Miks vajab kristlik kirik reformatsiooni ka 509 aastat hiljem?

Igaühele esitatakse varem või hiljem arve.

Kujutlegem inimest tema elu viimasel tunnil. Tal pole enam aega midagi heastada ega uut lehekülge pöörata. Südametunnistus esitab talle arve. Sellel on kirjas hea, mille ta jättis tegemata, ja kuri, mida ta tegi. Nüüd seisab ta küsimuse ees, mille eest ei saa enam põgeneda: millele toetudes võib ta loota, et püha Jumal ta vastu võtab?

Kas sellele, et tema kahetsus oli piisavalt sügav? Et ta tegi rohkem head kui halba? Et ta oli seesmiselt piisavalt muutunud? Kui vastus sõltub inimese pingutusest ja saavutustest, jääb ta viimase hingetõmbeni ahastust tekitavasse ebakindlusesse. Ükski inimelu ei ole täiuslik ega saagi olla. Kindel alus on siiski olemas – Kristus Jeesus. Meie rühkimine jääb alati ebapiisavaks, kuid Jeesuse Kristuse kuulekus ja lunastustöö jäävad alati piisavaks ning seda sõltumata meie pingutusest.

Reformatsiooni keskne küsimus oli ja on tänini igavikuliselt oluline: kuidas võib patune inimene saada õigeks täiuslikult püha Jumala ees? Apostel Johannes kirjutas: «Seda ma kirjutasin teile, kes te usute Jumala Poja nimesse, et te teaksite, et teil on igavene elu» (1Jh 5:13). Kuid kelle või mille alusel võime selles kindlad olla?

Tegemist pole muuseumisse jäänud küsimusega. Selle pärast lõhenes Lääne kirik ja Trento kirikukogu arutas seda 16. sajandil mitu kuud. See lõhe pole tänini ületatud. Ka tänapäeva kristlase jaoks on otsustava tähtsusega, millele ta elus ja surmas oma lootuse paneb.

Kaks varamut

Kui Martin Luther (1483–1546) 1517. aasta sügisel indulgentside kuritarvitamise vastu teese esitas, polnud tal õrna aimugi, et sellest võib kujuneda midagi enamat kui üks kohalik akadeemiline vaidlus. Indulgentsidega lubati vähendada pattude eest määratud ajalikku karistust. Roomakatoliku õpetuse järgi andis Kristus küll andeks patusüü ja päästis igavesest karistusest, kuid ajalik karistus jäi alles. Kes ei jõudnud seda maises elus ette nähtud meetodite kohaselt ära kanda, pidi seda kandma puhastustules ehk purgatooriumis. Piinarikkast puhastustulest pääsemiseks või seal veedetud aja lühendamiseks sai osta indulgentse, ka juba surnud lähedaste heaks. Nende müügiga kaasnesid suured rahalised huvid. Rahvale jäeti seejuures mulje, et kirik jagab heldelt oma varamust just seda, mida inimene vajab Jumala kohtu ees, et veeta igavik viimaks taevas, mitte põrgus.

Juba Lutheri 95 teesi seas on aga lause, milles kogu hilisem reformatsioon on idukese kujul olemas: «Kiriku tõeline varamu on Jumala au ja armu kõige püham evangeelium.» Nii seisid vastamisi kaks varamut: teenete varamu, millest kirik jagas karistuste kustutamist, ja evangeelium, mis kingib pattude andeksandmise Kristuse pärast.

Peagi selgus, et indulgentsid olid vaid palju sügavama probleemi sümptom. Mille alusel võib kirik patusele andeksandmist kuulutada? Kellel on õigus kristlastele uskumusi ja kohustusi peale panna? Ja kumb jääb peale, kui kiriklik traditsioon läheb Pühakirjaga vastuollu?

Need küsimused ei jäänud Wittenbergi piiresse. Varsti kerkisid need Zürichis, Genfis ja Canterburys. Huldrych Zwingli (1484–1531), Jean Calvin (1509–1564), Thomas Cranmer (1489–1556) ja teised reformaatorid vaidlesid omavahel mitmes küsimuses, kõige teravamalt armulaua üle. Õigeksmõistmises üksnes armust, usu läbi, Kristuse pärast ning Pühakirja ülimas autoriteedis olid nad aga ühel meelel. Sellest ühisest tuumast räägivad nii luterlik Augsburgi usutunnistus (1530), reformeeritud Heidelbergi katekismus (1563), Inglise kiriku 39 usuartiklit (1571) kui ka presbüterlik Westminsteri usutunnistus (1647).

Reformaatorid ei tulnud pärale uue usuga. Nad tunnistasid varakiriku usutunnistusi, Kolmainsust ning Kristuse tõelist jumalikkust ja inimlikkust. Nende sõnul ei toonud uuendusi mitte nemad. Uuendused olid aja jooksul kirikusse sisenenud, üha kuhjunud ja matnud oma raskuse alla evangeeliumi selguse ja lihtsuse.

Õigeksmõistmise kõrval tõusis teine suur küsimus: kas kiriku õpetus peab alluma Jumala sõnale või võib kiriklik autoriteet nõuda uskumist ka sellesse, mida apostlite õpetusest ei saa põhjendada?

Kohtunik, kes mõistab õigeks jumalatu

Apostel Paulus võtab oma argumendi Rooma kirjas kokku ühe lausega:

«Sest me järeldame, et inimene mõistetakse õigeks usust, ilma Seaduse tegudeta.» (Rm 3:28)

Paulus jõuab selleni oma argumendis nagu kohtunik, kes on kogu tõendusmaterjali läbi vaadanud. Olgu keegi juut või pagan, vahet lõpuks pole, sest kõik on ühtviisi süüdi: «kõik on pattu teinud ja jäävad ilma Jumala kirkusest» (Rm 3:23). Ja just siis, kui otsus tundub olevat langetatud, kuulutab ta evangeeliumi: nad «mõistetakse õigeks tasuta, tema armust, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses» (Rm 3:24).

Neljandas peatükis ütleb Paulus midagi, mis kõlas toonase juudist kuulaja jaoks täiesti skandaalsena:

«Aga sellele, kes ei tee tööd, vaid usub temasse, kes mõistab õigeks jumalatu, arvatakse tema usk õiguseks.» (Rm 4:5)

Moosese raamatus ütleb Jumal ise: «Ma ei mõista õigeks õelat» (2Ms 23:7). Kreekakeelne Vana Testament, mida Paulus ja tema lugejad tundsid, sõnastab sama salmi kohtunikule antud keeluna: «Ära mõista õigeks jumalatut andide eest.» Prohvet Jesaja kuulutab häda neile, «kes mõistavad õigeks jumalatu andide eest» (Js 5:23). Jumalatu õigeksmõistmine on Seaduse järgi äraostetud kohtuniku tunnus.

