Psalm algab lootusega, et Jumal kuuleb enda omade palveid (Ps 141:1–2): «Issand, ma hüüan sind appi, tõtta mu juurde; kuule mu häält, kui ma hüüan su poole! Olgu mu palve suitsutusohvriks su palge ees, ja mu käte tõstmine olgu õhtuseks roaohvriks!» Palvet kirjeldatakse ohvrisuitsuna. Suits kerkib taeva poole ning mida rohkem on suitsu, seda selgem on, et kusagil põleb. Kas inimene, kes on teinud oma ligimesele halba, saab paluda Jeesuse nimel Jumalalt abi. Ilmutusraamatus õpetatakse, et kristlase palve kerkib ohvrisuitsuna alati Jumala ette kõigepühamasse paika (Ilm 5:8–14): «Kui ta oli võtnud raamatu, siis need olevused ja need kakskümmend neli vanemat heitsid maha Talle ette, igaühel oli käes kannel ja kuldkausid täis suitsutusrohte – need on pühade palved. Ning nad laulsid uut laulu: «Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest ning oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale ning nad hakkavad valitsema kuningatena üle ilmamaa.» Ja ma nägin ja kuulsin paljude inglite häält trooni ja olevuste ja vanemate ümber, ning nende arv oli kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat. Nad hüüdsid valju häälega: «Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja võimu ja au ja kirkust ja õnnistust!» Ja kõike loodut taevas ja maa peal ja maa all ja meres ning kõike, mis on nendes, kuulsin ma hüüdvat: «Sellele, kes istub troonil, ja Tallele – õnnistus ja au ja kirkus ja võimus olgu igavesest ajast igavesti!» Ja need neli olevust ütlesid: «Aamen.» Ning vanemad heitsid maha ja kummardasid.»

Veel öeldakse Ilmutusraamatus, et pühade palveid kinnitatakse taevase ohvrisuitsuga (Ilm 8:1–5): «Kui Tall avas seitsmenda pitseri, sündis taevas vaikus ligi pooleks tunniks. Ja ma nägin neid seitset inglit, kes seisid Jumala palge ees, ning neile anti seitse pasunat. Ning üks teine ingel tuli ja seisis altari ette, kuldne suitsutusastja käes, ja talle anti palju suitsutusrohte, et ta paneks neid koos kõikide pühade palvetega kuldaltarile, mis on trooni ees. Ja suitsutusrohtude suits tõusis koos pühade palvetega ingli käest Jumala ette. Ja ingel võttis suitsutusastja ning täitis selle tulega altarilt ja viskas ilmamaa peale, ning sündis pikselööke ja kõuemürinaid ja välke ja maavärinat.» Kristlasi lohutab teadmine, et taevas kinnitatakse nende palved. Kristuse pärast tapetud kristlased paluvad Jumalalt abi oma õdede ja vendade kitsikuse pärast maa peal (Ilm 6:9–11): «Kui ta avas viienda pitseri, nägin ma altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna pärast ja tunnistuse pärast, mis neil oli. Nad hüüdsid suure häälega: «Kui kaua, oh püha ja tõeline Valitseja, ei mõista sa kohut ega nõua kätte meie verd neilt, kes elavad ilmamaal?» Neile igaühele anti valge rüü ning neile öeldi, et nad veel natuke aega puhkaksid rahus, kuni saab täis nende kaassulaste ja nende vendade arv, kes veel tapetakse nõnda nagu nemadki.»

Varases kirikus tekkinud traditsiooni järgi aitavad Jeesuses uinunud pühad oma eestpalvetega maa peal võitlevat kogudust. Selles küsimuses oli oluliseks toeks Ilmutusraamatu teoloogia. Teine Uue Testamendi tekst, mille põhjal on arenenud kristlik teoloogia pühade eestpalvetest, on Hb 12:22–24: «Vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde, esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde, ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest.» Tekstis räägitakse pärale jõudnud pühadest ja esikpoegade kogudusest (= esimesed kristlased, kes uinusid Kristuses), kes osalevad koos inglitega taevases liturgias. Ilmutusraamatu järgi peetakse taevas alalist liturgiat Jumala auks ning selles osalevad inglid ja Kristuses surnud.

Kristlane palvetab, et kibestumine ei saaks temast võitu (Ps 141:3–4): «Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele! Ära lase mu südant pöörduda paha asja poole, et ma üleannetult teeksin ülekohtu tegusid õeluses koos meestega, kes teevad nurjatust, ega sööks nende maiuspalasid!» Kristlast ohustab see, et tagakiusu ajal võib vaenlane temast võitu saada. Tema palve muutub kibestunuks. Päästmaks enda omi sellest patust, kohustab Jeesus kristlasi palvetama oma vaenlaste pärast (Mt 5:43–48): «Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!» Palve vaenlaste eest on mõõdupuu, millega kristlane saab mõõta oma südame hoiakut. Kui palve vaenlaste eest lõpeb, on kibestumine lämmatamas elavat usku.

Psalmis viidatakse võtmete meelevallale, mida kristlikus koguduses kasutatakse manitsemiseks (Ps 141:5): «Õige löögu mind; see on heldus! Ja ta nuhelgu mind; see on õli mu pea peale!» Jeesus andis oma jüngritele ülesande viia edasi Jumala sõna tõde (Lk 10:16): «Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja.» Ta andis neile õiguse inimesed nende pattudest vabastada või kinni siduda (Jh 20:22–23): «Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: «Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.» Jeesus ei volita enda omi inimesi alistama, vaid neid Jumala sõna tõega õigesse suunda juhatama. Vastutustundliku hingehoiu puhul saab kristlane ka vaimulikku juhendamist ja nõuandeid. See tuleb hästi esile Psalmis 141. Manitsuste kuulja peab kogema, et tema juurde on tuldud armastusega. Klemens õpetab õiget hingehoidlikku hoiakut, kui ta Septuaginta tõlget järgides tsiteerib salmi 5 (1Klem 56:1–5): «Ja meie siis palugem nende eest, kes on mingis eksimuses, et neile antaks leebus ja alandlikkus, et nad annaksid järele mitte meile, vaid Jumala tahtele. Sest nõnda saab neile viljakaks ja täiuslikuks kaastundlik meeldetuletus (palves) Jumala ja pühade poole. Võtkem vastu (endasse) karistus, mille üle keegi ei tohi ärrituda, armsad. Manitsus, mida teeme üksteisele, on ilus ja üliväga kasulik, sest ta liidab meid Jumala tahtega. Sest nõnda ütleb püha sõna: Karistades karistas mind Issand ja surmale ta ei loovutanud mind (Ps 118:18). Sest keda armastab Issand (seda) karistab; peksab aga iga poega, kelle võtab omaks (Õp 3:12). Sest karistagu mind, ta ütleb, õige halastuses ja tehku selgeks mulle (mu süü), aga patuste õli ärgu võidku mu pääd (Ps 141:5).» (tlk Uku Masing, Apostlikud isad, Tallinn 2002, lk 41–42)

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015