Tartu Maarja koguduse õpetaja Paul Gerhard Adalbert Willigerode (1859–1919) oli pärit tuntud pastorite suguvõsast, kellel oli Eesti- ja Liivimaa alal pikk vaimulik ning hariduslik traditsioon. Willigeroded olid seotud Eesti baltisaksa haritlaskonna ja kirikueluga, kuid samal ajal olid nad tugevalt ühenduses ka Eesti kultuurilise arenguga.

Pauli isa oli Adalbert Hugo Willigerode (1816–1893) oli samuti Tartu Maarja koguduse õpetaja ja üks 1869. aasta esimese Eesti üldlaulupeo keskseid korraldajaid. Peakomisjoni esimehena pidas ta jutluse laulupeo avajumalateenistusel.

Paul Willigerode oli Tartu Maarja koguduse õpetaja aastatel 1885–1914. Ta lahkus Tartust, olles asunud Moskvas luterliku kiriku kindralsuperintendendi (Generalsuperintendent) ehk kõrgema vaimuliku juhi ametisse. Tema elutee lõpp oli traagiline: ta suri 1919. aastal vangistuses, pärast kommunistlike võimude poolt vahistamist.

Tema 1889. aastal ilmunud teost «Mis on haridus?» (Ado Grenzsteini trükk Tartus) on sünnis uuesti meenutada ajal, mil Eestis taas küsime hariduse mõtte, viiside ja eesmärgi järele.

Willigerode ei võrdsusta haridust koolis käimise või teadmiste hulgaga. Haridus on palju laiem protsess: see on inimese vaimu kujunemine, mille kaudu ta õpib tundma iseennast ja maailma ning kasutama omandatud teadmisi oma elutöös.

Haritud inimene ei ole see, kes lihtsalt palju teab, vaid see, kes mõistab ja seostab õpitut, oskab seda oma töös kasutada ning täidab oma ülesandeid hoole, armastuse ja vastutustundega. Lapse haridus peab algama emakeeles, sest keel kannab endas rahva vaimuelu ja kultuurilist pärandit. Alles seejärel on väga olulised võõrkeeled.

Teose keskmes on kristlik arusaam inimesest, millega tänapäeval levinud mittekristlased (autori kõnepruugis «paganad») ilmselt ei nõustu. Willigerode järgi saab aga inimene iseennast õigesti mõista ainult oma suhte äratundmise kaudu Jumalaga. Seetõttu peab usk Jumalasse olema kogu tõelise hariduse vältimatu ja loovutamatu alus.

Siiski võiks «Mis on haridus?» olla paljudele huvitav ka tänapäeval. Kuigi tekst on kirjutatud oma aja kristlikus ja ühiskondlikus kontekstis, tõstatab see küsimuse, mida tähendab tegelikult olla haritud. Vastus on selge: haridus ei ole üksnes see, mida inimene teab, vaid see, kelleks inimene oma teadmiste ja töö kaudu saab.

Vahepealkirjad on toimetajalt!

Toimetanud ja keeleliselt kohendanud Arne Hiob.

Nõnda sünnib meil küll küsida nüüdsel ajal, kus seda sõna ja mõistet «haridus» ka meie rahva seas rohkem kasutatakse ja selle üle rohkem kõneldakse kui varem, ning meile läheb vist küll tarvis, et püüaksime enestele selgeks teha, mida selle sõna all mõtlema peame. Mõtteid selle kohta on väga mitmesuguseid ja erinevaid ning palju valemõtteid on siin ja seal liikumas.

Mul tuli ükskord ette, et keegi mulle ütles: «Meie ajal nõuavad kõik inimesed haridust.» Ja mida ta sellega öelda tahtis? Tal oli soov tantsupeole minna. Me võime seda kuulda, kuidas mõned inimesed, kes pole kooli- ega tööõpetust kuigi palju saanud, end saksa riietesse ja punasesse lipsu ehtides ning pabeross suus, haritud inimesteks peavad ja uhkusega maatalumeest, kes hoole ja mõistusega oma tööd teeb, harimatuks peavad. Sarnaseid asju võib palju tähele panna.