Ometi nimetab Paulus Jumalat just selleks, kes mõistab õigeks jumalatu. Algkeeles eristab neid kahte kohtunikku vaid sõnalõpp: äraostetud kohtunik mõistab õigeks dōra eest ehk andide eest, Jumal aga dōrean ehk annina, tasuta. Üks müüb võltsi õigeksmõistmise, teine kingib tõelise, mida keegi ei saa välja teenida.

Kuidas saab Jumal nõnda toimida ja jääda ise õigeks? Kas jumalatu õigeksmõistmine ei riku Jumala enda õiglust? Vastuse on Paulus andnud juba eespool. Jumal on seadnud Kristuse lepitusohvriks tema veres, «et ta ise oleks õige ja mõistaks õigeks selle, kes usub Jeesusesse» (Rm 3:25–26). Jumal ei vaata patust mööda nagu altkäemaksu võtnud kohtunik, sest ta on õige ja püha ning ei jäta pattu karistamata. Patu needus ei kao õhku. Üleastumised, mille eest ootas meid surmaneedus, arvestati ristil Kristusele, kes «sai meie eest needuseks» (Gl 3:13).

Rooma kirja neljandas peatükis kõneleb Paulus raamatupidaja keeles. Töölisele «ei arvestata palka armu, vaid võla järgi» (Rm 4:4). Usklikule aga «arvatakse tema usk õiguseks». Ja Taavet kiidab õndsaks inimese, «kellele Issand ei arvesta pattu» (Rm 4:8). Kõikjal on siin sama tegusõna logizomai, mis tähendab arvestama, kirja panema, arvele kandma. Sellest Pauluse arvestamise sõnastusest pärineb reformatsiooni õpetus Kristuse õiguse omistamisest: Jumal kannab Kristuse õiguse usklikule arvele.

Mille alusel Jumal pattu arvele ei kanna? Paulus vastab Korintose kogudusele samas keeles. Jumal lepitas maailma enesega Kristuses, «arvestamata neile nende üleastumisi» (2Kr 5:19). Ja kohe järgneb kogu evangeelium viieteistkümnes kreekakeelses sõnas: «Selle [Kristuse], kes ei tundnud pattu, on ta [Jumal] meie eest teinud patuks, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees» (2Kr 5:21).

Siin on vastus arvele, mille südametunnistus surijale esitas. Lõppvaatuses ei kanta uskliku patte tema arvele, kuigi ta on need tõesti teinud, sest need arvestati ristil Kristusele, kes kandis nende tagajärje tema eest.

Reformatsiooni usutunnistused ütlevad sama ühehäälselt. Augsburgi usutunnistuse järgi ei saa inimesed Jumala ees õigeks oma jõu, teenete ega tegude läbi, vaid neid mõistetakse õigeks armust, Kristuse pärast, usu kaudu. Heidelbergi katekismuse järgi «kingib ja arvestab» Jumal mulle ilma minu teeneta Kristuse täieliku õiguse ja pühaduse, nagu poleks ma kunagi pattu teinud. Augsburgi usutunnistuse Apoloogia nimetab õigeksmõistmise õpetust «kristliku õpetuse tähtsaimaks artikliks», mis pakub jumalakartlikele südametunnistustele «hädavajalikku ja ülirohket lohutust». Inglise kiriku usuartiklid ütlevad sama: õpetus õigeksmõistmisest üksnes usu läbi on «kõige tervem õpetus ja täis lohutust».

See ei tähenda, et kristlane jääks endiseks. Püha Vaim sünnitab usku, uuendab inimest ning kasvatab temas armastust ja kuulekust. Kuid õigeksmõistmine ja pühitsus ei ole üks ja sama. Kristlase uuenemine on tõeline, ent see ei ole tema õigeksmõistmise alus.

Kui see eristus kaob, saadetakse südametunnistus Kristuse juurest tagasi inimese enese juurde. Kui minu seisund Jumala ees sõltub sellest, kui kaugele olen pühitsuses jõudnud, siis ei küsi ma enam, kas Kristuse lepitus on piisav, vaid kas minu uuenemine on piisav. Sellele küsimusele ei ole ausal inimesel kunagi rahustavat vastust.

Üksnes usust õigeksmõistmise vastu osutavad Rooma kaitsjad sageli Jaakobuse kirjale: «Te näete, et inimene mõistetakse õigeks tegudest ja mitte üksnes usust» (Jk 2:24). Kuid Jaakobus ei vasta samale küsimusele nagu Paulus. Tema vastas on inimene, kes küll ütleb end uskuvat, kuid tema usk ei avaldu tema elus ega tegudes. Selline usk on «surnud» (Jk 2:17) ja isegi kurjad vaimud «usuvad» niimoodi (Jk 2:19). Jaakobus küsib, milline on elav usk: «Näita mulle oma usku ilma tegudeta ja mina näitan sulle oma usku oma tegudest» (Jk 2:18). Näiteks toob ta Aabrahami, kes tõi Iisaki altarile ohvriks (Jk 2:21). See juhtus palju aastaid pärast seda, kui Aabraham uskus Jumalat ja see arvati talle õiguseks (1Ms 15:6). Paulus tugineb just sellele salmile (Rm 4:3). Jaakobuse sõnul toimis Aabrahami usk koos tema tegudega ja sai tegude kaudu täielikuks ning nõnda läks see Kirjasõna täide (Jk 2:22–23). Paulus räägib sellest, kuidas patune mõistetakse Jumala ees õigeks tegudest ja teenetest sõltumata. Jaakobus lükkab tagasi kujutluse, nagu võiks õigeksmõistev usk jääda surnuks ja viljatuks. Calvin võttis selle oma vastuses Trento kirikukogule kokku nii: «Üksnes usk mõistab õigeks, kuid õigeksmõistev usk ei jää üksi.»

Reformatoorne õigeksmõistmisõpetus ei ole tühine vaidlus nüansside üle. See on täpselt see sõnum, mida vajab inimene, kes tunneb ja teab oma patusust ning on mõistnud, et ta ei suuda end Jumala ees õigeks teha: sinu patud on sulle andeks antud Kristuse pärast.

Trento vastus surijale

Rooma vastus tuli Trento kirikukogult, mis kestis vaheaegadega pea kakskümmend aastat (1545–1563).

