Kas Piiblis on 66, 73 või hoopis rohkem raamatuid? Kas Martin Luther võttis Piiblist seitse raamatut välja? Mille põhjal võib luterlik või laiemalt reformatoorne kristlane olla kindel, et tema Vana Testamendi 39 raamatut moodustavad kogu Iisraelilt päritud Pühakirja ega ole reformatsiooniaegne lühendatud kaanon?
Populaarses roomakatoliku apologeetikas antakse neile küsimustele sageli lihtne vastus. Kristlikul kirikul olevat olnud algusest peale üks ja sama 73-raamatuline Piibel, kuni Martin Luther 16. sajandil seitse Vana Testamendi raamatut eemaldas, kuna nende õpetus – eriti surnute eest palvetamine – tema isikliku teoloogiaga ei sobinud. Mõnikord esitatakse seda lausa üheainsa saksa reformaatori omavolilise otsusena kogu eelnenud kristliku kiriku vastu.[1] Selline narratiiv on küll lihtne ja meeldejääv, ent ajaloost täielikult irdunud.
Protestantlik kaanon sisaldab 66 raamatut: 39 Vanas ja 27 Uues Testamendis. Roomakatoliku kiriku kaanonis on vastavalt 46 ja 27 raamatut, kokku 73. Õigeusu traditsioonides pole Vana Testamendi piirid aga isegi kõikjal täiesti ühesugused ning mõnes kirikus on kogumik veelgi mahukam.[2] Erinevus puudutab seega Vana Testamenti. Roomakatoliku traditsioon nimetab neid seitset raamatut ning Estri ja Taanieli kreekakeelseid lisasid deuterokanoonilisteks; luterlikus traditsioonis kuuluvad need apokrüüfide hulka. Antiikautorite sõna «apokrüüfid» ei tähista alati täpselt sedasama raamatute rühma, mistõttu tuleb iga autori terminoloogiat vaadata tema enda kontekstis.
Juba arv 39 võib siin eksitada. Heebrea Piibel ehk Tanah – nimi on moodustatud selle kolme osa, Toora ehk Seaduse, Nevi’im’i ehk Prohvetite ja Ketuvim’i ehk Kirjutiste nimetustest – sisaldab sama raamatukorpust, kuid loendab selle 24 raamatuna. Saamueli, Kuningate ja Ajaraamat moodustasid igaüks ühe raamatu, Esra ja Nehemja ühe raamatu ning kaksteist väikest prohvetit ühe terviku. Seega ei tähista 24 ja 39 kahte erinevat Vana Testamenti, vaid erinevat viisi loendada samu raamatuid. Ka Josephuse 22-raamatulist kogu mõistetakse kõige põhjendatumalt sisuliselt sama korpuse teise arvestusviisina, ehkki Josephus ise kõiki 22 raamatut nimeliselt ei loetle.[3]
Piibli kaanon tähendab nende raamatute kogu, mida kirik tunnistab Jumalast sisendatud Pühakirjaks. Selle piiride määratlemine on olnud läbi kirikuloo oluline küsimus ning nõnda peab ka luterlik kirik ütlema selgelt, mida ta Pühakirjana tunnistab ja miks. Konkordiavormel (1577), üks luterlikest usutunnistuskirjadest, sõnastab põhimõtte selgelt: Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjutised on ainus reegel ja juhtnöör, mille järgi kõiki õpetusi ja õpetajaid hinnatakse. Muud vana või uue aja õpetajate kirjutised ei seisa nendega samal tasemel, vaid tunnistavad sellest, kuidas Pühakirja õpetust kirikus on mõistetud ja edasi antud.[4] See ei tähenda, et kirikukogudel, usutunnistustel või õpetajatel puuduks autoriteet, vaid et nende autoriteet on Pühakirjale allutatud, mitte Pühakirjaga võrdne.
Kirik ei muuda ühtegi kirjutist oma otsusega Jumala Sõnaks. Teoloog J. I. Packer (1926–2020) sõnastas põhimõtte nõnda: kirik ei andnud meile Uue Testamendi kaanonit rohkem, kui Isaac Newton andis meile gravitatsioonijõu.[5] Newton ei loonud gravitatsiooni, vaid tundis ära olemasoleva tegelikkuse. Samamoodi ei anna kirik Pühakirjale jumalikku autoriteeti, vaid võtab vastu selle, mille Jumal on talle andnud. Seepärast tuleb Vana Testamendi puhul küsida: millise Pühakirja päris Kristuse kirik Vana Testamendi Iisraelilt?
Vastust tuleb otsida palju varasemast ajast kui Luther või neljanda sajandi kirikukogud. Jeesuse ja apostlite ajal võis rääkida «Pühakirjast», «Seadusest ja Prohvetitest» või «Moosese Seadusest, Prohvetitest ja Psalmidest» ilma, et kuulajatele oleks tulnud esmalt selgitada, millist kirjavara silmas peetakse.
Seadus, Prohvetid ja Kirjutised
Üks varasemaid eriti selgeid tunnistusi pärineb huvitaval kombel Siiraki raamatu proloogist. Siiraki pojapoeg tõlkis oma vanaisa teose heebrea keelest kreeka keelde pärast aastat 132 eKr. Oma eessõnas nimetab ta Iisraeli pühi kirjutisi kolmel korral. Esmalt räägib ta «Seadusest, prohvetitest ja teistest, kes neile järgnesid», seejärel «Seadusest, prohvetitest ja teistest isade raamatutest» ning viimaks «Seadusest, prohvetikuulutustest ja ülejäänud raamatutest”.[6] Ehkki see ei esita kolmanda rühma raamatute täielikku loendit, osutab see millelegi olulisele. Iisraeli püha kirjavara jaguneb siin juba kolme rühma ning sama jaotus esineb lühikeses proloogis kolmel korral. Veelgi tähelepanuväärsem on see, et tõlkija eristab neist oma vanaisa teose: vanaisa oli «Seadust, prohveteid ja teisi isade raamatuid» põhjalikult uurinud ning kirjutas seejärel ise õpetuseks uue raamatu. Kolm nimetatud rühma seisavad proloogis kõrvuti samal tasandil ja on üheskoos muust kirjandusest eristatud.
Vana Testamendi kaanoni uurija Roger T. Beckwithi (1929–2023) hinnangul näitab proloogi sõnastus, et kolmikjaotus polnud tuttav ainult tõlkijale, vaid seda eeldatakse juba tema vanaisa ajal. Teisisõnu: hiljemalt 2. sajandil eKr kohtame juba äratuntavat Seaduse, Prohvetite ja ülejäänud Kirjutiste struktuuri. See ei lahenda veel üksi iga raamatu kanoonilist staatust, kuid väide, et kolmas jaotus tekkis alles mitu sajandit pärast Kristust, muutub selle tunnistuse ees väga raskesti kaitstavaks.
Siiraki proloog ei jää üksikuks tunnistuseks. Surnumere kirjarullide hulka kuuluvas tekstis 4QMMT (4Q tähistab Qumrani 4. koobast; Miqsat Ma‘ase ha-Torah, «Mõned Seaduse teod»), mida dateeritakse ligikaudu 2. sajandi keskpaigast kuni 1. sajandi alguseni eKr, leidub osaliselt rekonstrueeritud viide «Moosese raamatule», «Prohvetite raamatutele» ja «Taavetile».[7] Kuna tekst on selles kohas fragmentaarne, ei tohiks ainuüksi sellele liiga palju ehitada. Vana Testamendi teadlane Stephen G. Dempster tunnistab rekonstruktsiooni ebakindlust ja arutleb ka teiste pakutud seletuste üle. Kui «Taaveti» lugem on õige, peab ta siiski kõige ökonoomsemaks seletuseks seda, et Taavet tähistab Psalmide kaudu kolmandat kirjutiste rühma, samamoodi nagu «Mooses» tähistab Seadust. Samas tekstis võis sama kirjavara nimetada lühemalt «Mooseseks ja Prohvetiteks» või pikemalt «Mooseseks, Prohvetiteks ja Taavetiks».