Aga ka seal, kus nii rumalaid arvamusi ei ole, on siiski veel palju eksitust selle üle, mis on haridus. Jah, me võime öelda, et neid sõnu on vähe, mida nii palju halvasti kasutatakse kui sõna «haridus». Aga mina ei taha siin seda kõike lahti harutada, vaid tahan avaldada mõnda mõtet selle üle, mis minu arvates on haridus. Muidugi ei ole võimalik seda suurt ja rasket küsimust siin põhjani ära käsitleda, mida selle kohta öelda tuleks. Lahke lugeja olgu sellega rahul, kui ma püüan siin esile tuua mõne tähtsa punkti sellest suurest küsimusest.

Mis on haridus?

Sellest on nüüd umbes nelikümmend aastat, kui Õhtu-Euroopas suure rahvaliikumise ajal sai see püüdlus ja soov nagu rahva lipule kirjutatud: «Varandust ja haridust kõikidele!» [= 1848. a revolutsiooniline liikumine – A.H.] Seda kandis suures osas mässamise ja rikkumise kihk. Sest siis taheti rikastelt varandust ära võtta, kõiki rikkaks teha ja kogu varandus riisumise läbi ühtviisi kõigi vahel jagada. Niisamuti taheti kõiki inimesi vaimu tundmise ja seisuse poolest ülemateks teha, nii et enam poleks vahet juhtide ja juhitavate inimeste vahel. Kuid me teame, et inimesed on elus alati, nagu ühe ihu liikmed, väga erinevad ameti, seisuse, varanduse, õppimise ja teadmiste poolest, surmas aga saavad nad kõik ühesuguseks. Inimeste elu saab hävitatud seal, kus vägisi püütakse kõiki ühesuguseks teha. See rumal kihk on enamasti mööda läinud.

Aga selles loos oli ka suur jagu tõtt: küsimus ja püüd selle poole, kuidas iga inimene võiks oma töö leida ja töö kaudu endale varandust saada – mitte nii, et ühed ei tea viimaks, kuhu oma rikkust panna, samal ajal kui teised nälga jäävad –, puudutab tungivalt kõikide riigivalitsuste mõtteid. Selleks tehakse palju tööd, et kõikidele inimestele oleks seaduslikult võimalik tööd leida ja oma osa varandusest saada. Niisamuti on igal pool Õhtu-Euroopas riikide valitsejad usinasti ametis sellega, et kõigile inimestele pakutaks vajalikku haridust ning et ka seal, kus rahvas rumaluse pärast seda vastu võtta ei taha, saaksid nende lapsed sundkorras koolitamise kaudu haritud. Ja ka meie maal ning meie rahva seas on see töö juba üsna kaugele jõudnud.

Aga mida rohkem see haridustöö edeneb, seda rohkem tuleb meil jälle küsida: mis siis on päriselt haridus?

Me kõneleme siin muidugi inimese vaimu haridusest ja jätame muud hariduse asjad kõrvale. Selle kohta võime nüüd öelda: haridus on see, kui inimene saab oma vaimuelu poolest selleks, milleks ta oma vaimuandide poolest peab saama. Põld on haritud, kui ta kannab oma määratud vilja. Inimene on niisamuti vaimu poolest haritud, kui ta oskab oma vaimuande täielikult kasutada oma ülesannete täitmiseks.

Kuidas saab nüüd inimene oma vaimueluga nii kaugele? Kui vaatame inimest, kes maailmas oma vaimueluga elab, siis peame ütlema: vaimuhariduseks on talle tarvis kahte asja: iseenese tundmist ja maailma tundmist.

Haridus kui enesetundmine

Hariduse kaudu peab inimene esmalt jõudma iseenese tundmiseni. Ta peab iseennast tundma õppima: kes ta on, milline ta on ja milleks teda tarvis on.

Kui laps esimest korda nimetab ennast sõnaga «mina» ega nimeta end enam nagu teisi inimesi oma nimega, siis on ta hariduse teel teinud suure sammu edasi. Ta tunneb iseennast, teab, et ta on olemas; ta oskab teha vahet enda ja maailma vahel. Ta on nüüd enda arusaamise järgi üks iseseisvalt vaimuga elav olend, mitte enam üksnes selle maailma osa, mida ta iga päev oma silmadega näeb.