Trento ei õpetanud, et inimene päästab end ise ilma Jumala armuta. Kirikukogu rõhutas armu esmasust ja Kristuse lunastustöö vajalikkust. Ometi tõmbas just kirikukogu õigeksmõistmise dekreet roomakatoliku ja reformatoorse õpetuse vahele joone, mis kehtib tänini.

Dekreet võeti vastu ühehäälselt 13. jaanuaril 1547. Selle järgi «ei ole õigeksmõistmine üksnes pattude andeksandmine, vaid ka seesmise inimese pühitsemine ja uuendamine». Kristus on õigeksmõistmise oma kannatusega välja teeninud. Kuid see õigus, mis teeb inimese Jumala ees õigeks, on dekreedi järgi inimesse endasse valatud. Uuendus ei ole Trento järgi õigeksmõistmise vili, vaid selle osa. Just siin lahknes kirikukogu teadlikult ja väga selgelt reformaatoritest.

Dekreedi juurde kuuluvad needused. Igaüks neist lõpeb sõnadega anathema sit, «olgu ta neetud». Needus langeb igaühele, kes ütleb, et inimene mõistetakse õigeks üksnes Kristuse õiguse omistamise või üksnes pattude andeksandmise kaudu, välistades inimesse valatud ja temas püsiva armu ning armastuse. Teisisõnu: needus langeb sellele, kes ütleb, et inimese õigus Jumala ees on Kristuse õigus, mis kantakse tema arvele, mitte temasse valatud arm. Needus langeb ka igaühele, kes ütleb, et õigeksmõistev usk «ei ole midagi muud kui usaldus Jumala halastuse vastu, mis annab patud andeks Kristuse pärast». See on reformaatorite usu määratlus peaaegu sõna-sõnalt.

Trento kuulis surija küsimust ka ühe oma liikme suust. Girolamo Seripando (1493–1563) oli augustiinlaste ordu juht ning sama ordu munk oli olnud ka Luther. Luterlane ta ei olnud. Kuid ta küsis kirikukogult: kas inimene, kes seisab kohtuniku ees, kelle käes on surma ja põrgu võtmed, tahab, et talle mõistetaks kohut tema armus tehtud tegude järgi? Seripando vastus oli, et oma pattudest teadlik inimene peab sellise kohtuniku ees toetuma Jumala halastusele ja Kristuse teenetele. Seripando arvates vajab inimene seepärast lisaks endasse valatud õigusele ka Kristuse omistatud õigust. Kirikukogu enamus lükkas selle tagasi. Seripando vastased ei eitanud, et inimese õigus pärineb Kristuselt. Nende meelest ongi inimesse valatud õigus juba osasaamine Kristuse õigusest. Kui sellele tuleb veel lisada omistatud õigus, siis ei tee arm inimest tegelikult õigeks.

Vaidlus ei käinud seega Kristuse õiguse ja inimese iseseisvate teenete vahel. Küsimus oli: kas inimene mõistetakse õigeks Kristuse õiguse pärast, mis on väljaspool teda, või selle õiguse pärast, mille Jumal temasse valab? Trentos valiti teine. Selle kinnitamiseks muudeti dekreedi kavandit. Seal, kus oli öeldud, et õigeksmõistmisel on üks alus, kirjutati nüüd «ainus alus»: õigus, mille Jumal inimesse valab. Kristuse omistatud õigust selle kõrvale ei vajata. Uks, mille Seripando oli paotanud, suleti.

Sellest järeldub, mida Trento surijale ütleb. Lühidalt kõlab see nii: kui oled endasse valatud armuga piisavalt koostööd teinud ja sured armuseisundis, ilma surmapatuta, võid loota igavest elu. Mis on veel puhastamata, see puhastatakse puhastustules. Kuid kindel selles, et oled armuseisundis, ei saa sa olla. Dekreedi järgi ei saa keegi teada «usukindlusega, millesse ei saa sattuda eksitust», et ta on saanud Jumalalt armu. Kes vaatleb oma nõrkust, võib karta ja väriseda, kas ta ikka on armuseisundis. Kristlane võib küll kindlalt loota Jumala abile, kuid see on vaid lootus, mitte usukindlus. Igavene elu on dekreedi järgi ühtaegu arm ja palk. Neid, kes surevad armus, tuleb pidada selle «tõesti välja teeninuks». Jumala headus olevat nii suur, et ta tahab, et tema annid oleksid nende teened.

Trentos tunnistati, et õigeksmõistmine pärineb Kristuse teenetest. Kuid surijal ei luba kirikukogu rajada oma kindlust üksnes Kristuse täidetud tööle. Kes nii usub, sellele kuulutati needus. Kirikukogu kuulis reformatsiooni küsimust, kaalus seda ja andis vastuse sootuks teises suunas. Trento ei kõrvaldanud reformatsioonis kerkinud vastuolusid, vaid raius need kivisse.

Isegi kui ingel taevast…

Trento needused lõpevad, nagu nägime, sõnaga anathema. Kuid kellel on õigus needa? Paulus vastab kirjas galaatlastele:

«Aga isegi kui meie või ingel taevast kuulutaks teile evangeeliumi, mis on vastuolus sellega, mida me teile kuulutasime, olgu ta neetud (anathema)!» (Gl 1:8)

Paulus ütleb «meie». Ta ei pane apostli ametit, iseennast kaasa arvatud, evangeeliumist kõrgemale. Kui isegi apostel ei või evangeeliumi muuta, siis ei või seda ka hilisem kirikukogu. Pauluse needus ei kaitse ametit, vaid sõnumit. Iga hilisemat needust tuleb mõõta selle apostliku needuse järgi.

Selles seisneb üksnes Pühakirja (sola Scriptura) põhimõte, mida sageli karikatuurselt esitatakse. See ei tähenda, et Pühakiri oleks kirikus ainus autoriteet ega et traditsioonil poleks mingit rolli. See tähendab, et Pühakiri on ainus ilmeksimatu ja seetõttu ülim autoriteet. Usutunnistused, kirikuisad ja kiriku õpetajad on hinnatud tunnistajad. Need võivad Pühakirja õpetust kinnitada, selgitada ja edasi anda, kuid need alluvad Pühakirjale ja neid tuleb selle järgi mõõta. Luterluses nimetatakse Pühakirja ainsaks reegliks ja juhtnööriks, mille järgi tuleb hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid ning teisi kirjutisi ei tohi pidada Pühakirjaga võrdseks. Need kirjutised on tunnistajad, mis näitavad, kuidas apostlite õpetus on pärast apostleid säilinud. Inglise kiriku usuartiklid õpetavad, et mida Pühakirjast ei saa tõendada, selle uskumist ei tohi kelleltki nõuda, sest ka kirikukogud võivad eksida ja ongi eksinud.