Täiendava tunnistuse annab 2. Makkabite raamat. Selle teises peatükis räägitakse esmalt Jeremijast, kes annab pagendusse minejatele Seaduse (2Mak 2:1–3), ning seejärel Nehemjast, kes olevat kogunud raamatukokku «kuningate ja prohvetite lood», «Taaveti kirjutised» ja kuningate kirjad templile tehtud annetuste kohta (2Mak 2:13). Need salmid võivad seega anda tunnistust kahest täiendavast püha kirjavara rühmast Seaduse kõrval.[8] See pole iseseisvalt tõend suletud kolmikjaotusega kaanonist, kuid sobib hästi samal ajal Siiraki proloogist nähtava pildiga. Esimese sajandi algupoolel kirjeldas Aleksandria juudi õpetlane Philon (u 20 eKr – u 50 pKr) Egiptuses elanud juudi askeetlikku kogukonda, mille liikmeid ta nimetas therapeutae’ks. Nende püha kirjavara hulka kuulusid «seadused», prohvetite kaudu antud jumalikud kuulutused ja «hümnid». Dempster peab loomulikuks näha neis vastavalt Seadust, Prohveteid ja Psalmidega seotud kolmandat rühma, kuigi Philoni väljend pole nii selge kui Siiraki proloog.[9]
Sellesse tausta kuuluvad ka Jeesuse sõnad pärast ülestõusmist. Luukas jutustab, kuidas Jeesus seletab jüngritele esmalt «Moosesest ja kõigist Prohvetitest» lähtudes seda, mis Pühakirjas tema kohta käib (Lk 24:27). Veidi hiljem nimetab ta sama kirjavara juba kolmeosaliselt: «Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides» kirjutatu peab tema kohta täide minema (Lk 24:44). Kohe seejärel ütleb Luukas, et Jeesus avas jüngrite mõistuse «kirjadest» ehk Pühakirjast aru saama (Lk 24:45–46). Need väljendid aitavad ühtlasi mõista, miks nimetus «Seadus ja Prohvetid» ei tõesta mingit konkureerivat kaheosalist Vana Testamenti. Antiiksed nimetused polnud meie tänapäevased sisukorrad. Sama kirjavara võidi nimetada ühe-, kahe- või kolmeosalise nimetusega. Just Luuka 24. peatükis esinevad kõrvuti «prohvetid», «Mooses ja kõik prohvetid», kogu «Pühakiri» ning viimaks «Moosese Seadus, Prohvetid ja Psalmid».
Ka ülejäänud Uus Testament eeldab, et Jeesusel, tema jüngritel ja nende juutidest vastastel on ühine autoriteetne Pühakiri. Jeesus heidab saduseridele ette, et nad ei tunne Pühakirja (Mk 12:24). Johannese evangeeliumis ütleb ta juutidele, et nad uurivad Pühakirja, mis tunnistab temast (Jh 5:39). Paulus arutleb sünagoogides juutidega Pühakirja põhjal, Beroia juudid kontrollivad tema kuulutust Pühakirjast ning Paulus ütleb, et juutidele olid usaldatud «Jumala sõnumid» (Ap 17:2, 11; Rm 3:2).
See ei tähenda, et kõik juudid oleksid neid raamatuid ühtemoodi tõlgendanud või et ühegi üksiku raamatu staatuse üle poleks kunagi vaieldud. Tähelepanuväärne on see, et Uues Testamendis ei kohta me ühtki vaidlust selle üle, millised raamatud Pühakirja kuuluvad. Jeesus ja tema vastased vaidlevad Pühakirja tähenduse, mitte selle piiride üle. Jeesus eeldab, et tema vastased teavad, mida ta Pühakirja all mõtleb. Kordagi ei küsita temalt ega apostlitelt: «Aga millised raamatud üldse Pühakirja kuuluvad?» Samuti ei tsiteeri Jeesus ega ükski Uue Testamendi autor Pühakirjana ühtki teost, mis jääks tänapäevase heebrea Piibli korpusest väljapoole. Juuda kiri tsiteerib küll 1. Eenokit (Jd 14–15) ja esitab tsiteeritud sõnad Eenoki prohveteeringuna, kuid ei nimeta 1. Eenoki raamatut Pühakirjaks. Tsitaadi olemasolu ei tähenda iseenesest tsiteeritud teose kanoonilisust – ka Paulus tsiteerib Pühakirjast väljapoole jäävaid autoreid (Ap 17:28; 1Kr 15:33; Tt 1:12).[10]
Esimese sajandi lõpul muutub tõendus palju otsesemaks. Juudi ajaloolane Flavius Josephus (u 37–100) kirjutab teoses Apioni vastu, et erinevalt kreeklaste lugematutest ja vastuolulistest teostest on juutidel ainult 22 raamatut, millel on eriline usaldusväärsus. Viis neist on Moosese raamatud, kolmteist pärinevad prohvetitelt ning neli ülejäänut sisaldavad hümne Jumalale ja juhiseid inimese eluks.[11] Josephus ei nimeta kõiki 22 raamatut ükshaaval ning seepärast võib nende täpse grupeerimise üle vaielda. Kuid selles, et ta kirjeldab piiritletud kaanonit, pole sisulist kahtlust. Veel olulisem on piir, mille Josephus sellele kogule seab. Moosesest Artaxerxeseni (valitses 465–424 eKr) kirjutatud raamatutele omistab ta erilise usaldusväärsuse. Hilisemaid ajalooraamatuid oli olemas, kuid neid ei peetud samaväärselt usaldusväärseks, sest prohvetite katkematu järgnevus oli lakanud. Josephus ei esita seda äsja langetatud otsusena, vaid juutide pikemat aega kehtinud suhtumisena oma pühadesse raamatutesse.
Umbes samast ajast kohtame apokalüptilises 4. Esra raamatus sama nähtust teistsuguse arvuga. Seal kästakse Esral teha avalikuks 24 raamatut, mida võivad lugeda kõik, ning hoida eraldi 70 esoteerilist raamatut tarkade jaoks (4Esr 14:44–48).[12] Autor ei nimeta neid 24 raamatut ükshaaval, kuid täpne arv ise eeldab vähemalt tema jaoks piiritletud avalikku kirjavarakogu. Nii Josephuse 22-raamatuline kui ka 4. Esra 24-raamatuline arvestus annavad tunnistust sellest, et 1. sajandil tunti juutide seas arvuliselt piiritletud Pühakirja kogu, ehkki kõigi juudi rühmade täielikku üksmeelt iga üksiku raamatu suhtes ei saa sellest järeldada.
Mainida tuleb ka 19. sajandist pärinevat nn Jamnia ehk Javne sinodi teooriat, mille kohaselt pandi u 90. aastal paika Vana Testamendi kaanoni piirid. Ehkki pärast Jeruusalemma hävitamist tegutses Javnes rabiinlik õpetlaste ring, kes arutles muuhulgas Koguja ja Ülemlaulu staatuse üle, ei toimunud seal umbes aastal 90 mingit Vana Testamendi kaanonit sulgenud hääletust. 1960. aastatest alates on kaanoni sulgenud Jamnia sinodi teooria erialauurimises hüljatud.[13]
Ükski eelmainitud asjaoludest ei anna meile eraldiseisvana tänapäeval tuntud sisukorda. Ajalooliselt on oluline, kuidas tõenditest moodustub järjepidev pilt: juba 2. sajandil eKr on nähtav Seaduse, Prohvetite ja kolmanda rühma eristus; Uus Testament eeldab Iisraelil olevat äratuntavat autoriteetset Pühakirja ning esimese sajandi lõpuks kohtame arvuliselt piiritletud 22- ja 24-raamatulist kogu.
Dempsteri hinnangul kõneleb tõendusmaterjal iseenda eest: kolmanda kanoonilise jaotuse olemasolu võib põhjendatult eeldada ning sisemine ja väline tõendus sobivad omavahel hästi. Beckwith läheb kaugemale, paigutades Prohvetite ning Kirjutiste lõpliku piiritlemise Makkabite aega, täpsemalt Juudas Makkabi tegevuse juurde umbes 164 eKr. Tema uurimuse põhijäreldus on rekonstruktsiooni üksikasjadest olulisem: vähemalt 2. sajandist eKr alates leidub rohkelt ühtlast tõendusmaterjali praeguse heebrea Piibli raamatute pühakirjalise staatuse kohta ning fikseeritud loend vastab sisult tänapäevasele heebrea Piiblile. Juudas Makkabi isiklikku rolli ei pea omaks võtma nägemaks põhilist punkti: kolmikjaotusel on otsesed tunnistused juba 2. sajandil eKr ning 1. sajandi lõpuks kohtame arvuliselt piiritletud juudi Pühakirja. Kokkuvõttes annab see tõendusmaterjal väga tugeva põhjuse arvata, et korpus oli põhiosas välja kujunenud juba kristlusele eelneval ajal.[14] Mõte, nagu oleks Jeesuse ajal olnud juutide Pühakiri lihtsalt määratlemata raamatute hulk, mille piire hakati alles kristliku ajastu lõpul määratlema, oleks tõenditega vastuolus.