Sellest selgub ka suur vahe, mis on inimese ja teiste loomade vahel: loom võib omal viisil palju õppida, ta võib mõnes asjas vahel palju targem olla kui inimene, aga ta ei saa iseenda üle aru anda. Tal puudub enesetundmine. Ta ei ole muud kui üks maailma osa – vaimuharidust ei saa tal olla.

Selle iseenese tundmise väljenduseks on keel, kõnelemine. Keel ei ole üksnes asi, mille kaudu me teineteisele nagu mingi surnud tööriista abil selgeks teeme, mida tahame ja taotleme, vaid keel kasvab alati ühe rahva vaimuharidusest välja. Kogu rahva vaimuelu ja töövili on tema keelde üles võetud. Mida rikkam on ühe rahva vaimuharidus, seda rikkam on ka tema keel. Ja keel, mis kasvab välja vaimuharidusest, on omakorda see vahend, mille kaudu inimese vaim kõige rohkem haritud võib saada.

Aga sellest tuleb meil hiljem veel kõnelda. Nüüd tahame enne lühidalt järele vaadata, mil viisil inimene õigele iseenese tundmisele võib jõuda.

Vana-Kreeka rahva maal oli Delfi linnas ühe templi peale kirjutatud: «Tunne iseennast!» See pidi olema kogu vaimuhariduse alus. Ja sellel sõnal on ka väga sügav mõte. Inimene peab kõigepealt iseennast tundma, siis aga võib ta saada selleks, mis ta maailmas olema peab.

Aga vanad Kreeka targad eksisid ka õige tee pealt. See sõna tähendas viimaks neile: «Tunne ära, inimene, kui suur sa oled, kui vaimurikas, kui tark, kui hea ja õige!» Nad arvasid iseennast kõige kõrgemaks. Nad ei tundnud midagi kõrgemat kui inimene – inimene pidi olema iseendast tulnud ja tema kõrgeim püüd pidi olema tema ise. Nende niinimetatud jumalad ei olnud muud kui nende eneste kujud. Teisi inimesi peale kreeka rahva ei tahtnud nad enam päriselt inimestekski pidada – nad olid nende arvates barbarid ehk pooleldi metslased.

Nende enesetundmine muutus lõpuks enese austamiseks. Tark kreeklane oli viimaks iseenda jumal: tema oli kõikide asjade mõõt. Maailm ei olnud muud kui see, mida tema mõtles, ja jumaladki ei olnud muud kui tema mõtete looming; mis tema tahtis, oli hea, mis tema tegi, oli õige.

Kreeka rahvas on vanal ajal olnud kõige rikkama vaimueluga rahvas. Imetledes seisame meie veel tänapäevalgi tema vaimutöö ees. Aga et selles oli seesama viga, siis läks ka nende vaimuharidus viimaks nurja ja suri välja. Samasugune lugu oli kuulsa Rooma rahvaga.

Ja me võime öelda, et paganate juures on see üldiselt nõnda: nende enesetundmine ei saa olla õige, sest nad ei tea, kust inimese elu on tulnud, kelle järel inimese elu peab käima ja kelle tahte järgi ta oma ülesandeid peab täitma. Nad otsivad enesetundmise alust iseendast ning saavad viimaks iseenda jumalaks ja vajuvad kogu oma haridusega iseendasse kokku.

Kristlik enesetundmine

Kust on inimene tulnud? Kust on ta saanud oma vaimuelu? Kuhu sihib kogu tema olemine ja elu? Nendele küsimustele peab olema kindel vastus, muidu ei ole võimalik selget ja õiget enesetundmist. Ja neile küsimustele saame kindla ja selge vastuse usust elavasse Jumalasse.

Jumal on inimese loonud oma näo järgi. Jumal tahab, et elava vaimuga inimene kasvaks ühenduses temaga ja et inimese tee alati jälle tema poole sihiks. See ei ole Jumal, kes oleks sündinud inimese mõtetest, nii et ta oleks viimaks inimese näo järgi loodud, vaid Jumal, kes on loonud inimese ja inimesele ilmutanud seda, mida inimene ise oma mõtetest sünnitada ei suuda.