Paulus kirjutab Timoteosele, et pühad kirjad suudavad teha Timoteose targaks «päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses» (2Tm 3:15). Siin seisavad kõrvuti reformatsiooni kaks põhimõtet, üksnes Pühakiri ja üksnes usk: Pühakiri teeb päästeks targaks ja see pääste tuleb usu kaudu Kristusesse.

Reformaatorid ei põlanud seejuures kirikuisasid. Vastupidi, nad lugesid neid ulatuslikult ja hoolikalt, tsiteerides neid sageli. Calvin kirjutas Prantsuse kuningale, et kui vaidlus otsustataks kirikuisade autoriteedi järgi, kalduks kaalukauss reformaatorite poolele. Tema sõnul peavad kirikuisade kirjutised meid teenima, mitte meie üle valitsema. Näiteks Jeruusalemma Kyrillos (u 313–386) õpetas neljanda sajandi keskel ristimiseks valmistujaid:

«Usu jumalike ja pühade saladuste kohta ei tohi edasi anda isegi juhuslikku märkust ilma jumalike Kirjadeta. […] Ära usu lihtsalt ka mind, kes ma sulle seda räägin, kui sa ei saa jumalikest Kirjadest tõendust sellele, mida ma kuulutan. Sest meie usu pääste ei tulene osavast kõnest, vaid jumalike Kirjade tõendusest.»

Kyrillos ei olnud muidugi 16. sajandi reformaator. Kirikuisad on väärtuslikud tunnistajad, kuid mitte eksimatud õpetajad. Kyrillose enda reegli järgi tuleb ka tema sõnu Pühakirjaga mõõta.

Pühakirja ülimust ei kahanda ka see, et kirik tundis ja tunnustas Pühakirja kaanonit. Sõna kanōn tähendabki kreeka keeles mõõdupuud, ja kirik ei loonud seda mõõdupuud. Ta ei kirjutanud apostlite kirju ega andnud neile oma otsusega jumalikku inspiratsiooni. Kirik võttis need vastu ja tundis neis ära apostliku Pühakirja, täpselt nagu Isaac Newton avastas gravitatsiooni, kuid ei loonud seda.

Pühakirja ja pärimuse vahekorra küsimuses otsustas Trento teisiti. Kirikukogu järgi sisaldub evangeeliumi tõde «kirjutatud raamatutes ja kirjutamata pärimustes». Kirik võtab mõlemaid vastu ja austab neid «võrdse aupaklikkuse ja aukartusega». Kes pärimusi teadlikult põlgab, sellele kuulutati needus. Pühakirja jumaliku autoriteedi kõrvale seati seega pärimus.

Ka siin kõlas vastuhääl kirikukogu enda seest. Mõned piiskopid nõudsid, et Pühakirjale antaks kõrgem autoriteet. Chioggia piiskop ütles kirikukogule otse: «Ma ei saa […] taluda, nagu olen sageli öelnud, et see püha kirikukogu võtaks pärimused ja Pühakirja vastu võrdse aupaklikkusega. Ütlen ausalt, mida arvan: see on jumalatu.» Saalis tõusis suur kära. Osalejate enamus jäi siiski selle juurde, et pärimus ja Pühakiri on võrdsed.

Vatikani II kirikukogu kordas 1965. aastal Trento sõnu. Katoliku kiriku katekismus tsiteerib seda kirikukogu nii: kirik «ei saa kindlat selgust kõikide ilmutatud tõdede osas mitte ainuüksi Pühakirjast. Seepärast tuleb mõlemad vastu võtta võrdse aupaklikkuse ja tänuga ning hoida neid võrdses aus» (§ 82). Siin kõlab küll reformatsiooni enda loosung, aga eitusena: mitte sola Scriptura.

Katekismus lisab, et Jumala sõna tõepärase seletamise ülesanne on usaldatud «ainuüksi Kiriku elavale Õpetusametile». Ja kohe seejärel: «pole Õpetusamet Jumala sõnast kõrgemal, vaid teenib sõna» (§§ 85–86). Kuid reformatsiooni küsimus oli ja on endiselt just selles. Kui õpetusamet on Jumala sõna teener, siis kes otsustab, kas teenimine on olnud ustav? Kui ainult teener tohib öelda, mida isand ütles, ei saa isand teenrit enam parandada.

Reformatsiooni vastus on teine. Westminsteri usutunnistuse järgi ei saa kõigi usuvaidluste ülim kohtunik olla keegi muu kui «Püha Vaim, kes räägib Pühakirjas». Tema otsuse järgi tuleb läbi katsuda kirikukogude otsused, kirikuisade arvamused, inimeste õpetused ja «eravaimud», see tähendab üksikisikute väited, et Vaim juhib neid või kõneleb nendega isiklikult.

Pärimuse kaitseks osutatakse sageli Pauluse sõnadele: «Niisiis, vennad, seiske kindlalt ja pidage kinni pärimustest, mida teile on õpetatud kas meie sõna või kirja kaudu» (2Ts 2:15). Kuid juba eelmine salm ütleb, mis on selle pärimuse keskmes: Jumal on tessalooniklased kutsunud apostliku «evangeeliumi kaudu» (2Ts 2:14). Sinna kuulus ka õpetus viimsetest aegadest ja kristlikust elust, mida Paulus oli neile suuliselt õpetanud (2Ts 2:5; 3:6). Ka mujal nimetab ta evangeeliumi sellena, mille ta on edasi andnud (1Kr 15:1–3). Kes loeb sellesse salmi sajandeid hiljem kujunenud õpetuse pärimusest kui teisest ilmutuse kandjast, millest saab tuletada uusi dogmasid, paneb Paulusele suhu midagi, mida ei tundnud ei tema ega tema esimesed lugejad. Reformaatorid ei eitanud, et apostlite suuline õpetus oli sama autoriteetne kui nende kirjad. Küsimus oli ja on selles, kus on apostlite õpetus meile täna ilmeksimatul kujul kättesaadav. Ja kuidas tõendada, et sajandeid hiljem apostlikuks nimetatud õpetus pärineb tõesti apostlitelt?