Järgmine küsimus on seega: mida tegid selle pärandiga esimesed kristlased?
Millise Vana Testamendi võtsid vastu esimesed kristlased?
Varaseim säilinud kristlik Vana Testamendi kaanoniloend pärineb umbes aastast 170 Sardese piiskopilt Melitonilt (surnud u 180). Tema kaaskristlane Onesimos oli palunud tal välja selgitada «vanade raamatute» täpse arvu ja järjestuse. Meliton kirjutab, et läks selleks itta, paika, «kus neid asju kuulutati ja tehti», ning uuris asja seal hoolikalt järele.
Me ei tea, kas Meliton sai oma teabe otse juutidelt või Palestiina kristlastelt, kes tundsid heebrealaste pärimust. Seda polegi tarvis oletada. Tähtis on see, millise loendiga ta tagasi tuli. Melitoni nimekiri vastab peaaegu täielikult heebrea Piibli korpusele, kuigi Ester puudub. Toobitit, Juuditit, Siirakit ega Makkabite raamatuid ta kanooniliste raamatute seas ei nimeta.[15] See on küsimusele vastamiseks oluline. Kui 2. sajandi kristlane tahtis Vana Testamendi raamatute piire täpselt teada, pöördus ta nende maade poole, kust Pühakiri oli algselt jõudnud kristliku kirikuni, ning tulemuseks oli peaaegu täielikult heebrea kaanonile vastav loend. Melitonile esitatud küsimus puudutas just raamatute arvu ja järjestust, mitte seda, milliseid kreekakeelseid tekste kristlikes kogudustes parajasti loeti.
Veidi hiljem annab Origenes Aleksandriast (u 185–253) meile veel otsesema tunnistuse. Tema kaduma läinud Psalmide kommentaarist säilitas kirikuloolane Eusebios (u 260–339) sõnad, et «heebrealaste pärimuse järgi» on lepinguraamatuid kakskümmend kaks, sama palju kui heebrea tähestikus tähti.[16] Seejärel esitab Origenes nende raamatute nimed, sageli ka heebreapärasel kujul. Origenese loendis on siiski mõned kreekakeelse kristliku piiblitraditsiooni jäljed. Säilinud tekst nimetab ainult 21 raamatu nime – kaheteistkümne väikese prohveti kogu on tõenäoliselt ümberkirjutamisel välja langenud – ning Jeremija alla on arvatud ka Jeremija kiri. Esra puhul paistab Origenes tundvat nii kreekakeelset 1. Esrat kui ka Esra-Nehemjat. See näitab, et kanooniliste raamatute piirid ja nende loetav tekstikuju polnud algkiriku jaoks alati üks ja sama küsimus. Samuti ei pruugi loend peegeldada kogu Origenese enda praktilist piiblikasutust: ta kasutas Septuagintat (Vana Testamendi kreekakeelne tõlge, lühendatult LXX) ning tsiteeris muudki kirjandust. Tema tunnistuse ajalooline tähtsus seisneb selles, et 3. sajandi kristlik õpetlane tundis heebrealaste piiritletud 22-raamatulist kaanonit.
Sama joon on nähtav 4. sajandil. Kyrillos Jeruusalemmast (u 313–386) õpetas umbes aastal 350 ristimiseks valmistuvatele: «Loe Vana Testamendi kahtkümmend kahte raamatut» ning «ära loe ühtki apokrüüfilist kirjutist».[17] Tema 22-raamatuline loend vastab põhiosas heebrea kaanonile, kuid Jeremija ühe raamatu alla kuuluvad temal ka Baaruk, Nutulaulud ja Jeremija kiri.
Athanasios Aleksandriast (u 295–373) annab oma 367. aasta 39. ülestõusmispühade kirjas samuti heebrea kaanonist lähtuva Vana Testamendi loendi.[18] See ei ole üksikasjades identne tänapäevase luterliku Vana Testamendiga: Ester puudub ning Baaruk ja Jeremija kiri kuuluvad Jeremija raamatu juurde. Eriti tähtis on aga Athanasiose tehtud eristus. Kõigepealt nimetab ta kanoonilised raamatud, seejärel teosed, mis ei kuulu kaanonisse, kuid mida võib lugemiseks soovitada – Tarkuseraamat, Siirak, Ester, Juudit, Toobit ning varakristlikud teosed Didache ja Hermase Karjane – ning alles neist eraldi apokrüüfilised kirjutised.[18] Tegu on seega selgelt vahepealse kategooriaga: kasulikud ja lugemiseks sobivad, kuid mitte kanoonilised.
Umbes sama eristuse leiame mõnikümmend aastat hiljem Aquileia Rufinuselt (u 345–410). Oma Apostliku usutunnistuse kommentaaris loetleb ta kõigepealt Püha Vaimu inspireeritud kanoonilised raamatud ning eraldab neist teise rühma, mida ta nimetab «kiriklikeks» raamatuteks. Sinna kuuluvad Tarkuseraamat, Siirak, Toobit, Juudit ja Makkabite raamatud.[19] Neid võib Rufinuse sõnul kirikus lugeda, kuid nende varal ei kinnitata usuõpetust. Tema kanooniline Vana Testament vastab põhiosas juudi kaanonile. See eristus aitab vältida kaht tavalist viga kaanoni ajaloost rääkides. Kirikuisa tsitaat ei tõesta iseenesest raamatu kanoonilisust, sest Athanasios võis tsiteerida ka kaanonist välja jäetud teoseid Pühakirjale sarnases keeles. Samuti ei tõesta raamatu esinemine vanas käsikirjas ühtse «Septuaginta kaanoni» olemasolu: 4.–5. sajandi suurte kreekakeelsete koodeksite lisaraamatute koosseis erineb märgatavalt.[20] Vanas kirikus võis teos olla hinnatud, vaimulikult kasulik ja isegi jumalateenistusel loetav, olemata seejuures kanooniline Pühakiri.
Laiema kaanoni tunnistusi pole põhjust maha vaikida. 4. sajandi lõpul muutub eriti ladinakeelses läänekirikus nähtavaks ka laiem Vana Testamendi käsitlus. Näiteks 393. aastal Hippos toimunud kohaliku – mitte oikumeenilise – kirikukogu otsuseid säilitav hilisem kokkuvõte loetleb kanooniliste tekstide hulgas Toobiti, Juuditi, Tarkuseraamatu, Siiraki ja kaks Makkabite raamatut.[21] Augustinus (354–430) esitab teoses De doctrina christiana samuti laiema nimekirja ning pidas kirikute vastuvõttu oluliseks kriteeriumiks raamatute autoriteedi hindamisel. Augustinuse ja Hieronymuse (u 347–420) erinevad lahendused kujundasid läänekiriku kaanonialase vaidluse põhiteljed üle tuhandeks aastaks.
Roomakatoliku apologeetikas osutatakse sageli ka paavst Damasus I (u 305–384) ajal Roomas 382. aastal peetud sinodile ning väidetakse, et seal pandi paika hilisem 73-raamatuline Rooma kaanon. Sinod ise toimus. Probleem on talle omistatava kaanonimäärusega. Seda loendit ei ole säilinud 382. aasta sinodi iseseisva aktina, vaid see jõuab meieni alles palju hilisema ja keeruka tekstilooga Decretum Gelasianum’i koosseisus. Säilinud Decretum Gelasianum’i dateering ja autorsus on ebakindlad. Seda ei saa kindlalt omistada ei Damasusele ega Gelasiusele (ametis 492–496) ning teose säilinud kuju võib pärineda 6. sajandist.