See on ainus kindel alus, millele võib inimese vaimuhariduses rajada enesetundmise. Ta peab õppima ennast tundma mitte iseenda, vaid Jumala järgi. Teise sõnaga – meie usk Jumalasse on kogu hariduse alus; võta see ära ja kogu haridus jääb ilma põhjata. Ta võib küll mõnda aega õitseda, aga juurtel ei ole õiget maad ja sellepärast saab ta peagi rikutud ja kuivab ära.

Seda näeme niihästi vana aja paganate kui ka uue aja paganate juures, kes meie ajal jälle oma pead väga kõrgele tõstavad. Seal tehakse inimene alati iseenda eeskujuks ja iseenda jumalaks ning selline eneseaustus rikub muidugi tõsise enesetundmise ära. Kogu paganate haridus on aja jooksul jälle lõppenud eneseaustamise, uhkuse ja isemeelsete püüdluste tõttu.

Aga Jumal, kes on loonud inimese oma näo järgi – kellel on vaim, elu, tundmine ja tarkus iseeneses –, tahab ka, et inimene jääks temaga ühendatuks. Nii palju kui inimene jääb ühendusse temaga, kelle näoline ta on, nii palju on tal võimalik saavutada tõelist haridust. Sest niipea ja niipalju kui ta on temast lahutatud, kelle olemisest ta ise pärit on, peab muidugi ka tema olemise tundmine ja kasvamine sattuma tühjale teele.

Ja kuidas nüüd Jumal seda ühendust inimesega ikka ja jälle on loonud, seda õpime kõigist neist Jumala ilmutuse tegudest, millest meie usuõpetus meile tunnistab. Seda kõike läbi vaadata on siin muidugi võimatu. Aga üht asja peab veel nimetama.

Kõik Jumala teod sihivad Kristuse poole ja lähevad temas täide. Meie enesetundmine on seepärast põhjendatud selle jumalatundmisega, mis meile Kristuses ja Kristuse kaudu on ilmutatud. Kes teda näeb, see näeb Jumalat.

Ristiusk paneb meid enesetundmisel tundma üht peaasja, mis paganatele alati tundmatuks jääb – see on patt. Inimene ei ole enam iseenesest see, kes ta oli ja kes ta peaks olema; ta on oma patu läbi rikutud ja Jumalast lahutatud. Jumal on aga ta jälle päästnud ning Õnnistegija Kristuse kaudu tagasi saatnud selle elu juurde, mille Looja talle andis.

See on kogu enesetundmise võti ja kus seda tundmist ei ole, seal on ka tõeline enesetundmine otsekui kõva lukuga kinni pandud.

Me võime siis selle vana Kreeka tarkade sõna «Tunne iseennast!» küll kogu hariduse aluseks panna, aga seletame seda oma ristiusu vaimus ja lisame juurde: tunne iseennast, kuidas sa oled igavesest elavast Jumalast loodud tema näoliseks, et sa loodud vaimuelu poolest peaksid kasvama igaveseks ühenduseks temaga! Tunne iseennast, kuidas sa oled oma süü läbi sellest elust ära taganenud ja kuidas Jumal sind Kristuses jälle on päästnud ühenduseks temaga! Tunne iseennast, kuidas nõnda sinu elu on ühtaegu Jumalast tulnud kui ka Jumala poole suunatud!

Niisugune enesetundmine võib üksi tõelise vaimuhariduse aluseks saada.

Seda vaimu, mis sellel alusel hariduse kaudu püsivat ühendust Jumalaga otsib, kes meid selleks enne on otsinud, nimetame meie armastuseks. Ja seda meelt, mis kindlaks jääb sinna poole püüdes, nimetame meie lootuseks.

See on siis inimese hariduse alus – tõeline enesetundmine, mis jumalatundmises selgeks ja kindlaks saab. Võta see alus ära ja kogu inimese vaimuelu on nagu tuule käes: ei ole teada, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Niisugused on seepärast halvad õnnekuulutajad, kes rahvale haridusest palju kõnelevad ja kiitlevad, aga selle aluse ära rikuvad.

Ja igaüks, kes on tõsine hariduse armastaja, peab niisuguste õnnekuulutajate eest väga hoiduma. Sest seal tõstetakse tõelise hariduse asemele igasugused uhkused ja kihud, mis võivad pealtnäha hiilgavad ja inimestele magusad olla, aga tõepoolest ei ole seal vaimuharidust, vaid vaimu rikkumine.