Sama küsimuse ees seisis juba teisel sajandil Lyoni Irenaeus (u 130–202). Tema vastased, gnostikud, väitsid, et neil on apostlitelt pärit suuline pärimus. Kui neid Pühakirjaga ümber lükati, hakkasid nad süüdistama Pühakirja ennast. See olevat ebaselge ja mitmeti mõistetav ning tõde ei leidvat sellest see, kes pärimust ei tunne, sest tõde ei olevat antud edasi kirja, vaid elava hääle kaudu. Irenaeus vastas, et apostlid ei varjanud midagi. Evangeeliumi, mida nad kord avalikult kuulutasid, andsid nad hiljem Jumala tahtel meile edasi Kirjades, «et see oleks meie usu alus ja sammas». Apostlik Pühakiri ja kirikute avalik pärimus ei olnud tema jaoks kaks eri õpetust, vaid üks ja sama evangeelium.

Hilisematel sajanditel hakati apostlikuks pärimuseks nimetama ka mitmesuguseid kirjutamata kombeid ja jumalateenistuse tavasid. Kuid mõte pärimusest kui teisest võrdväärsest jumaliku ilmutuse allikast, mis võib sisaldada südametunnistust siduvat usuõpetust, mida Pühakirjas ei ole, sai selge kuju alles kõrg- ja hiliskeskajal. Reformaatorite lähtepunkt ei olnud seega uus. Nad pöördusid tagasi varakiriku arusaama juurde: apostlik õpetus on meile antud Pühakirjas ja selle järgi tuleb hinnata kõike muud.

Kui kirik kuulutab mingi õpetuse kõigile kristlastele kohustuslikuks, peab ta suutma näidata, et see pärineb Kristuselt ja tema apostlitelt. Viide hilisemale traditsioonile ei ole tõend, vaid alles väide, mis vajab tõendamist.

Mida on Rooma viie sajandiga muutnud?

Sageli räägitakse reformatsioonist nii, nagu oleksid selle vastuolud ammu lahendatud. Roomakatoliku kiriku katekismus kinnitab endiselt Trento kirikukogu õpetuslikke määratlusi, mida Rooma peab ilmeksimatuteks. Pärast Trentot on Rooma liikunud reformatsioonist palju kaugemale.

Alustagem indulgentsidest. 1517. aasta indulgentsikaubandus on ammu ajalugu, kuid õpetus indulgentsidest on Rooma kirikus endiselt siduv. Trento kirikukogu kuulutas needuse igaühele, kes ütleb, et indulgentsid on kasutud või et kirikul pole meelevalda neid anda. Katoliku kiriku katekismus määratleb indulgentsi kui juba andeks antud pattudega seotud ajaliku karistuse kustutamise Jumala ees (§ 1471). Indulgentside jagamist põhjendab katekismus nn kiriku varamuga. Varamu aluseks on Kristuse teenete lõputu väärtus, kuid sellesse kuuluvad ka Neitsi Maarja ja kõigi pühakute palved ja head teod. Seda varamut avab kirik usklikele võtmete meelevalla alusel (§§ 1476–1478). Sellise varamu õpetus ei pärine mõistagi Uuest Testamendist ega algkirikust. See kujunes kõrgkeskajal ja paavst määratles selle ametlikult alles 1343. aastal.

Ja see õpetus ei ole jäänud paberile. Veel möödunud aastal (2025) sai Vatikani dekreedi järgi «kiriku varamust» täieliku indulgentsi palverännakute, sakramentidest osavõtu ning halastuse ja meeleparanduse tegude kaudu. Seda võis kohaldada ka puhastustules viibivate surnute heaks.

Rooma räägib kiriku varamust, mis koosneb teenetest. Luther vastas 1517. aastal: kiriku tõeline varamu on evangeelium. Pühakiri ei tunne Kristuse vere kõrval teist varamut: «Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kõigest patust» (1Jh 1:7). Inglise kiriku usuartiklid nimetasid Rooma õpetust puhastustulest ja indulgentsidest «tühjaks leiutiseks», millel pole Pühakirjas alust ja mis on pigem Jumala sõnaga vastuolus.

Ka puhastustule õpetus püsib. Katekismuse järgi vajavad mõned Jumala armus surnud enne taevasesse kirkusesse jõudmist lõplikku puhastumist (§§ 1030–1032). Sellega on seotud surnute eest palvetamise praktika. Reformaatorid ei eitanud, et Jumal teeb oma lunastatud rahva viimaks täiesti pühaks. Nad vaidlustasid õpetuse, et selleks on vaja surmajärgset puhastusseisundit. Paulus ütleb: «Nüüd ei ole siis mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses» (Rm 8:1).

Rooma õpetab ka, et missa on lepitusohver. Katekismuse järgi on Kristuse ristiohver ja missaohver üks ja sama ohver, mis tehakse sakramentaalselt kohalolevaks. Rooma ei väida, et Kristus sureks igal missal uuesti. Ohvrikeelest ei ole Rooma aga kunagi loobunud. Katekismus tsiteerib siin Trentot: missas ohverdatakse vereta viisil sama Kristus, kes ohverdas end ristil veriselt, ja see ohver on «tõeliselt lepitav» (§ 1367). Trento lisab, et selle ohvriga lepitatuna annab Jumal andeks ka rasked patud. Missat tuuakse ka surnute eest, kes vajavad veel puhastumist (§ 1371). Kes eitab, et missa on lepitusohver, sellele kuulutas Rooma needuse. Kuid kirjas heebrealastele kordab autor ikka ja jälle, et Kristus ohverdas end «üks kord» (Hb 7:27; 9:12, 26–28; 10:10). Vana lepingu preester «seisab iga päev teenistust pidades ja toob ikka jälle samu ohvreid, mis iialgi ei suuda patte ära võtta». Kristus aga «tõi pattude eest ühe ohvri igaveseks ajaks ja istus Jumala paremale käele» (Hb 10:11–12). Preester, kes istub, on oma töö lõpetanud. «Sest ühe ohvriga on ta teinud igaveseks täiuslikuks need, keda pühitsetakse.» Ja veel: «Kus nende [pattude] andeksandmine on, seal ei ole enam ohvrit patu eest» (Hb 10:14, 18). Kui patud on Kristuse ühe ohvri läbi andeks antud, ei jää enam kohta ühelegi ohvrile, mida tuuakse iga päev (või iga pühapäev) pattude eest, olgu see uus ohver või sama ohvri vereta toomine. Ohvriand on toodud ja Ohverdaja istub. Reformatsiooni kirikud mõistavad Kristuse kohalolu armulauas erinevalt, kuid ühiselt tunnistavad nad, et armulauas saab usklik osa Kristuse ihust ja verest ning tema lunastuse andidest. Ohvrina, mille inimesed toovad Jumalale lepituseks, ei tunnista armulauda ükski neist. Armulaud on Jumala and meile, mitte meie and Jumalale.

