Organisatsiooni liikmed ei pruugi ühisest eesmärgist ühtmoodi aru saada. Ameerika organisatsiooniteoreetik Eric M. Eisenberg nimetas strateegiliseks mitmetähenduslikkuseks (strategic ambiguity) võtet, mille puhul juhtkond sõnastab eesmärgi nii avaralt, et eri veendumustega inimesed saavad seda toetada, mõistes eesmärki igaüks omamoodi. Nõnda saab organisatsioon edasi tegutseda erimeelsusi kohe lahendamata.
Rootsi organisatsiooniteoreetik Nils Brunsson kirjeldas, kuidas organisatsiooni jutt, otsused ja tegevus võivad lahkneda, kui tuleb vastata vastuolulistele nõudmistele. Ta nimetas seda organiseeritud silmakirjalikkuseks ja näitas, kuidas organisatsioonid püüavad vastuoluliste ootuste keskel tegutseda ja oma legitiimsust hoida.
Ettevõttes võib eri ootustega inimeste koostöö mõnda aega jätkuda lahkarvamusi lahendamata. Kirikus jõuab lahknevus aga varem või hiljem konkreetse inimeseni, kes küsib, mida kirik temalt ootab ja mida talle Jumala nimel kuulutatakse. Juhtkond võib vastust veel kaua veeretada ja edasi lükata, kuid vaimulik ei saa inimese küsimust eirata.
Mõistete avaldumine EELK tegelikkuses
EELK teoloogilise arutelu strateegia seab eesmärgiks «koosmeele – paljususe ühtsuses». Strateegia seob kiriku ühtsuse usuga Kristusesse, kuid ei ütle täpselt, kus jookseb piir lubatud erimeelsuse ja eksiõpetuse vahel. Piiri puudumine tekitab aga tõlgendusraskuse, sest kui samale küsimusele saab vastata mitmeti, võib üks lugeda sõnastusest välja senise õpetuse kehtivuse, teine aga võimaluse seda muuta. Kuna strateegia ei selgita, kuidas neid vastandlikke tõlgendusi hinnata, meenutab selline teadlik avarus Eisenbergi kirjeldatud strateegilist mitmetähenduslikkust.
Sama küsimus kerkib juhendmaterjalis «Luterlik identiteet». Teemarühm soovitab EELK arutelude aluseks Luterliku Maailmaliidu samanimelist dokumenti, mille teine osa käsitleb luterlike kirikute ühtsust «lepitatud erinevuses». Juhendi kohaselt aitavad need teesid mõtestada erimeelsusi ka üksikkirikute, näiteks EELK sees. Nõnda laiendatakse kirikutevahelise ühtsuse käsitlust ka EELK-sisestele lahkarvamustele, selgitamata sealjuures, kuidas teha vahet lubatud erimeelsusel ja õpetuslikul vastuolul.
Sama küsimus kordub EELK soolisuse ja seksuaalsuse alusmaterjalis, mis võtab kokku Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) 2025. aasta uuringudokumendi «Sugu – seksuaalsus – abielu – perekond». Uuringu tellinud 2018. aasta peaassamblee soovis toetada arutelu liikmeskirikutes ja nende vahel, mitte sõnastada EKOE ühist õpetuslikku vastust. Dokument aitab eri kirikutel seisukohti arutada, kuid ei ütle, millist õpetust peab järgima EELK kui kirik. Kui EELK ei ütle, kuidas Pühakirja ja usutunnistuste mõõdupuud selles küsimuses rakendada, ei saa vastandlikke seisukohti teoloogiliselt ega sisuliselt vaagida. Nõnda lükatakse kiriku juhtkonna strateegiline mitmetähenduslikkus otse vaimuliku õlgadele, kes ei saa inimese ees seistes ebamääraselt keerutada, vaid peab andma selge vastuse, mida kirik õpetab ja kas õpetus muutub.
Sõnad, otsused ja tegevus
EELK piiskoplik nõukogu kinnitas 16. juunil 2026, et teoloogilised arutelud toimuvad Pühakirja ja luterlike usutunnistuskirjade alusel ning nende eesmärk on õpetust selgitada, põhjendada ja pastoraalselt rakendada. Otsuse kohaselt ei ole aruteludes kogutud seisukohad õpetuslikud otsused. Arutelude põhjal võib piiskoppide kogu koostada kehtivatel õpetusalustel põhineva pastoraalse dokumendi. Kirikuvalitsus kiitis 1. septembril heaks soolisuse ja seksuaalsuse juhend- ja alusmaterjali. Töörühma esimees Kaido Soom kirjutas 9. septembril väljaandes Eesti Kirik, et arutelude eesmärk pole õpetusaluste muutmine.