Haridus kui maailmatundmine

Aga inimene ei ela oma elava vaimuga üksi – ta elab maailmas. Ja maailmas peab ta oma vaimuelu poolest kasvama. Sellepärast peab enesetundmise juurde tulema ka maailma tundmine.

Kuidas on nüüd selle maailmaga lugu? Kust ta tuleb? Milleks ta olemas on? Ka siin ei leia me mujalt kindlat vastust kui oma ristiusust.

Küll on ka vanasti paganate seas olnud palju uurijaid, kes on maailma olemusest ja liikumisest palju teada saanud. Ja praegusel ajal kasvavad need teadmised veelgi. Aga siiski ei või me sellel teel saada oma põhiküsimustele kindlat vastust.

Kui ma ka tean, kuidas kõik taimed kasvavad, kuidas loomade kehad on ehitatud, kuidas maa ja meri on kokku pandud; kui ma ka tunnen kõigi taevatähtede liikumist, kui ma oskan kasutada kõiki neid jõude, mis maailmas olemas on – kõige selle kaudu ei tea ma veel, kust maailm on tulnud ja milleks ta olemas on. Sellele pean ma mujalt vastuse saama.

Paganad [= materialistid – A.H.] on omal viisil sellele vastust püüdnud anda: maailm tuleb iseenesest, ta on igavene. Ta peab ka igaveseks jääma selliseks, nagu ta on. Ja inimene on temast tulnud ning jääb ka tema sisse.

Iseenese tundmine ja maailma tundmine on teineteisega üsna seotud ja ära segatud. Kui me enne nimetasime, et paganate juures inimene tõstab ennast oma jumalaks, siis leiame ühtlasi ka seda, et igavene maailm saab jumalaks. Kõiksugused maailma olendid ja asjad saavad siis jumalateks – mõtete kaudu tarkade juures, kummardamise kaudu lihtrahva seas.

Maailmast oleme meie tulnud, maailma sisse lõpeme kord jälle ära, maailm on seepärast meie kõrgeim püüdlus ja armastus. Sedagi leiame niihästi vana aja kui ka uue aja paganate juurest. Missugust vilja niisugune mõte ja õpetus eluviisidele peab kandma ja ongi kandnud, võib igaüks ise arvata.

Teised jälle [= idealistid – A.H.] püüavad seda asja ümber pöörata ja ütlevad nõnda: maailm ei ole midagi, maailm on ainult inimese mõtetes, iseenesest ei ole teda olemas. Inimene, kelle sees saab avalikuks igavene vaim, on kõik – ja millisena tema maailma arvab, selline see on. Kui inimest enam ei ole, siis ei ole ka enam maailma olemas.

Enamasti on ka paganad vanal ja uuel ajal pattu otsinud, kuid mitte inimese südamest, vaid nähtavast maailmast: inimene on hea ja täiuslik; patuseks saab ta aga selle kaudu, et ta on maise ihuga loom – niipea kui ta sellest pääseb, on ta jälle täiuslik ja püha. Me näeme, et enese ega maailma tõelist tundmist ei ole seal olemas.

Üsna teistsuguse vastuse saame meie ka siin oma ristiusust: maailm ei ole iseenesest tekkinud, ta ei ole igavene. Samuti ei ole maailm tühi inimeste mõtete vari, vaid maailm on Jumala loodud, sellesama Jumala poolt, kes on loonud ka inimese.

Maailm on nimelt selleks loodud, et seal need armastuse mõtted, mis Jumalal inimesega olid, pidid ajalooliselt täide minema. Maailma üle peab inimene valitsema ning selle üle valitsedes peab ta kui Jumala näoline olend kasvama.

Nõnda saavad meile nii enese kui ka maailma tundmine selgeks üksnes meie usu kaudu. Mõlemaid tunneme aga niipalju, kui tunneme Jumalat.

Siin ei tohi me aga samuti unustada, et ka maailm ei ole enam selline, nagu ta alguses oli, nagu enne nägime ka inimese puhul. Maailmgi on patu läbi rikutud ja ka maailm peab jälle teiseks saama, kui ta praegu on.

Me ootame uut taevast ja uut maad.