Reformatsioonile järgnevatel sajanditel on Rooma lisanud uusi dogmasid, mida iga ustav roomakatoliiklane peab tunnistama.

1854. aastal kuulutas paavst Pius IX (1792–1878) dogmaks Maarja pärispatuta eostamise: Maarja oli juba eostamise esimesest hetkest Jumala erilise armu läbi pärispatust hoitud. Kes mõtleb teisiti, selle usk on paavsti sõnul laevahuku kannatanud.

1870. aastal määratles Vatikani I kirikukogu paavsti ilmeksimatuse. See ei tähenda, et paavst oleks eksimatu kõiges, mida ta arvab või teeb. Dogma puudutab kindlatel tingimustel tehtud määratlusi usu ja kõlbluse küsimustes. Sellised määratlused on muutumatud «iseenesest, mitte kiriku nõusoleku tõttu», see tähendab, et nende kehtimiseks ei ole vaja kiriku heakskiitu.

1950. aastal kuulutas Pius XII (1876–1958) dogmaks Maarja ihuliku taevassevõtmise: maise elu lõppedes võeti ta ihu ja hingega taevasesse kirkusesse. Kes seda teadlikult eitab või sellest kahtleb, on paavsti sõnul «täielikult langenud ära jumalikust ja katoliiklikust usust».

Rooma ei tunnista, et need õpetused on hiljem leiutatud. Rooma sõnul kuulusid need algusest peale apostlite usuvarasse ja kirik on neid aja jooksul lihtsalt selgemini mõistnud. Selle käsituse kaitseks osutatakse sageli Kolmainsuse õpetusele, mis sõnastati täpsemalt alles sajandeid pärast apostleid. Kuid võrdlus ei pea ajalooliselt ega teoloogiliselt vastu. Neljanda sajandi kirikukogud ei lisanud usule midagi uut. Nad kaitsesid seda, mida Pühakiri juba õpetas, nende vastu, kes seda eitasid, ja tõendasid oma õpetust just Pühakirjast. Maarja dogmadega oli vastupidi. Neid ei määratletud ühegi apostlikku usku ohustava väärõpetuse vastu ja ükski piiblisalm neid ei õpeta. Kolmainsuse õpetus seletab apostlite tunnistust, Maarja dogmad aga lisavad sellele midagi, millest apostlid sootuks vaikivad.

Vaadakem lähemalt pärispatuta eostamist. Selle kohta ei ole apostlikku tunnistust. Rooma õpetab seevastu, et Maarja jäi Jumala armu läbi kogu oma elu vabaks igasugusest isiklikust patust (§ 493). Varakirikus võisid aga suured õpetajad kõnelda Maarja puudustest. Origenes (u 185–254) kirjutas, et ka Maarja hing kõikus Jeesuse kannatuse nähes. Kui see poleks nii olnud, arutles ta, siis poleks Jeesus surnud ka tema pattude eest. Johannes Kuldsuu (u 349–407), kelle roomakatoliku kirik on ametlikult kuulutanud üheks oma suurimaks õpetajaks, kirjutas, et Maarja tahtis rahvale näidata oma võimu Poja üle ja nimetas seda liigseks auahnuseks. Kumbki ei kirjuta sellest kui vaidlusküsimusest. Nad mainivad Maarja puudusi möödaminnes, Piibli seletamise käigus. Keskajal pidi Aquino Thomas (u 1225–1274), keda roomakatoliku kirik samuti oma suurimate õpetajate hulka arvab, tegelema Kuldsuu sõnadega, millest võiks järeldada, et Maarja tegi pattu. Ta vastas, et Kuldsuu «läks nende sõnadega liiga kaugele». Thomas ise kirjutas aga, et Maarja «sai tõepoolest pärispatu osaliseks, kuid puhastati sellest enne sündi». Vastasel korral oleks tema meelest vähendatud Kristuse kui kõigi Päästja au.

Kuidas siis seletada, et Rooma enda austatud õpetajad kirjutasid Maarjast nõnda ja üks suurimaid neist eitas otse õpetust, mille eitamine on alates 1854. aastast roomakatoliku usus laevahuku kannatamine?

Taevassevõtmise dogma puhul tugineb paavst liturgilistele ja teoloogilistele tunnistustele ning piiblikohtade tõlgendustele. Need tunnistused ei ulatu aga apostliteni. Veel 4. sajandi lõpul kirjutas Salamise Epiphanios (u 315–403), et keegi ei tea, kuidas Maarja maine elu lõppes. Esimesed üksikasjalikud jutustused Maarja taevassevõtmisest ilmuvad alles 5.–6. sajandi apokrüüfides. Üks 6. sajandi kiriklik raamatunimestik arvas raamatu Maarja lahkumisest keelatud apokrüüfide hulka. Seepärast pidi paavst kindla tõendi leidma mujalt. 1946. aastal küsis Pius XII piiskoppidelt, kas nende arvates saab seda dogmana määratleda ja kas nad koos oma vaimulike ja rahvaga seda soovivad. Peaaegu kõik vastasid jaatavalt. Just seda üksmeelt esitab paavst kindla tõendina, et õpetus kuulub Jumala ilmutatud usuvarasse.

Kuid kas piiskoppide üksmeel 20. sajandil tõendab õpetuse apostlikku päritolu või vähemalt algkiriku tunnistust? Kirik ei saa ise otsustada, et tema õpetus on apostlik ja pidada iseenda otsust tõendiks. See oleks sama, kui kohtunik kinnitaks ise oma volitused. Kirik võib ja peab apostlikku õpetust ustavalt selgitama. Ta ei või teha apostlikult tõendamata õpetusi usu kohustuslikuks sisuks. Selles seisneb üks reformatsiooni jätkuvalt lahendamata põhiküsimusi.

Aga kas 1999. aastal ei saavutatud üksmeelt?

1999. aasta 31. oktoobril allkirjastasid Luterlik Maailmaliit ja Rooma-Katoliku Kirik Augsburgis Ühisavalduse õigeksmõistuõpetusest. Dokument kinnitab üksmeelt õigeksmõistmisõpetuse põhitõdedes. Samuti selgitab see, miks selles esitatud õpetustele ei kohaldata 16. sajandi vastastikuseid hukkamõiste. See on oluline oikumeeniline saavutus, mida pole põhjust maha vaikida.