Veelgi kõnekam on Salamise piiskopi Epifaniose (u 320–403) näide. Ta osales Rooma sinodil, kuid oli vaid mõni aasta varem esitanud heebrea 22-raamatulisele korpusele vastava Vana Testamendi ning kordas hiljem sama eristust. On vähetõenäoline, et Epifanios oleks 382. aastal heaks kiitnud Rooma sinodile hiljem omistatud laiema loendi. Kuna Decretum säilib ainult hilisemas segakoostises, ei saa ka kindlaks teha, milline oletatav 4. sajandi algtekst üldse välja nägi, kui selline dokument üleüldse eksisteeris.[22] Teksti eri osade dateerimise üle vaieldakse jätkuvalt, mistõttu ei saa 382. aasta Rooma sinodi laia kaanonimäärust esitada vaieldamatu ajaloolise faktina. Hieronymuse hilisem käsitlus kaanonist ei toeta igatahes väidet, et Damasuse ajal oleks Roomas kehtestatud tallegi siduv laiem Vana Testamendi kaanon. Damasuse ajal Roomas töötanud Hieronymus pöördus hiljem kaanoni piiritlemisel heebrea allikate poole ning jõudis eksplitsiitselt kitsama kaanonini.
Seega ei anna 4. sajand meile pilti kirikust, kus hilisema Rooma kiriku 46-raamatuline Vana Testament oleks juba ammu ja kõikjal vaieldamatult paigas olnud. Me näeme kahte selgelt eristatavat käsitlust. Ühe järgi määratleti Vana Testamendi kanoonilised raamatud varaseimast teadaolevast pärandist, juhindudes heebrea kaanonist, ja muid kasulikke raamatuid võidi lugeda eraldi. Teise järgi võis kirikute laiem vastuvõtt olla aluseks raamatute kanoonilise staatuse määratlemisel (nt ladinakeelses Põhja-Aafrikas). Mõlemad seisukohad on 4. sajandi lõpuks selgelt dokumenteeritud.
Need kaks käsitlust pole aga dokumenteeritud võrdselt varakult. Varaseim säilinud kristlik Vana Testamendi kaanoniloend umbes aastast 170 järgib peaaegu täielikult heebrea kaanoni piire. Mõjukas õpetlane Origenes annab 3. sajandi alguses edasi heebrealaste 22-raamatulise kaanoni ning 4. sajandil jätkavad sama põhijoont Kyrillos, Athanasios ja paljud teised kreeka- ning mõned ladinakeelsed autorid. 4. sajandiks võisid kreekakeelsed kristlased põhjendatult pidada just kitsamat, deuterokanoonilisi raamatuid välistavat kaanonit traditsiooniliseks kristlikuks Vanaks Testamendiks.[23]
Hieronymuse pikk vari
Neljanda sajandi lõpul sai läänekirikus kõige mõjukamaks heebrea kaanonit järgiva traditsiooni esindajaks Hieronymus.[24] Umbes aastal 393 kirjutatud eessõnas Saamueli ja Kuningate raamatutele, mida tuntakse Prologus Galeatus’e nime all, jagas ta Vana Testamendi heebrea eeskujul Seaduseks, Prohvetiteks ja Kirjutisteks ning loetles 22 kanoonilist raamatut. Seejärel sõnastas ta põhimõtte, mis ei jäta kuigivõrd palju tõlgendamisruumi: «kõik, mis jääb neist väljapoole, tuleb paigutada apokrüüfide hulka.» Tarkuseraamat, Siirak, Juudit ja Toobit ei ole tema sõnul kaanonis ning sama eristust rakendas ta Makkabite raamatutele.[25]
See polnud Hieronymuse möödaminnes tehtud märkus. Ta käsitleb Vana Testamendi kaanonit oma kirjutistes korduvalt ning lähtub kaanoni piiritlemisel järjekindlalt heebrea kaanonist (kooskõlas tema laiema Hebraica veritas’e ehk «heebrea tõe» põhimõttega). Oma Saalomoni raamatute eessõnas selgitab ta ka, mida teha ülejäänud raamatutega: kirik loeb Juuditit, Toobitit ja Makkabite raamatuid ning võib samamoodi lugeda Tarkuseraamatut ja Siirakit rahva ülesehitamiseks, kuid mitte kiriku õpetuste autoriteetseks kinnitamiseks.[26] Raamat võis seega olla õige, kasulik ja kristlasele lugemist väärt, olemata seejuures kanooniline Pühakiri.
Hieronymuse mõju näeme juba varakeskajal. Paavst Gregorius Suur (u 540–604) tsiteerib 1. Makkabite raamatut, kuid nimetab seda enne tsitaati mittekanooniliseks ja kiriku ülesehitamiseks antuks. Beda Venerabilis (u 673–735) tundis Vana Testamenti 24-raamatulise koguna ning eristas Makkabite hilisema ajaloo «jumalikust Pühakirjast»; Lyoni piiskop Agobard (u 769–840) rääkis samuti 22 «jumaliku autoriteediga» raamatust.[27] Augustinuse laiem kaanon oli samal ajal läänekirikus mõjukam: deuterokanoonilisi raamatuid pidasid täielikult kanooniliseks näiteks Isidorus Sevillast (u 560–636), Albertus Magnus (u 1200–1280) ja Aquino Thomas (1225–1274).[28] Laiem kaanon muutus levinumaks, kuid ei jäänud ainsaks käsitluseks läänekirikus.
Kõrg- ja hiliskeskajal püsis kitsama kaanoni joon samuti selgelt nähtavana. Hugo St Victorist (u 1096–1141) loetles Vana Testamendi kaanoni Hieronymuse järgi, öeldes Tarkuseraamatu, Siiraki, Juuditi, Toobiti ja Makkabite kohta, et kuigi neid loetakse, pole tegemist kanooniliste tekstidega. Sama kordas Richard St Victorist (surnud 1173).[29] Petrus Venerabilis (u 1092–1156) ütles, et kuus apokrüüfilist raamatut (Baarukit ei loetud tavaliselt eraldi, vaid Jeremija osana, mistõttu oli lääne kaanonivaidluses tavaks rääkida kuuest, mitte seitsmest lisaraamatust) ei küüni Pühakirja väärikuseni, kuigi kirik võtab need nende kasuliku õpetuse tõttu vastu. Rupert Deutzist (u 1075–1129) eitas Tarkuseraamatu kanoonilisust ning John Salisburyst (u 1120–1180) jättis Hieronymusele tuginedes apokrüüfid kaanonist välja, pidades neid samas usu ja vagaduse kasvatamiseks kasulikuks.[30] Hugo Saint-Cherist (u 1200–1263) nimetas lisaraamatuid nende kaheldava staatuse tõttu apokrüüfideks, kuid samuti kasulikeks. William Ockham (u 1287–1347) põhjendas Hieronymuse ja Gregoriusega, miks nendele tekstidele ei saa rajada kiriku õpetust. Nicolaus Lyranus (u 1270–1349) käsitles Toobitit alles pärast kanoonilisi raamatuid ja põhjendas selle väljajätmist Hieronymusega.[31] Sama eristust või kahtlust kohtame veel Firenze peapiiskopi Antoninuse (1389–1459), Dionysius Kartuuslase (1402–1471) ja Alonso Tostado (u 1410–1455) juures.[32] Hieronymuse eristus püsis seega läänekirikus nähtavana sajandist sajandisse.