Koostöö armastuses maailmavalitsemisel

Enesetundmisega inimene peab nüüd maailma üle valitsema. Selleks elab ta maailmas. Aga kui me ütleme «inimene», siis ei tähenda see muidugi üksikut inimest, vaid inimeste sugu. Üksik inimene peab aga selle soo liikmena sellest osa võtma.

Ja nagu ühe ihu liikmed maailma üle valitsedes, peavad inimesed hariduses oma teed Jumala poole edasi käima. Selleks on tarvis, et iga inimene ei otsiks mitte iseennast, vaid teisi, et ta püüaks ühenduses nendega neile kasu tuua, valitsedes omalt poolt maailma üle. See on armastus.

Armastus on suur hariduse vägi, sest üksnes armastus valmistab inimesi ühendatud vaimu ja meelega seda valitsust maailmas pidama, milleks nad maailmas elavad. See armastus kasvab aga üksnes sellest usust elavasse Jumalasse, mille kaudu me õpime tundma nii iseennast kui ka maailma.

Nõnda maailmas valitsedes teab inimene, et see elu ja see maailm ei ole igavesed, vaid et kõik asjad ja sündmused peavad suunduma teise, jäädava elu poole – see on Jumala igavene riik. See on ristiusu lootus.

Aga selle juures ei või inimene olla rõõmus ja endaga rahul. Ta tunneb peagi ära: ta peaks küll kõigi asjade üle valitsema, aga ikka jälle ei ole ta valitsenud, vaid on saanud teiste valitsuse alla. Need on asjad ja mõtted, mis teda jälle Jumalast eemale viivad ja tema haridust rikuvad – ühe sõnaga: patt peab tema vaimu jälle kinni.

Seepärast võib ta tõelise hariduse teel ainult niipalju edasi jõuda, kuivõrd ta Kristuses oma patu süüst lahti saab.

Nõnda me näeme ja tunneme: haridus on inimese vaimu ettevalmistus selleks, et ta usust Jumalasse lähtudes valitseks iseenda ja maailma üle, otsides seejuures mitte iseennast ega maailma, vaid Jumalat ja tema riiki kui ülimat head.

Paganad ei või, nagu nägime, tunda ei iseennast ega maailma, sest nad ei tunne Jumalat. Nende ülim püüdlus on seepärast alati kas nemad ise või maailm või mõlemad üheskoos.

Maailma nad kas põlgavad täielikult ära või tõstavad selle kõige kõrgemaks hüveks. Nad ei taha ise olla muud kui maailma osad või tahavad kogunisti maailmast põgeneda.

Ristiinimene ei põlga maailma, sest see on Jumala loodud. Ta ei armasta maailma, sest tema armastus on Jumal ise. Ta ei saa maailma sarnaseks, sest ta on Jumala näoline. Ta ei põgene maailmast, sest Jumal on ta sinna pannud selle üle valitsema.

Ilmalik meel takistab hirmsasti vaimuharidust, aga niisamuti on ka maailma põlgamine ja uhke põgenemine suureks hariduse takistuseks.

Töö ja õppimine emakeeles

Mille kaudu valitseb nüüd elava vaimuga inimene maailma üle? Oma töö kaudu.

Sellepärast on ka Jumal inimese kohe pärast loomist tööle pannud. Oma töö kaudu pidi ta kui Jumala näoline olend saama maailmas valitsejaks.

See on väga vale mõte, nagu paljud inimesed arvavad, et töö olevat õnnetuse tagajärg ja patu läbi maailma tulnud. Ei sugugi, vaid töö tegemiseks on inimene juba alguses Jumala poolt maailma pandud. Ja kogu inimese haridus kasvab ja õitseb üksnes töö kaudu.

Oma tööga peame tõelist enese- ja maailma tundmist Jumala nimel elavaks tunnistama. Ilma tööta ei ole mingisugust haridust võimalik mõeldagi.

Ja kui keegi tahab ennast haritud inimeseks pidada, aga ei taha tööd teha, siis ei ole ta tõepoolest muud kui alp. Kui mõni alamast seisusest mees teeb hoole ja mõistusega Jumala nimel oma tööd, siis on ta palju sügavama haridusega inimene kui mõni kõrgemast seisusest laiskleja.