Aga juba aasta varem oli Rooma oma ametlikus vastuses ühisavalduse tekstile vaidlustanud eriti luterlikku õpetust, et kristlane on ühtaegu õige ja patune (simul justus et peccator). Vastus seadis kahtluse alla, kas see õpetus jääb Trento needustest puutumata. 1999. aasta lisas kinnitasid mõlemad pooled siiski, et suudavad kristlast koos mõista ühtaegu õige ja patusena, kuigi nende lähenemine sellele erineb.

Erinevus pole kadunud. Ühisavalduse enda järgi on ristitusse jääv patuhimu luterliku õpetuse kohaselt tõeline patt. Rooma õpetuse järgi ei ole see aga iseenesest patt, vaid tuleneb patust ja kallutab patule. Ka selle küsimuse pärast vaidles Seripando Trentos juba 1546. aastal.

Ühisavaldus ei tühistanud ka Trento dogmasid. Edasist selgitamist vajavate küsimustena nimetab see ise muu hulgas Jumala sõna ja kiriku õpetuse vahekorda, kiriklikku autoriteeti, vaimulikku ametit ja sakramente. Need on just need küsimused, mille ümber reformatsioon keerles. Reformatsiooni ei saa seega lõppenuks kuulutada üksnes seetõttu, et mõned institutsioonid on mõnes küsimuses lähemale jõudnud.

Kristus palvetas tõesti, et tema jüngrid oleksid kõik üks (Jh 17:21). Kuid ta palvetas nende eest, «kes usuvad minusse nende sõna kaudu» (Jh 17:20). Ja samas palves ütles ta Isale: «Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde» (Jh 17:17). Ühtsus, mille pärast Kristus palvetas, on nende ühtsus, kes usuvad apostlite sõna kaudu. Ühtsus, mis kuulutab üksmeelt seal, kus püsivad õpetuslikult lepitamatud vastuolud, ei ole ühtsus tões. See on parimal juhul silma kinnipigistamine ja halvimal juhul tõe salgamine.

Sama mõõdupuu kehtib ka meile

Kerge oleks nüüd näpuga Rooma poole osutada ja rahuliku südamega koju minna. Reformaatorid ise seda ei lubanud. Nad pidasid sama ohtlikuks ka teist, näiliselt vastupidist eksitust: fanatismi. Luther hoiatas entusiastide ehk fanaatikute eest, «kes kiitlevad, et neil on Vaim ilma Sõnata ja enne Sõna, ja kes seejärel Pühakirja või suulist sõna oma äranägemise järgi suunavad, tõlgendavad ja venitavad, nagu seda tegi Münzer ja nagu seda tänapäevalgi teevad paljud». Thomas Müntzer (u 1489–1525) oli radikaalne jutlustaja, kes uskus end saavat otseseid vaimuilmutusi. Fanatismi all mõtles Luther väidet, et Püha Vaim räägib inimesega otse, Pühakirjast mööda.

Sealsamas lisab Luther veel: «Isegi paavstlus ei kujuta endast midagi muud kui fanatismi.» Paavst kiitlevat, et kõik õigused asuvad tema südame laekas, see tähendab, et kiriku õiguse allikas on tema ise. Kõik, mida ta oma kirikus otsustab ja käsib, olevat Vaim ja õigus ka siis, kui see on Pühakirjaga vastuolus. Kolm sajandit hiljem kuulutas Vatikani I kirikukogu paavsti määratlused muutumatuks «iseenesest, mitte kiriku nõusoleku tõttu». Luther oleks südame laeka ära tundnud.

Luther sõnastas lihtsa praktilise reegli tundmaks ära õpetuse päritolu:

«Jumal ei taha meie, inimestega muul viisil suhelda kui oma välise sõna ja sakramendi läbi. Kõik muu, mida ilma Sõna ja sakramendita Vaimuna ülistatakse, on kurat.»

Calvin oli selles Lutheriga ühel meelel. Ta kirjutas, et fanaatikud, kes jätavad Pühakirja ja lendavad ilmutuste juurde, kukutavad kõik jumalakartuse alused. Reformaatorite jaoks ei olnud Rooma õpetusamet ja otseste vaimuilmutustega kiitlev jutlustaja kaks eri probleemi. Mõlemas oli sama eksimus: Jumala sõna üle asetatakse mõni muu autoriteet, mille üle Sõnal ei lubata enam kohut mõista.

Doktor Luther diagnoosis selle juurt: «fanatism peitub Aadamas ja tema lastes maailma algusest lõpuni.» See ei ole ainult paavsti või mõne vaimustunud jutlustaja eksitus. See on iga inimese südames peituv kiusatus: kuulata Jumala asemel iseennast ja nimetada oma sisemist häält Jumala hääleks.

Seepärast on see küsimus aktuaalne ka reformatsiooni enda kirikutes. Sõnast lahutatud autoriteet ei pea kandma paavsti tiaarat ega isehakanud prohvet-apostli mantlit. Kui vaimulikku elamust peetakse kindlamaks Jumala hääleks kui kirjutatud Sõna, on fanatism kohal. Kui Pühakirja õpetust mõõdetakse selle järgi, mida tänapäeva inimene peab vastuvõetavaks, istub kohtuniku toolil Sõna asemel ajastu vaim. Ja kui Pühakirja loetakse jumalateenistusel küll ette, kuid selle õpetus kuulutatakse ajastust tingituks, on juhtunud sama. Pühakirja venitatakse ja painutatakse siis oma äranägemise järgi. Kõigil neil juhtudel allutatakse kirjutatud Sõna sisemisele häälele, olgu see üksikisiku kogemus või ajastu ühine veendumus.

Üksnes Pühakiri ei tähenda ka seda, et igaüks võib Pühakirja oma suva järgi seletada. Selles küsimuses erinesid reformaatorid vägagi selgelt radikaalidest. Luther, Calvin, Cranmer ja teised lugesid Pühakirja koos varakiriku usutunnistuste ja kirikuisadega. Müntzer ja tema mõttekaaslased pidasid oma oletatavat sisemist valgustust kindlamaks nii Pühakirjast kui ka kogu kiriku tunnistusest.

