«Leia oma tõde.» «Ära lase teistel öelda, kes sa oled.» «Ole parem versioon iseendast.»
Sotsiaalmeedia ning eneseabiraamatud on praegusel ajal täis selliseid juhtnööre. Need tunduvad võimestavana, kuid kätkevad endas tervet maailmavaadet: arusaama inimesest, kes ise loob ennast. Ilma, et seda ise märkaksime, on meist osaliselt saanud 19. sajandil tegutsenud filosoof Friedrich Nietzsche jüngrid.
Nietzsche kuulutas, et «Jumal on surnud». Ta ei pidanud silmas mitte religiooni hääbumist, vaid kogu kristliku moraali kokkuvarisemist. Kui Looja hüljatakse, kaob ühtlasi absoluutne õige ja väär, püsiv inimloomus ning inimesele ettenähtud eesmärk. Järele jääb tühjus, mille inimene peab ise täitma.
Nietzsche visioon on teostunud hämmastavalt täpselt. Me elame kultuuris, kus inimesed püüavad oma tahte kohaselt luua oma identiteeti, moraali ja väärtuseid. Ise-olemisest on saanud projekt, mida ei kitsenda ükski väline piirang.
Tänapäeva inimene arvab oma elu mõtte leidvat iseendast. Tal tuleb järgida oma tundeid ja soove ning nõnda «leida iseennast». Isegi religiooni valdkonnas arvatakse sageli, et religiooni ülesanne on toetada meid oma tõe leidmisel, ehkki taoline mõtteviis tervikuna põhineb algselt Jumala eitamisel.
Kui Jumal on surnud, kaotab moraal oma kohustava jõu ning muutub esteetikaks: hea on see, mis kasvatab elujõudu ning edendab eneseväljendust. Halb on see, mis piirab inimese tahet. Nietzsche nimetas kristliku moraali «orjamoraaliks», mis tema arvates pööras voorused pea peale. Kristlus tegi tema arvates nõrkusest vooruse ning jõust pahe. See andis nõrkadele teispoolsusele apelleerides võimaluse valitseda tugevate üle. Kristlik moraaliõpetus oli tema jaoks inimest aheldav. Selle asemele pakkus Nietzsche üliinimest.
Üliinimesel on ajaloos sünge vari, sest natsid püüdsid luua aaria rassil põhinevat üliinimest. Nietzsche arusaam üliinimesest ei tähenda siiski bioloogilist härrasrassi, vaid see on moraalikäsitus. Üliinimene oli inimene, kes ütles lahti kõigist välistest autoriteetidest ning lõi oma väärtused ise. Ta ei paindunud karjamoraali ega ühiskondlike normide ees. Ta ei otsi Jumala tahet, vaid oma tahte täiust.
Just taolist üliinimest me ehitame, kui lükkame tagasi traditsioonilise moraali ning arvame end suutvat head ja kurja uuesti defineerida.
Oleme teelahkmel. Valikud on selged: me kas tunnistame, et oleme loodud ning järgime Jumala ilmutust või püüame ehitada üles inimeseksolemist, millel pole piire. Viimatinimetatu tundub ahvatlevana, aga see on petlik. Nietzsche ise kaotas viimaks meelemõistuse. Kultuuril, mis püüab ehtida end Jumala rüüga, on oht selle raskuse all murduda.
Inimesel ei ole vaja ennast luua. Piisab sellest, et ta laseb Loojal ennast leida.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