1442. aastal loetles Firenze kirikukogu unioonidekreedis Cantate Domino (kirikuosaduse taastamist käsitlevas dekreedis) küll Vana Testamendi raamatud laiema kaanoni järgi ja nende vahel vahet ei teinud, kuid ka see ei lõpetanud vana vaidlust. Kaanoniloendi tagasilükkamisele ei lisatud Trento-laadset anateemi ehk kiriklikku needmist ning järgmisel sajandil vaidlus mitte ei kadunud, vaid hoogustus.[33] Seda kinnitavad roomakatoliku juhtivate õpetlaste kirjutised vahetult enne ja pärast reformatsiooni algust. See taust muudab Martin Lutheri (1483–1546) loo veel kõnekamaks. Luther ei avastanud 16. sajandil ootamatult, et Makkabite raamat pole heebrea kaanonis. Kui 1519. aasta Leipzigi väitluses Lutheri ja Ingolstadti teoloogi Johann Ecki (1486–1543) vahel tõusis esile 2Mak 12:43–45 ja surnute eest palvetamine, ütles Luther, et Makkabite raamat ei ole kaanonis ning selle põhjal ei saa õpetust autoriteetselt tõestada. Seejuures on oluline detail Lutheri enda kinnitus samas väitluses, et ta usub puhastustule ehk purgatooriumi olemasolusse. Tema seisukoht 2. Makkabite raamatu kanoonilise staatuse suhtes ei saanud seega tekkida vajadusest kõrvaldada talle ebameeldiv purgatooriumi õpetus, nagu populaarses roomakatoliku apologeetikas sageli väidetakse. Noorem Luther kaitses veel õpetust ennast, kuid eitas, et 2. Makkabite raamat võiks olla kanoonilise Pühakirjaga võrdselt siduv õpetuslik tõend.[34]
Veel järgmisel aastal avaldas Lutheri Wittenbergi kolleeg Andreas Bodenstein von Karlstadt (1486–1541) – kes hiljem Lutherist lahku läks – koguni kaks eraldi uurimust Piibli kaanoni kohta. Pikemas ladinakeelses teoses De Canonicis Scripturis käsitles ta põhjalikult nii Augustinuse kaanoniloendit kui Hieronymuse Prologus Galeatus’t. Ta pidas Hieronymuse käsitlust kaanoni piiride määratlemisel paremaks, kuid leidis ka Augustinuselt põhimõtte, et just heebrealaste juures oli säilinud kanooniliste raamatute kogu. Saksakeelses lühiversioonis loetles Karlstadt Vana Testamendi Hieronymuse järgi ning eristas sellest raamatud, mida ei peetud Jumalast sisendatud Pühakirjaks.[35] On ränk eksitus kujutleda reformatsiooniaegset kaanonit ühe mehe meelevaldse otsusena. Kaanoni ajalugu, Hieronymuse ja Augustinuse erinevad käsitlused, heebrea Piibel ning kirikuisade tunnistused olid Wittenbergis uurimisobjektiks juba reformatsiooni algusaastatel.
See käsitlus polnud üksnes protestantlik. Kardinal Francisco Jiménez de Cisneros (1436–1517) juhtis 1522. aastal paavstliku heakskiiduga ilmunud mitmekeelse piibliväljaande Complutensian Polyglot’i koostamist, mille eessõnas öeldi, et heebrea kaanonist väljapoole jäävad raamatud võtab kirik vastu pigem rahva ülesehitamiseks kui kiriku dogmade autoriteetseks kinnitamiseks.[36] Sõnastus on peaaegu Hieronymuse oma. Veel üks kõnekas näide on kardinal Thomas de Vio Cajetan (1469–1534) – seesama paavstlik legaat (ehk paavsti saadik), kes 1518. aastal kuulas Augsburgis Lutherit üle. Oma 1532. aastal valminud Vana Testamendi kommentaarides paigutas ta Juuditi, Toobiti, Makkabite raamatud, Tarkuseraamatu ja Siiraki väljapoole kanoonilisi raamatuid, lähtudes Hieronymusest. Cajetan teadis väga hästi, et Augustinus, kirikukogud ja paavstid olid kasutanud laiemat nimekirja. Sellest hoolimata ütles Cajetan, et Hieronymuse eristuse järgi pole need raamatud kanoonilised usu normina, mille abil õpetust kinnitada, vaid et neid võib nimetada kanoonilisteks üksnes usklike ülesehitamise mõttes.[37] Erasmus Rotterdamist (u 1466–1536) loetles 1533. aastal kanoonilised raamatud heebrea Piibli järgi, kuid jättis loendist välja Estri. Seejärel käsitles ta Estrit koos Tarkuseraamatu, Siiraki, Toobiti, Juuditi ja Makkabite raamatutega ning jättis lahtiseks küsimuse, kas kirik oli need vastu võtnud ülejäänutega võrdse autoriteediga. Pariisi teoloogiateaduskond tsenseeris küll Erasmuse kahtlusi Uue Testamendi raamatute suhtes, kuid mitte tema Vana Testamendi käsitlust.[38] Samal aastal kirjutas Leuveni teoloog Johannes Driedo (u 1480–1535), et kirik küll loeb Juuditit, Toobitit, Siirakit ja 1. Makkabite raamatut, kuid ei võta neid vastu kanoonilise Pühakirjaga võrdse autoriteediga. Jacques Lefèvre d’Étaples (u 1455–1536) oli juba 1530. aasta prantsuskeelses Piiblis eristanud heebrea Piibli raamatud ülejäänud kasulikest, kuid mittekanoonilistest teostest.[39] Alles selle ajaloolise tausta järel tuleb Lutheri 1534. aasta täielik saksakeelne Piibel. Luther ei «eemaldanud» neid raamatuid Piiblist. Ta paigutas need Vana ja Uue Testamendi vahele eraldi ossa:
«Apokrüüfid: raamatud, mida ei peeta Pühakirjaga võrdseks, kuid mis on siiski kasulikud ja head lugeda.»[40]
Seetõttu pole väide, nagu oleks Luther 16. sajandil seitse raamatut, mida olevat alati ja kõikjal ning kõigi kristlaste poolt kanooniliseks peetud, omal algatusel kristlikust Piiblist eemaldanud, lihtsalt ebatäpne. Selline narratiiv on ajalooliselt jabur. Lutheri seisukoha võib hinnata õigeks või vääraks, kuid seda ei saa ausalt kirjeldada tema isikliku leiutisena. Ta astus vaidlusse, mille kaks põhisuunda olid läänekirikus olemas olnud juba rohkem kui tuhat aastat.
Trento paneb vaidlusele piiri
Kui Rooma korraldatud Trento kirikukogu 1545. aastal avati, polnud vana Hieronymuse-Augustinuse vaidlus sugugi surnud. Augustinuse laiem käsitlus oli küll valdav, kuid veel reformatsiooni ajal võisid Rooma kirikusse kuuluvad õpetlased kaitsta Hieronymuse eristust. Enne 1546. aastat ei pidanud heas kiriklikus seisus roomakatoliiklane seega tingimata omistama deuterokanoonilistele raamatutele sama autoriteeti nagu heebrea kaanoni raamatutele.[41] Trento muutis seda olukorda jäädavalt.
8. veebruaril 1546 tehti ettepanek kinnitada Firenze 1442. aasta lai loend. Järgnenud aruteludes pooldasid aga Fano piiskop Pietro Bertano (1501–1558) ja augustiinlaste ordu kõrgeim juht Girolamo Seripando (1493–1563) eristust canon fidei («usu kaanon») ja canon morum («kõlbluse kaanon») vahel: esimesse kuuluvad raamatud võiksid olla usutõdede õpetuslik alus, teised sobiksid kirikus lugemiseks ja kristlikuks kasvatuseks, kuid poleks iseseisvalt usuartiklite tõestamiseks piisavad. See oli sisuliselt sama eristus, mida nägime Athanasiose, Rufinuse, Hieronymuse ja Cajetani juures. 15. veebruari eelhääletusel soovisid kirikukogu hääleõiguslikud liikmed üksmeelselt Firenze loendi kinnitada, umbes kaks kolmandikku lükkas sellise astmelise eristuse tagasi ning heaks kiideti ka mõte siduda kinnitatava kaanoni tagasilükkamine anateemiga.[42]
8. aprillil 1546 kinnitas Trento kaanoni, mida Rooma kirik loendab tänapäeval 73 raamatuna. Vana Testamendi kanooniliste raamatute hulka kuulusid seega ka Toobit, Juudit, Saalomoni Tarkuseraamat, Siirak, Baaruk ning 1. ja 2. Makkabite raamat.[43] Kirikukogu kuulutas anateemi igaühele, kes ei võtnud kõiki loetletud raamatuid tervikuna ja koos kõigi nende osadega vastu pühade ja kanoonilistena.[44]
Ettevalmistavates aruteludes jäi eraldi küsimuseks, kas kõigil kanoonilistel raamatutel peab olema täpselt sama õpetuslik kaal.[45] Kaanoni piirid ise aga enam avatuks ei jäänud. Seetõttu on 1546. aasta otsustav murdepunkt: enne Trentot võis Rooma kirikusse kuuluv teoloog, õpetlane või kardinal järgida Hieronymuse kanoonilist eristust, kuid pärast 8. aprilli enam mitte. Trento ei loonud deuterokanooniliste raamatute kasutamise ega kanooniliseks pidamise traditsiooni, kuid tegi laiema kaanoni Rooma kirikus õpetuslikult siduvaks ühes kaasneva anateemiga.[46]
See otsus pole hiljem kuhugi kadunud. Roomakatoliku kirik peab Trentot oikumeeniliseks ehk kogu kirikule siduvaks kirikukoguks ning tema enda õpetuse järgi on sellise kirikukogu lõplikud usuõpetuslikud määratlused siduvad. Tänapäevane Katoliku Kiriku Katekismus tunnistab jätkuvalt 46 Vana Testamendi raamatut ja nimetab neid inspireerituks; kaanoni allikate seas viitab katekismus otseselt Trentole.[47] Trento kaanon pole seega ajalooline jäänuk, vaid jätkuvalt Rooma kiriku ametlik õpetus.
