Vene Õigeusu Kiriku rakendamine riiklike huvide ja ideoloogia teenistusse on pälvinud õigustatult laialdast kriitikat. Kiriku kõrvalekaldumist oma vaimulikust missioonist kritiseeritakse ka ühes artiklis, mis ilmus hiljuti kanoonilist Ukraina Õigeusu Kirikut toetaval veebilehel. Selles kõneldakse Kristuse asendamisest Kirikus maailma vaimuga:
«See juhtub siis, kui riigiga «sümfoonia» [kiriku ja riigi kooskõla] ideoloogia seatakse aja jooksul kõrgemale evangeeliumi puhtusest; kui sotsiaalne, humanitaarne ja kultuuriline tegevus saavad koguduse või piiskopkonna «edu» peamiseks mõõdupuuks; kui põimumine poliitilise tegevuskavaga tõrjub kõrvale kiriku euharistilise keskme. Ja kui ilmalikustumine jõuab punkti, kus palve ja sisemine vaimne elu ei ole enam esikohal, kaotab Kirik Kristuse vaimu ja muutub sarnaseks Antikristuse vaimuga juba enne, kui Antikristus ise füüsiliselt ilmub.»
Artikkel jätkub: «Viimaste aastate ametlikus kõnepruugis tõrjuvad Kristuse ja Evangeeliumi nime üha enam kõrvale abstraktsed mõisted: traditsioonilised alused, väärikuse keel, tsivilisatsiooniline kood ja geopoliitiliste huvide kaitsmine. Võib kaitsta «väärtusi», jäädes samas Kristuse vaimule täiesti võõraks – ilma armastuseta vaenlaste vastu, ilma alandlikkuseta, ilma halastuseta. Riikliku ideoloogia väärtused seatakse kõrgemale Tõest, mida kuulutab Evangeelium.»
«Spetsialiseeritud spordikomisjonide loomine ning hoogne tegevus massikultuuri ja kirikute ehitamise vallas – see kõik kuulutatakse tänapäeva maailmale suunatud missiooniks. Ometi teenib see missioon eelkõige riigi huve. … Paastu, palvet ja pühade isade tee järgimist asendab riikliku suunaga kooskõlas olev kollektiivne ideoloogiline töö.»
«Kui kirikuline harjub asendama olulist – meeleparandust, palvet ja käskude pidamist – teisejärgulisega, nagu kiriku staatus ühiskonnas, patriootlik ideoloogia, kultuur või sport, siis tema vaimne nägemine atrofeerub. Ta kaotab «tunnetuse Kristusest».»
Kuid oleks suur viga arvata, et kirjeldatud probleem puudutab ainult ühte kirikut või spetsiifiliselt õigeusu kirikut. Ei, see juhtub kõikjal, kus kirik hakkab Jumala asemel teenima riiki, rahvust, ideoloogiat jms. Näiteks 1930. aastate Saksamaal püüdis natsionaalsotsialistlik režiim kirikuid ideoloogiliselt endale allutada ja paljud kristlased läksid sellega kaasa. Samamoodi olid Nõukogude Liidu erinevad kirikud, teiste seas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, sunnitud toetama kommunistliku partei ja valitsuse kurssi.
Paljudes lääne kirikutes on tänapäeval levinud teistsugune, teatud punktides lausa vastandlik ideoloogia. Patriotismi ja ühe rahvuse «maailma» asemel räägitakse kliimast, keskkonnast, sotsiaalsest õiglusest, seksuaalvähemustest ja millest kõigest veel. Ühine on see, et kirikud tegelevad aktiivselt kõige muuga, aga mitte enam meeleparanduse kuulutamisega.
«Antikristus tuleb siis, kui Kiriku rüpes võtab kuju tema endaga sarnanev vaim – maine võimu, välise õiguse ja vaimse inimlikuga asendamise vaim.»
