Jaanipäeva keskmes on südasuvine valgus. Kristlased tuletavad sel päeval meelde meest, kes tunnistas valgusest nii kirkalt, et võimukandjad ei suutnud seda taluda.
Ristija Johannes ei olnud usuline diplomaat. Ta ei tulnud inimestele kinnitama, et kõik on hästi. Tema sõnumiks oli: «Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!»
Johannes oli teistest eristuv. Ta tuli kõnnumaalt, rõivastus kaamelikarvadest kuube ning elas askeetlikult. Ta ei hoolinud populaarsusest ega välisest edust. Tema elu oli vastandumine maailmale, kus inimese elu rajaneb mugavusele, võimule, heale nimele ja lugupeetusele.
Johannes oli ohtlik mitte üksnes sellega, et ta oli erinev. Lihtsalt erinevust suudab maailm taluda ning sageli selle n-ö söödavaks teha. Hoopis keerulisem on lugu pühadusega. Püha inimene mitte üksnes ei erine, vaid paljastab midagi teiste inimeste kohta.
Kristlase pühadus ei ole oma erilisuse esitlemine. See on armu saanud patuse elu Kristuse valguses. Sellepärast peab maailm teda ohtlikuks.
Inimene on oma loomult jäljendav olend. Me ei kopeeri mitte üksnes teiste käitumist, vaid ka nende soove. Õpime teistelt, mille poole tasub püüelda, mida häbeneda ning mida pidada normaalseks. Nõnda sõnastab ühiskond kirjutamata kokkuleppe, milline eluviis on aktsepteeritav.
Püha inimene rikub seda lepet. Ta ei taha sama asju, mida teised, ega kummarda samu ebajumalaid. Sellepärast hakkab tema elu tunduma etteheitena, isegi kui ta etteheiteid ei tee. Ta osutab, et teistsugune elu on võimalik. Just see muudab ta tülikaks.
Kui inimene ei nõustu valetama, saavad avalikuks teiste valed. Puhta elu kõrval ei paista ebapuhtus enam laitmatuna. Andeksandmine osutab, kui väga on teised kinni oma kibeduses.
Sellepärast tekitab Jumala tahte järgi elav inimene vastumeelsust selles, kes ei taha valguse kätte tulla.
Ristija Johannes koges seda isiklikult. Ta kaotas elu, sest ütles kuningale: «Sa ei tohi pidada oma venna naist!» Ta julges esitada küsimusi võimukandjate seksuaalmoraali kohta.
Johannes oli valguse tunnistaja, aga Kristus ise oli valgus. Temas kohtus patune inimene Jumala enda pühadusega: valgusega, milles ei ole pattu, valet ega kompromisse pimedusega. Sellepärast tahtis maailm ta enda keskelt kaotada ning ristile naelutada.
Jumala sõnast kinni pidav ning selle järgi elav kristlane ei peaks imestama, kui teda peetakse probleemiks. Nii oli meie Issandaga ning samamoodi läheb Tema järgijatega.
Kirikul pole vaja provotseerida ega tagakiusu otsida. Aga ta ei peaks ka loobumisega oma kutsumusest pühadusele ostma endale tunnustust. Patu küsimuses vaikimisega võib ta hetkeks vältida maailma pahameelt. Lõpetades kõne meeleparandusest, võidakse teda isegi tunnustada avara suhtumise pärast.
Aga sellega kaotab ta midagi olulist. Kirik, mis pimedust enam ei häiri, ei muutu avatumaks. Ta on lihtsalt oma tuled ära kustutanud.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