Mida vastasid luterlased?
Luterlik vastus ei olnud kunagi: «Luther ütles nii.»
Kõige ulatuslikum protestantlik Trento otsuste käsitlus pärineb Martin Chemnitzilt (1522–1586), ühelt Konkordiavormeli peamistest koostajatest ja varase luterliku teoloogia tähtsaimatest õpetajatest. Tema neljaosaline Examen Concilii Tridentini ilmus aastatel 1565–1573.[48] Kaanoni küsimuses alustab Chemnitz mõistagi ajaloost, mitte Lutherist. Ta süüdistab Trentot kanooniliste raamatute ja apokrüüfide vana eristuse kaotamises, pöördudes seejuures Melitoni, Origenese, Eusebiose, Hieronymuse ja teiste varaste tunnistajate poole ning küsib, milliste raamatute prohvetliku päritolu ja varase vastuvõtu kohta on kindel tunnistus.[49]
Chemnitzi järgi kirjutati osa vaidlusaluseid raamatuid pärast prohvetite aega ning nende autorite kohta puudus selline jumalik tunnistus, millele rajanes prohvetlike raamatute autoriteet. Kui keegi soovib need nüüd kanooniliseks muuta, tuleb näidata, et neil on seesama prohvetlik autoriteet nagu teistel Vana Testamendi tekstidel – mitte lihtsalt seda, et neid on kirikus kaua loetud.[50] Chemnitzil polnud Qumrani käsikirju ega tänapäevast kaanoniloolist uurimist, kuid tema meetod oli konkreetne ja selge. Kaanonit puudutavaid väiteid kontrollitakse Iisraeli Pühakirja, prohvetliku päritolu ja algkiriku tunnistuse järgi, mitte Lutheri ega kellegi teise isiklikust otsusest lähtudes. Chemnitz ei taotlenud apokrüüfide tagasilükkamist ega hukkamõistmist. Tema eesmärk oli hoida kiriku usuõpetuse mõõdupuu kindlana: vaidlusalustest raamatutest ei tohi tuletada dogmat, millel puudub kindel ja selge tugi kanoonilistes raamatutes.[51] See on seesama eristus, mida oleme korduvalt kirikuloos kohanud: Hieronymus – lugeda ülesehitamiseks, mitte dogmade kinnitamiseks; Rufinus – lugeda kirikus, kuid mitte kasutada usuõpetuse tõestamiseks; Luther – mitte Pühakirjaga võrdsed, kuid kasulikud ja head lugeda; Chemnitz – mitte hukka mõista, kuid mitte võtta õpetuse normiks.
16. sajandi luterlikud kirikud jätkasidki apokrüüfiliste raamatute lugemist ning eriti hinnatud oli Siiraki raamat.[52] Vaidlus ei käinud selle üle, kas kristlane võib neist midagi õppida. Küsimus oli selles, millistel tekstidel on prohvetliku Pühakirja autoriteet ja mille alusel võib kiriku õpetus olla uskliku südametunnistusele siduv.
Miks siis just need 39 raamatut?
Luterliku Vana Testamendi 39 raamatut ei kujuta endast 16. sajandil kokku pandud «lühendatud roomakatoliku Piiblit». Sisult on see sama kirjavara, mida varased juudi allikad loendasid 22 või 24 raamatuna. Arvuline lahknevus tuleneb tekstide rühmitamisest, mitte uue Vana Testamendi loomisest reformatsiooni käigus.
Küsimus pole ainult selles, kas 39-raamatulisel korpusel leidub vana pretsedent, vaid selles, kas meil on ajaloolist põhjust arvata, et Iisraelilt päritud Pühakirja kuulus veel mõni raamat, mille reformaatorid hiljem eemaldasid. Säilinud tõendusmaterjal ei anna meile võrreldavalt varast, piiritletud laiemat juudi kaanonit. Vastupidi, kõige varasem otsene tõendus piiritletud juudi Pühakirjast osutab 22/24-raamatulisele korpusele.[53]
Selle kirjavara kolmikjaotus Seaduseks, Prohvetiteks ja Kirjutisteks on dokumenteeritud juba Kristusele eelnevalt. Esimese sajandi lõpuks kirjeldab Josephus piiritletud 22-raamatulist Pühakirja ning 4. Esra tunneb 24 avalikku raamatut. Varaseim säilinud kristlik Vana Testamendi kaanoniloend, Melitoni oma umbes aastast 170, järgib sisuliselt heebrea kaanoni piire. Järgnevate sajandite kristlikus loenditraditsioonis jätkavad sama põhijoont Origenes, Kyrillos Jeruusalemmast, Athanasios ja paljud teised. Läänekirikus andis sellele käsitlusele kõige mõjukama kuju Hieronymus. Tema seisukoht ei surnud välja Augustinuse kõrval, vaid püsis läbi keskaja ning seda võis veel reformatsiooni eel ja ajal avalikult kaitsta. Alles Trento kirikukogu 1546. aasta otsus muutis laiema kaanoni Rooma kirikus siduvaks ning tegi Hieronymuse enda kanoonilise järelduse seal konfessionaalselt lubamatuks.
Seega ei ole valik kahe võrdselt vana ja võrdselt hästi dokumenteeritud Vana Testamendi vahel. Olemasoleva tõendusmaterjali põhjal on luterliku 39-raamatulise Vana Testamendi sisulisel korpusel varasem ja palju tugevam kumulatiivne ajalooline pretsedent: see vastab muistsele heebrea 22/24-raamatulisele Pühakirjale ning varaseimad säilinud kristlikud Vana Testamendi kaanoniloendid järgivad kitsama kaanoni joont.
Ajalooline uurimus ei saa mõistagi asendada teoloogilist veendumust raamatute jumalikust inspiratsioonist. Küll aga saab ajalooallikate abil kontrollida väidet, nagu oleksid protestandid 16. sajandil Piiblit lühendanud, eemaldades sealt seitse seni vaieldamatult kanoonilist raamatut. Sellist väidet säilinud allikad ei kanna. Luterlased ei tunnista neid 39 raamatut sellepärast, et Martin Luther nii otsustas. Kirik võtab need vastu kui Iisraelile usaldatud prohvetliku Pühakirja, mille Kristuse kirik päris ja mille korpus on ajalooallikates jälgitav sajandeid enne reformatsiooni – viimaks koguni enne Kristuse sündi.