Ja hale on seda näha, kui inimesed otsivad oma haridust mitte oma tööst, vaid igasugustest uhkuse kommetest ja viisidest, millel tööga üldse seost ei ole.

Muidugi on teada, et iga töö paneb inimese suhtlema inimestega, kelle keskel ta oma tööd teeb, ning omal kohal peavad haridusega seotud olema ka seltskondlikud eluviisid. Aga need ei ole kunagi hariduse peaasi, vaid kõrvaline lisa.

Peaasi on ikkagi töö ise ja selleks peab see ka jääma, kui haridust ei taheta rikkuda. See töö peab muidugi olema tehtud selle vaimuhariduse alusel, mida me enne seletasime.

Aga tööd ei saa keegi inimene teha ilma seda õppimata. Sellepärast peab ta saama tööks õpetatud – ta peab õppima kõik need asjad, mida tööks tarvis läheb, ning tema vaim peab õppimise kaudu tööks kõlblikuks saama.

Selles mõttes on õppimine ja õppeasutused ehk koolid hariduse jaoks üliväga tähtsad. Mida rohkem haridus kasvab, seda rohkem koolitamist tarvis läheb. Ilma koolideta ei ole veel kuskil rahvaharidust nähtud.

Me peame enne palju õppima. Muidugi peab tõsine haridusepüüdlus kogu õppimise aluseks seadma tõsise enese- ja maailma tundmise, mis kasvab usust Jumalasse. Aga selle aluse peal tuleb hariduseks õpetada kõiki neid asju, mis inimest tööks kõlblikuks teevad.

Kui mõni inimene arvab, et ta uskliku Jumala lapsena peab õppimist põlgama, siis on ta üsna eksiteel. Ja kui keegi ütleb: «Mina olen usklik inimene, vaimulik – õppimise asjad on ilmalikud, mina neist ei hooli,» siis niisugune mõte ja sõna ei ole sugugi ristiusust, vaid on kasvanud paganlikust meelest.

Sest kui Jumal ise on inimese pannud vaimu kaudu maailma üle valitsema, siis on iseenesest selge, et keegi ei pea õppima üksnes selleks, et pärast nii- ja niipalju asju pähe saada, vaid ta peab õppima selleks, et õppimise kaudu saaks tema vaim tööks osavaks.

Kõik, mida ta õpib, peab nagu haputaigen tema vaimu sisse tungima. Muidu võib inimene ka väga palju õppida ja siiski harimatuks jääda.

Mõni inimene on lõputult palju õppinud, aga tema vaim ei ole selle kaudu sugugi haritud. Need õpitud asjad on nagu raamatud kappi pandud: nad seisavad seal, aga inimene on kogu oma õpitud kraamiga siiski harimatuks jäänud.

Harimatu inimene tahab hea meelega kiitlemisega näidata, mida kõike ta teab; tõeliselt haritud inimene ei tee seda kunagi. Sellepärast ei tule ka hariduse poole püüeldes esmalt küsida: kui palju on keegi pähe õppinud? Vaid: kui palju on ta õppimise kaudu oma vaimuelu harinud?

Õppimine, mõistlik õppimine aitab haridusele kaasa, aga õppimine iseenesest ei ole veel haridus. Haridus on õige õppimise kasutamine töös Jumala nimel.

Siin tuleb veel lühidalt tähendada, kui tähtis on õppimiseks ja hariduseks keel, eriti emakeel. Minu emakeel paneb mind oma vaimus kogu oma rahva haridust, mis keelde on üles pandud, veel kord läbi elama. Võõras keel viib mind võõra hariduse sisse.

Nüüd on iseenesest selge, kui väga on tarvis, et ma esimese õppimise ja vaimuliikumisega ei saaks lahutatud oma rahvast, kelle seas ma elan ja oma tööd pean tegema. Lapse vaim ei või sel teel sugugi haridust õigesti vastu võtta ja niisugune haridus jääb muidugi lonkama. Seepärast on täiesti mõistmatu öelda: ükskõik, mis keeles laps õpib, kui ta aga õpib.