Sama mõtteviis elab edasi ka tänapäeval, eriti osas evangelikaalsest maailmast. Seal peetakse pärimust väärtusetuks ja Piiblit igaühe eratõlgenduse ainestikuks. Seda on nimetatud ka solo scriptura’ks ja tegemist on reformatsiooni põhimõtte moonutusega. Nii Rooma kui ka individualistlik evangelikaalsus paigutavad lõpliku autoriteedi kuhugi mujale kui Jumalasse ja tema sõnasse: üks kirikusse, teine üksikinimesse. Reformatsioon ei pooldanud meelevaldsust ega individualismi, vaid Sõna all seisvat kogudust, kus usutunnistused ja traditsioon olid Pühakirja tunnistajad, mitte selle kohal seisvad kohtunikud.

Kui kogudus ei seisa enam Sõna all, ei päästa teda ka sõna «luterlik», «anglikaani» või «reformeeritud» tema nimes. Reformatsiooni kiriku tunnus ei ole reformaatori nimi, vaid apostliku evangeeliumi ustav kuulutamine ja sakramentide õige jagamine. Reformatsiooni mõõdupuu kehtib seega ühtemoodi Roomale, reformatsiooni kirikutele ja igale üksikule kuulutajale. Ükski konfessionaalne silt ei vabasta kirikut kohustusest oma õpetust Pühakirja järgi läbi katsuda ja end selle järgi parandada.

Kerjuse varandus

Reformaatorid ise ei tahtnud, et kristlased rajaksid oma usu nende isikule. Luther palus 1522. aastal inimestel tema nime mitte kasutada ning nimetada end mitte luterlasteks, vaid kristlasteks:

«Mis on Luther? Õpetus pole ju minu. Ega mind ole ka kellegi eest risti löödud. […] Kuidas siis peaksin mina, vaene haisev vaglakott, jõudma selleni, et Kristuse lapsi nimetataks minu armetu nimega?»

Kristuse rahvas kuulub Kristusele, mitte kuulutajatele. Seepärast ei pea me usupuhastuspühal tegema reformaatoritest eksimatuid õpetajaid. Nende enda reegli järgi tuleb ka nende õpetus Pühakirjale allutada. Reformatsiooni tähtsus ei ole reformaatorite isikus, vaid selles, kelle juurde nad kiriku tagasi juhtisid.

Surija südametunnistus ei saa rahu sellest, kui suureks on kasvanud mõni kiriklik institutsioon, mitu dogmat see on määratlenud või kui palju vaimulikke elamusi on temal endal olnud. Ta ei vaja indulgentsi, puhastustuld ega uut sisemist häält. Ta ei vaja ka lootust, et tema head teod (äkki) kaaluvad kohtus üles halvad. Ta vajab lepitajat, kes elab. Ja see lepitaja on Kristus, kes «suudab täielikult päästa need, kes tema kaudu Jumala juurde tulevad, sest ta elab alati, et nende eest kosta» (Hb 7:25).

Heidelbergi katekismus algab küsimusega: «Mis on sinu ainus lohutus elus ja surmas?» Ja vastab: «See, et ma ihu ja hingega, nii elus kui ka surmas, ei kuulu iseendale, vaid oma ustavale Päästjale Jeesusele Kristusele.»

Luther suri 18. veebruaril 1546 oma sünnilinnas Eislebenis. Tema viimased teadaolevad kirjutatud sõnad olid: «Me oleme kerjused. See on tõsi.» Märkme eelnevad read räägivad Pühakirjast: keegi ärgu arvaku, et ta on pühi kirju küllalt maitsnud, kui ta pole sada aastat koos prohvetite ja apostlitega kogudusi juhtinud. Kerjus seisab tühjade kätega nii Jumala sõna kui ka Jumala kohtu ees.

Mäejutluse esimene õndsakskiitmine kõlab: «Õndsad on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik» (Mt 5:3). Kreeka keeles võis eristada vaest, kes elab kasinalt oma tööst (penēs), ja kerjust, kellel pole midagi ja kes elab teiste armust (ptōchos). Jeesus kasutab siin viimast. Sama sõnaga nimetatakse ka Laatsarust, kes lamas kerjusena rikka mehe värava ees (Lk 16:20). Jeesus ei kiida õndsaks neid, kellel on Jumala ees veidi puudu. Ta kiidab õndsaks vaimulikult pankrotis inimese: selle, kes mõistab, et tal ei ole iseeneses mingit vaimulikku taset ega teeneid, millega end Jumala ees õigeks teha, ja kes sõltub täielikult Jumalast ja tema armust. Just nende päralt on taevariik.

Kerjus ei too kohtunikule teeneid ega esita arveid. Ta sirutab vaid tühjad käed ja võtab vastu. Just talle kuulub kiriku tõeline varamu: Kristus, kes on täitnud Seaduse, kandnud patu needuse ja surnuist üles tõusnud. See on tõeliselt hea uudis: Jumal on Kristuse pärast kustutanud meie kümne tuhande talendi suuruse võla, mida me poleks eales suutnud tasuda (Mt 18:24–27). Seda head uudist kuulutasid apostlid. Selle selge kuulutamise eest võitlesid reformaatorid. Ja seda peab kirik kuulutama seni, kuni Kristus tagasi tuleb.

509 aastat pärast 1517. aastat ei vaja kirik järjekordset mälestuskõnet Lutherist. Ta vajab sedasama evangeeliumi, mis reformatsiooni vallandas. Sest patune ei saa õigeks oma tegude, vaimulike saavutuste ega pühakute teenete kaudu, vaid üksnes Kristuse pärast, usu läbi. Kes usub Kristusesse, see on Jumala Talle veres pattudest puhtaks pestud ja Kristuse täiuslik õiguserüü katab teda. Seepärast võib kristlane minna surmale vastu rõõmuga, teades kindlalt, et Isa võtab ta vastu kui oma lapse.

+  +  +

Piiblitsitaadid on tõlgitud algtekstist. Thomas Müntzeri nime kirjutati tema ajal mitmeti ja ka ta ise kasutas eri kujusid. Lutheri tsitaadis on järgitud Lutheri ja eestikeelse tõlke kuju «Münzer», mujal on kasutatud tänapäeval levinud kuju «Müntzer».

Reformatsioonikuu lugemist:

Reeves, Michael; Chester, Tim. Why the Reformation Still Matters. Wheaton: Crossway, 2016.

Schreiner, Thomas R. Faith Alone: The Doctrine of Justification. Grand Rapids: Zondervan, 2015.

Mathison, Keith A. The Shape of Sola Scriptura. Moscow, ID: Canon Press, 2001.

Kistler, Don (toim). Sola Scriptura: The Protestant Position on the Bible. Lake Mary, FL: Reformation Trust, 2009.