Prantsuse filosoof René Girard on öelnud, et vaid vähesed tahavad tänapäeval saada pühaks inimeseks, aga kaalust maha võtta tahavad kõik. Püüdlemine pole kadunud, aga muutunud on selle eesmärk: pühaduse asemel taotletakse ideaalset keha. Vabadusest räägitakse meie ajal palju, aga vaid vähesed on vabad peegli ja vannitoakaalu kütkeist. Rannahooaja lähenedes häbenevad paljud oma keha.
Kristlik usk annab selles küsimuses vabastava taipamise: keha ei ole mitte meie inimväärikuse mõõt, see pole ka tähendusetu mateeria, mida igaüks saab muuta, kuidas vaid tahab. Keha on Jumala and.
Jumal loob inimese kehaliseks olendiks, meheks ja naiseks. Ta vormib inimese maapõrmust ning puhub inimesse elu vaimu. Inimene on ühtaegu nii Jumala kuju kui maapõrm.
Sellepärast ei tunne kristlus sellist «mina», mis oleks lahutatav kehast. Inimesel mitte ei ole keha, vaid inimene on kehaline isik. Keha ei ole arvutiprogrammi taoline kasutusliides või kest, mis varjab selle taga elavat tegelikku inimest.
Kui miski on tõeliselt kehapositiivne, siis on seda kristlik arusaam inimese kehast. Usu keskmes on Jumala Poeg, kes sai lihaks. Ta sündis naisest, kasvas inimesena, kannatas ja suri. Kui Jumal võttis endale inimliku ihu, siis ei saa ihu olla vangla või vaenlane.
Just kehalisuse vastu astusid välja kõige varasemad eksiõpetused. Gnostitsism pidas materiaalset maailma kurjaks ning pääsemist vabanemiseks ihust. Tõeline «mina» oli hing, kes oli vangistatud mateeriasse. Kiriku vastuseks oli kinnihoidmine ihu ülestõusmisest.
Kui tegelik mina arvatakse olevat väljaspool ihu või peetakse seda keha vastandiks, kerkib taas esile sama gnostitsistlik kiusatus. Ilmsiks saab see soolisusega seotud küsimuste puhul. Nn gender-ideoloogias jäetakse bioloogilisele soole võrreldes inimese enda kogetud identiteediga teisejärguline roll. Kui «mina» defineeritakse sõltumatult kehalisest tegelikkusest või sellele vastupidiselt, lahutatakse inimene tema olemisest looduna. Keha saab isiksuse nähtavaks tegemise asemel materjaliks, mida saab kujundada oma sisemise kogemuse kohaselt.
Kristlik vastus gnostikutele ei piirdu siiski pelgalt bioloogiaga. Ihu ütleb, kes me oleme. Jumal lõi inimese kehaliseks olendiks, keda saab näha, kuulda, puudutada ja armastada. Keha teeb nähtavaks selle, et inimene on loodud osaduseks, vastutuseks ja truuduseks. Sellepärast lähtub ka kristlik seksuaaleetika keha kallihinnalisusest.
Kristlus annab väärtuse ka neile inimestele, kelle keha me ei oska väärtustada: vananevatele, haigetele, invaliididele ja väsinutele. Inimese väärtus ei sõltu sellest, milline ta peeglist paistab. Ka Kristuse ihu rudjuti: «Ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsekui juur põuasest maast. Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega olnud tal välimust, et teda ihaldada.» (Js 53:2) Ka ülestõusnud Kristus ei loobunud oma haavadest.
Kristlik lootus ei piirdu vaid vaimsega. Me usume ihu ülestõusmist ning sellepärast on meie kehal igavikuline väärtus. Sellepärast julgeb kristlik usk öelda tänapäeva inimesele: sinu keha ei ole eksitus.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