Laps peab esmalt oma emakeele kaudu oma vaimueluga oma rahva töötegijaks liikmeks saama. Kui see alus on pandud, siis ei ole mitte üksnes võimalik, vaid kõrgemates koolides on lausa tarvis seda vaimuhariduse alust ka võõraste rahvaste haridusega nende keele õppimise kaudu laiendada ja sügavamaks muuta.

Aga õppimise algus olgu alati emakeeles, kui ei taheta kasvatada pooliku haridusega noorsugu. Võõras keeles on võimalik kogu haridust rajada üksnes siis, kui see keel on lapsele umbes niisama tuttav kui emakeel ja kui ta seda keelt kõneleva rahva keskel elades tunneb selle rahva vaimuelu, tööd ja kombeid niisama hästi kui oma rahva omi.

Neid küsimusi, mis muidu laste koolitamise pärast esile kerkivad, ei saa me siin muidugi läbi arutada.

Hariduse astmed ja erinevad tööd

Lõpu poole rutates tahan veel üht asja nimetada: kõigil inimestel ei ole ühesugune töö, vaid nagu ühe ihu erinevad liikmed, peavad nad erinevas seisuses ja ametis tegema mitmesugust tööd.

Sellepärast peab ka hariduse viis ja korraldus olema väga erinev, samuti ka õppimise ettevalmistus. Kui kõiki ihu liikmeid tahetaks ühesuguseks lõigata, siis ei kõlbaks enam ükski neist ja kogu ihu läheks hukka.

Muidugi ei pea siin olema ka pimedat lahutamist, nagu India kastides [või aadli ja lihtrahva vahel – A.H.]. Mitmesugused ametid ja seisused peavad olema omavahel ühendatud ning kui keegi tahab ühest seisusest teise astuda, siis ei tohi talle teed kinni panna, kui ta selleks suuteline on ja sellega hakkama saab.

Aga mitmesugused tööpõllud, ametid ja seisused peavad olema ning selle kaudu ka mitmesugused hariduse ja õppimise astmed.

Ei saa kõiki inimesi õpetada professoriteks, õpetajateks või koolmeistriteks. Põllumees peab omal viisil, käsitööline jälle omal viisil saama haridusele valmistatud ja õpetatud jne.

Algus ja põhi peab küll kõigil olema seesama. Aga selle aluse peale võib ja peab hiljem mitmesugusel viisil edasi ehitama.

Iga tõeliselt haritud inimene otsib ka endale haridust oma ameti ja seisuse töös. Harimatu meel paistab ikka sealt välja, kus keegi oma ameti tööd ei armasta ja igale poole oma tarka nina püüab pista, kuigi see pole tema asi ega töö, ehkki niisugused inimesed mõnikord kõige rohkem haridusest räägivad.

Sellise ametliku ja seisusliku töö juures võivad ka seltskondlikud püüdlused haridusele kaasa aidata, aga üksnes kindla elutöö põhjal. Kus seltskondlikku tegevust tahetakse ametliku töö asemele tõsta ning hariduse aluseks ja toeks teha, seal saab haridus rikutud, mitte aidatud.

Üks paha ja väga ekslik kõneviis on ka see, kui enamasti räägitakse ainult ülemate seisuste haridusest ja öeldakse, et alamad inimesed on selle tõttu harimata rahvas.

Me võime küll kõnelda kõrgemast ja madalamast haridusest, aga muidu peame ütlema: igaüks, kes mõistlikult ja truult oma elutööd Jumala nimel teeb, on haritud inimene.

Kui kõige targem professor seda ei tee, siis on ta tõelisest haridusest ilma, ja truu kingsepp võib olla parema haridusega kui tema.

Igas Jumalast seatud ametis ja töös võib inimesel olla haridus, mis tema vaimu igavese Jumala elu poole harib ja saadab.

Kui me lõpus veel kord küsime: mis on haridus?, siis vastame nüüd sellele:

Õpi usust elavasse Jumalasse iseennast ja maailma tundma; õpi hoolega seda, mida sul tarvis läheb, et võiksid elava vaimuga inimeste seas oma tööd teha ja maailma üle valitseda.

Tee seda tööd armastuses ja truuduses nende piiride sees, kuhu Jumal on sind elama pannud.

Pea südames seda lootust, et sa sel teel koos kõigi inimestega pead jõudma igavesele ühendusele Jumalaga tema riigis – see on haridus.