellega, mis olid paber ja trükimust. See on omaette ja vaid ajutiselt paberiga ühendatud. Võib-olla ka teisiti: tekst võib olla loetud või öeldud, me võime ta pähe õppida. Ja siis võib paber kaduda, kuid sõnumi sisu on meil olemas.
Armsad sõbrad! Võib-olla niisugune on ka meie inimlik loomus. Mis meist ikka muud saab järgi jääda kui pihutäis tuhka või põrmu. Aga kui elu oleks kellelegi lugeda, kui ta oleks selle sõnumi vastuvõtmine ja meie ainult paber ja trükimust? Siis on parim, mis paberiga sündida saab, et sinna on kirjutatud midagi, millel on tähendus. Temal enesel ei ole siis väärtust, vaid sellel, mille väljendamiseks ta on. Kui nõnda Jumal võiks meile end mingil kombel ilmutada – Tema ise teab, mis see olla võiks, aga küllap Ta pakub. Küllap selles Ta armastus viimselt on, et Ta tõesti igale inimesele elus nii- või teistmoodi pakub midagi, mis ta teeks tõeliselt suureks. Oh, kui me mõistaksime seda vastu võtta! Kui see meisse kinni jääks! Kui see oleks miski, mis tõrjub tühja lootuse, et me siia võiks igavesti jääda ja selle külge klammerdamise kõrvale! Ja paneks meid mõistma (võib-olla ka siis, kui me selle ära unustame): kui see meisse ometi elama jääb, ei ole see asjata olnud. Ei saa keegi kiidelda: mina ei karda surma. Kui see silme ees on, siis on inimesel vahest kohuski seda karta ja püüda vältida. Ka inimesel inimesena võib olla hetki, kus ta mõistab, kui tühine seegi viimselt on, kui ta ei saanud millestki tõeliselt suurest osa. Aamen.
Katkend 26. augustil 1984 Karja kirikus peetud jutlusest