[1] Selle narratiivi laialdase leviku kohta roomakatoliku populaarapologeetikas vt näiteks katoliku preester Mike Schmitz, The Bible in a Year, «Day 193: The Book of Tobit» (12.07.2026), 20:53–23:57: Schmitz väidab, et 73-raamatuline Piibel oli üle tuhande aasta kõigi kristlaste ühine Piibel ning Luther eemaldas seitse raamatut oma õpetuslike erimeelsuste, eriti puhastustule tõttu. Schmitzi populaarsed videod ja podcastid sisaldavad regulaarselt eriilmelisi lausvalesid, anakronisme ja/või (parimal juhul) moonutusi. Catholic Answersi traktaat «What the Early Church Believed: Old Testament Canon» ütleb, et protestandid eemaldasid reformatsiooni ajal seitse Vana Testamendi raamatut «peamiselt õpetuslikel põhjustel», ehkki neid olevat peetud kanooniliseks «kirikuloo algusest saadik». Traktaadile on antud ka nihil obstat ja imprimatur (2004): nihil obstat tähendab, et roomakatoliku kiriklik tsensor ei leidnud tekstis kiriku usu- ja moraaliõpetusega vastuolus olevat takistust, imprimatur aga pädeva kohaliku kirikuvõimu luba tekst avaldada. Need ei muuda traktaati eksimatuks ega ametlikuks dogmaatiliseks määratluseks, kuid näitavad, et tegu pole pelga anonüümse kõrvalise veebiväitega. Peggy Frye kirjutab Catholic Answersi vastuses «Was Martin Luther’s Revision of the Bible a Return to the ‘True Bible’ of the Early Church?», et Luther «heitis välja» seitse kirikuloo algusest kanooniliseks peetud raamatut. Catholic Answersi vastus «Did the Church add the Deuterocanonical books to the Bible at the Council of Trent?» nimetab protestantide tegevust seitsme deuterokanoonilise raamatu ning Taanieli ja Estri osade kustutamiseks Piiblist. Joe Heschmeyer väidab saates Shameless Popery, «Did Catholics Add 7 Books to the Bible? Or Did Protestants Remove Them?» (6.07.2023), et teadlased olevat küsimuses üksmeelsed ning reformaatorid eemaldasid seitse varem Piiblisse kuulunud raamatut. EWTN-is avaldatud James Akini «Defending the Deuterocanonicals» väidab samuti, et reformaatorid eemaldasid Vana Testamendi osa, mis ei sobinud nende teoloogiaga, ning seostab Lutheri otsuse otseselt puhastustule tagasilükkamisega; EWTN-i «Scripture Alone» ütleb lühemalt, et Luther «jättis välja» seitse Vana Testamendi raamatut. Patrick Madrid käsitleb The Patrick Madrid Show 5.12.2024 kolmandas tunnis katoliku ja protestantliku Piibli erinevust samuti seitsme deuterokanoonilise raamatu eemaldamisena. Leidub ka erandeid: Gary Michuta möönab Catholic Answersis avaldatud katkendis oma teose Why Catholic Bibles Are Bigger uuendatud 2. väljaandest (2017), et väide, nagu Luther oleks need raamatud oma Piiblist eemaldanud, pole täpne, sest tema 1534. aasta saksakeelne Piibel sisaldas neid eraldi apokrüüfide osas.
[2] Roomakatoliku kaanoni kohta vt Trento kirikukogu, IV istungjärk, Decretum de libris sacris et de traditionibus recipiendis, 8. aprill 1546. Õigeusu traditsioonide jätkuva varieeruvuse kohta vt Edmon L. Gallagher, The Apocrypha through History: The Canonical Reception of the Deuterocanonical Literature (Oxford: Oxford University Press, 2025), 7–10. Gallagher märgib, et kreeka õigeusu kirik pole oma Piibli kaanonit samal viisil ametlikult fikseerinud ning anaginoskomena ehk «lugemiseks mõeldud» raamatute hulka kuulub tavaliselt ka Rooma deuterokanoonist väljapoole jäävaid kirjutisi, näiteks 3. Makkabite raamat, 1. Esra ja Psalm 151.
[3] Roger T. Beckwith, The Old Testament Canon of the New Testament Church and Its Background in Early Judaism (Grand Rapids: Eerdmans, 1986), «The Number of the Canonical Books»; Edmon L. Gallagher & John D. Meade, The Biblical Canon Lists from Early Christianity: Texts and Analysis (Oxford: Oxford University Press, 2017), 3–7.
[4] Paul Timothy McCain, Robert Cleveland Baker, Gene Edward Veith ja Edward Andrew Engelbrecht (toim), Concordia: The Lutheran Confessions. A Reader’s Edition of the Book of Concord (St. Louis: Concordia Publishing House, 2005), FC Ep, «The Summary Content, Rule, and Norm», 1–2.
[5] J. I. Packer, God Has Spoken: Revelation and the Bible, rev. and enl. ed. (London: Hodder and Stoughton, 1979), 119.
[6] Siiraki proloog; Stephen G. Dempster, «Torah, Torah, Torah: The Emergence of the Tripartite Canon», teoses Exploring the Origins of the Bible, toim Craig A. Evans ja Emanuel Tov (Grand Rapids: Baker Academic, 2008), 112–114; Beckwith, Old Testament Canon, 110–111.
[7] Dempster, «Torah, Torah, Torah», 114–116.
[8] 2Mak 2:1–15; Dempster, «Torah, Torah, Torah», 116–117.
[9] Philon, De vita contemplativa 25; Dempster, «Torah, Torah, Torah», 117–118.
[10] Michael J. Kruger, «The Origin and Authority of the Biblical Canon», teoses ESV Systematic Theology Study Bible, toim Christopher W. Morgan, Robert A. Peterson ja Stephen J. Wellum (Wheaton, IL: Crossway, 2017), 1639–1642; Gallagher, Apocrypha through History, 51–52, 78–82; Pheme Perkins, «The New Testament Interprets the Jewish Scriptures», teoses The New Oxford Annotated Bible with Apocrypha: New Revised Standard Version, 5. tr, toim Michael D. Coogan jt (Oxford: Oxford University Press, 2018), 1859–1862; Terrance Callan, Juuda kirja sissejuhatus ja märkused, samas, 1801–1803. Gallagher toob välja, et Uues Testamendis pole ühtainsatki deuterokanoonilise kirjanduse otsest tsitaati; leidub küll võimalikke või tõenäolisi allusioone. 1. Eenok on eraldi pseudoepigraafiline juhtum. 4. sajandil sai Eenoki tsiteerimine üheks põhjuseks, miks Juuda kirja kanoonilisuses kaheldi; Hieronymus, De viris illustribus 4; Gallagher, Apocrypha through History, 79.
[11] Josephus, Contra Apionem 1.37–43; Gallagher & Meade, Biblical Canon Lists, 57–65; Dempster, «Torah, Torah, Torah», 118–119.
[12] 4Esr 14:44–48; Gallagher & Meade, Biblical Canon Lists, 6–7. Autorid märgivad, et arv 24 võib omada sümboolset tähendust.
[13] Jack P. Lewis, «What Do We Mean by Jabneh?», Journal of Bible and Religion 32.2 (1964), 125–132; Gallagher & Meade, Biblical Canon Lists, 14–15; Dempster, «Torah, Torah, Torah», 87–89; Beckwith, Old Testament Canon, 275–276; Marc Z. Brettler, «The Canons of the Bible: The Hebrew Bible», 1837–1840. Juudi ajaloolane Heinrich Graetz (1817–1891) seostas 1871. aastal Javne rabiinlikud arutelud kaanonit sulgenud sinodiga. See rekonstruktsioon põhineb rabiinlike tekstide vääritimõistmisel ja kohatul analoogial Uue Testamendi kaanoni kujunemisega.
[14] Dempster, «Torah, Torah, Torah», 124–125; Beckwith, Old Testament Canon, 163–165, 261–262, 433–434.
[15] Eusebios, Historia ecclesiastica 4.26.12–14; Gallagher, Apocrypha through History, 112–113. Melitoni loendi raamatute täpse arvu kohta on hiljuti esitanud uue 24-raamatulise rekonstruktsiooni Luke J. Stevens, «Twenty-Four Elders: Revelation and the Old Testament Canon in Victorinus and Melito», Journal of Early Christian Studies 30 (2022), 165–192.
[16] Origenes, Psalmi 1 kommentaar, säilinud Eusebiose kaudu, Hist. eccl. 6.25.1–2; Gallagher, Apocrypha through History, 113.
[17] Kyrillos Jeruusalemmast, Catecheses 4.33–36; Gallagher & Meade, Biblical Canon Lists, 111–118.
[18] Athanasios, Epistula festalis 39.16–21 (367); Gallagher & Meade, Biblical Canon Lists, 118–129.
[19] Rufinus Aquileiast, Commentarius in symbolum Apostolorum 34–36; Gallagher & Meade, Biblical Canon Lists, 216–220.
[20] Gallagher, Apocrypha through History, 101–103, 121–123; Gallagher & Meade, Biblical Canon Lists, 244–250. Neljanda ja viienda sajandi suured kreekakeelsed piiblikäsikirjad (Vaticanus, Sinaiticus ja Alexandrinus) sisaldavad küll heebrea kaanonist väljapoole jäävaid raamatuid, kuid nende koosseis ei ole ühesugune: näiteks Vaticanuses puuduvad Makkabite raamatud, Sinaiticuses puudub 2. Makkabite raamat, kuid leidub 4. Makkabite raamat. Samuti tuleb rõhutada, et need koodeksid ei kehtestanud standardset kreekakeelse Pühakirja sisukorda.