Teisisõnu kinnitavad kirikujuhid õpetusaluste muutumatust rõhutades, et Vana ja Uut Testamenti ning neid seletavaid usutunnistuskirju ei heideta kõrvale, kuid ei anna hinnangut alusmaterjalis tutvustatud samasoolisi suhteid jaatavale käsitlusele. Materjali heakskiitmine arutelu alusena ei tähenda sealsete käsitluste omaksvõttu, küll aga jääb koguduseliikmele ebaselgeks, kuidas kaasavam käsitlus kehtiva õpetusega suhestub või milline see õpetus üldse on.
Organiseeritud ebamäärasus ja tabamatu õpetus
Augsburgi usutunnistuse VII artikkel seob kiriku ühtsuse üksmeelega evangeeliumi õpetuses ja sakramentide jagamises, lubades inimlike tseremooniate ja kommete erinevust. XII artikkel seob meeleparanduse patukahetsuse ja usuga pattude andeksandmisse. Kui üks vaimulik peab samasoolist seksuaalsuhet patuks ja teine lubatavaks, puudutab see erimeelsus otseselt evangeeliumi õpetust – kiriku kuulutust meeleparanduse ja pattude andeksandmise kohta. Selle käsitamist lubatud mitmekesisusena tuleb teoloogiliselt põhjendada. Kuni teoloogilist põhjendust ja ametlikku selgust aga pole, elavad kogudused juba vastandlikes suundades. Ühes kutsutakse samasoolises paarisuhtes inimest sellest loobuma, teises võib temast saada juhatuse liige. Mõlemas koguduses õpetab EELK vaimulik. Kumma õpetus on kiriku õpetus? Soovitus valida endale sobiv kogudus lükkab kiriku õpetusliku vastutuse inimese enda kanda.
2017. aastal kritiseeris peapiiskop Urmas Viilma Annika Laatsi sõnavõttu kooseluseaduse kaitseks. Ta ütles, et Laats vastandus avalikult kiriku seisukohale, ning põhjendas, et samasooliste seksuaalsuhted on EELK õpetuse järgi Jumala tahte vastased ja patt.
Üheksa aastat hiljem on kirikujuhid heaks kiitnud alusmaterjali, mis tutvustab ka varasematele seisukohtadele vastanduvat käsitlust. Kas peapiiskopi toona sõnastatud hinnang kehtib ka praeguses arutelus? Kui kehtib, kuidas sellest juhindutakse? Kui hinnang on muutunud, siis millistel teoloogilistel põhjustel?
Teoloogilise arutelu strateegia tunnistab, et EELK asub traditsiooniliste piibellike arusaamade ning nüüdisaegsete ühiskondlike ja teaduslike käsitluste pingeväljas. Ühelt poolt kinnitatakse traditsioonilise õpetuse püsimist, teisalt kõlavad vaimulike vastandlikud seisukohad ilma juhtkonna selge hinnanguta. Ametlik teavitus võib rahustada neid, kes ootavad senise õpetuse püsimist; arutellu ametlikult toodud teemad aga annavad lootust neile, kes ootavad õpetuse muutmist.
Piiskoplik nõukogu on nimetanud ühtsuse hoidmist arutelu oluliseks sihiks. Eisenbergi ja Brunssoni järgi võib organisatsiooni koos hoida ka see, et ühist vastust ei sõnastata. Mõnikord aitavad organisatsiooni paremini koos hoida strateegiline mitmetähenduslikkus (strategic ambiguity) ja organiseeritud silmakirjalikkus (organized hypocrisy). Koguduseliige vajab aga selget teejuhist, mille järgi elada, olgu tema mõtted ja sättumus millised tahes. Kui vastus sõltub sellest, millise vaimuliku poole ta pöördub, jääb kiriku õpetus talle tabamatuks. Organisatsiooni kooshoidmine ja näiline rahu võib küll õnnestuda, ent kuhu kulgeb kirik, kui selle liikmeid juhatatakse vastassuundades?