[21] Breviarium Hipponense 36; Augustinus, De doctrina christiana 2.8.12–13; Gallagher & Meade, Biblical Canon Lists, 221–226; Gallagher, Apocrypha through History, 135–136. Breviarium Hipponense koostati 397. aastal, kuid säilitab Hippo 393. aasta kirikukogu otsuseid.
[22] H. A. G. Houghton, The Latin New Testament: A Guide to its Early History, Texts, and Manuscripts (Oxford: Oxford University Press, 2016), 50–51; E. Earle Ellis, The Old Testament in Early Christianity: Canon and Interpretation in the Light of Modern Research (Tübingen: J. C. B. Mohr [Paul Siebeck], 1991), 26; Epifaniose loendite kohta Gallagher & Meade, Biblical Canon Lists, 157–164; Decretum Gelasianum’i varasema dateeringu kaitsjate kohta Gallagher, Apocrypha through History, 136 n. 112.
[23] Gallagher, Apocrypha through History, 113–114.
[24] Gallagher, Apocrypha through History, 123–126, 143–146. Hieronymuse tõlked ja eessõnad levisid koos keskaegsete ladinakeelsete Piiblitega ning Gallagher rõhutab, et nende eessõnade levikul oli hilisemale kaanonikäsitlusele sügav mõju.
[25] Hieronymus, Prologus Galeatus ehk eessõna Saamueli ja Kuningate raamatutele, u 393; Gallagher & Meade, Biblical Canon Lists, 197–203; Gallagher, Apocrypha through History, 123–126. Gallagher nimetab Prologus Galeatus’t kõige jõulisemaks antiikajast säilinud avalduseks deuterokanooniliste raamatute kanoonilisuse vastu.
[26] Hieronymus, Praefatio in libros Salomonis: ad aedificationem plebis, non ad auctoritatem ecclesiasticorum dogmatum confirmandam; Gallagher & Meade, Biblical Canon Lists, 212–213.
[27] Gregorius Suur, Moralia in Iob 19.21.34: ex libris, licet non canonicis, sed tamen ad aedificationem ecclesiae editis; Beda, De temporum ratione 66 ja Explanatio Apocalypsis 1.5; Agobard, De privilegio et iure sacerdotii 6; Gallagher, Apocrypha through History, 142.
[28] Gallagher, Apocrypha through History, 140–141, 149–151. Isidorus Sevillast arvas heebrea kaanonist väljapoole jäävad kuus raamatut kristliku kiriku kanooniliste raamatute hulka (Etymologiae 6.1.9; 6.2.30–33). Aquino Thomas tundis Hieronymuse Prologus Galeatus’t, kuid põhjendas deuterokanooniliste raamatute vastuvõtmist kiriku autoriteediga (Hic est liber 26, 38). Albertus Magnus omistas neile samuti täieliku kanoonilise staatuse.
[29] Hugo St Victorist, De scripturis et scriptoribus sacris 6; Didascalion 4.2; Richard St Victorist, Liber Exceptionum 2.9; Gallagher, Apocrypha through History, 146–147. Mõlemad kasutavad deuterokanooniliste raamatute kohta formuleeringut leguntur quidem, sed non scribuntur in canone – «neid küll loetakse, kuid neid ei ole kirjutatud kaanonisse».
[30] Petrus Venerabilis, Tractatus adversus Petrobrusianos, PL 189, 751A; Rupert Deutzist, Commentarius in Genesim 3.31; John Salisburyst, kiri 209; Gallagher, Apocrypha through History, 147–148.
[31] Hugo Saint-Cherist, Postillae, Joosua eessõna; William Ockham, Dialogus 3.1.3.16; Nicolaus Lyranus, Toobiti eessõna; Gallagher, Apocrypha through History, 148–149.
[32] Gallagher, Apocrypha through History, 146 n. 35, viidates Albert Friesile, «Der Schriftkanon bei Albert dem Großen», Divus Thomas 29 (1951), 345–368, 402–428.
[33] Firenze kirikukogu, Cantate Domino, 4. veebruar 1442; Norman P. Tanner (toim), Decrees of the Ecumenical Councils, I (Washington, DC: Georgetown University Press, 1990), 572; Gallagher, Apocrypha through History, 153–154.
[34] Leipzigi väitlus (1519), D. Martin Luthers Werke: Kritische Gesamtausgabe (WA) 59, 527–528; Gallagher, Apocrypha through History, 157–158; Ian Christopher Levy, «The Leipzig Disputation: Masters of the Sacred Page and the Authority of Scripture», teoses Luther at Leipzig, toim Mickey Mattox, Richard J. Serina ja Jonathan Mumme (Leiden: Brill, 2019), 115–144.
[35] Andreas Bodenstein von Karlstadt, De Canonicis Scripturis libellus ja Welcher Bucher biblisch seint (Wittenberg, 1520); Gallagher, Apocrypha through History, 163–166.
[36] Biblia Polyglotta Complutensis, «Ad lectorem»: At vero libri extra canonem: quos Ecclesia potius ad aedificationem populi quam ad autoritatem ecclesiasticorum dogmatum confirmandam recipit. Gallagher, Apocrypha through History, 168–169.
[37] Thomas de Vio Cajetan, In omnes authenticos Veteris Testamenti historiales libros commentarii (Pariis: Soleil d’Or, 1546), 481v–482r; Gallagher, Apocrypha through History, 169–170.
[38] Erasmus Rotterdamist, Explanatio Symboli (1533); Gallagher, Apocrypha through History, 170–172.
[39] Gallagher, Apocrypha through History, 172, kes käsitleb ja viitab Johannes Driedo teosele De ecclesiasticis scripturis et dogmatibus (1533), 1.4, ning Jacques Lefèvre d’Étaples’i La Saincte Bible’i (1530) proloogile.
[40] Martin Luther, Biblia, das ist die gantze Heilige Schrifft Deudsch (Wittenberg, 1534), apokrüüfide osa: Apocrypha: Das sind Bücher so nicht der heiligen Schrift gleich gehalten, und doch nützlich und gut zu lesen sind. Luther oli juba 1523. aasta Vana Testamendi sisukorras nummerdanud heebrea kaanonile vastava korpuse eraldi; Gallagher, Apocrypha through History, 159–163.
[41] Gallagher, Apocrypha through History, 168–173.
[42] Wim François, «Scripture and Traditions at the Council of Trent: The Fourth and Fifth Sessions (1546)», teoses The Cambridge Companion to the Council of Trent, toim Nelson H. Minnich (Cambridge: Cambridge University Press, 2023), 78–79.
[43] Trento kirikukogu, IV istungjärk, Decretum de libris sacris et de traditionibus recipiendis, 8. aprill 1546; Tanner, Decrees, II, 663–664; François, «Scripture and Traditions», 80–81.
[44] Trento, IV istungjärk, 8. aprill 1546: libros ipsos integros cum omnibus suis partibus ... pro sacris et canonicis ... anathema sit; Tanner, Decrees, II, 664.
[45] François, «Scripture and Traditions», 81.
[46] Gallagher, Apocrypha through History, 174–176.
[47] Katoliku Kiriku Katekismus, §§120, 138; Codex Iuris Canonici (roomakatoliku kiriku kanoonilise õiguse koodeks, 1983), can. 749 §2.
[48] Martin Chemnitz, Examination of the Council of Trent, Part I, tlk Fred Kramer (St. Louis: Concordia, 1971); Gallagher, Apocrypha through History, 179–181.
[49] Chemnitz, Examination, I.6.19–26.
[50] Chemnitz, Examination, I.6.20.
[51] Chemnitz, Examination, I.6.25; «Should then these books be simply rejected and condemned? We by no means seek this»; tema järgi on vaidluse eesmärk, et «the rule of faith or of sound doctrine in the church may be sure».
[52] Susan C. Karant-Nunn, «The Problem of ‘Spiritual Discipline’: Apocryphal Books among Sixteenth-Century Leaders of the Lutheran Churches», teoses The New Cambridge History of the Bible, III: From 1450 to 1750, toim Euan Cameron (Cambridge: Cambridge University Press, 2016), 603–619; Gallagher, Apocrypha through History, 167.
[53] Beckwith, Old Testament Canon, 433–434; Gallagher, Apocrypha through History, 47–50, 112–114; Kruger, «The Origin and Authority of the Biblical Canon», 1639–1642.
