«Mida head ma pean tegema, et saada igavene elu?»

Selle küsimusega tuleb Jeesuse juurde üks noormees. Ta ei püüa Jeesust lõksu meelitada ega teda pilgata. Ta tõesti(-tõesti) tahab teada, mida on vaja teha, et saada igavene elu. Seda õpetlikum on meile Jeesuse vastus. Jeesus ei ütle talle, et Jumal näeb niigi tema siiraid kavatsusi. Ühtlasi ei lase Jeesus latti allapoole ega paku alternatiivset, kergemat, vaimulikku programmi. Ta läheb otse Seaduse juurde.

«Pea käske.»

«Milliseid?»

Jeesus loetleb tuttavad käsud: ära mõrva, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, austa isa ja ema ning armasta oma ligimest nagu iseennast. Kõik need puudutavad inimese suhet ligimesega — seda, mida nimetame teiseks käsulauaks.[1]

Noormehe vastus võib mõjuda üllatavalt enesekindlalt: «Seda kõike olen ma pidanud. Mis mul veel puudub?»

Ometi ei alusta Jeesus tema noomimisest. Jumala Seadus ei küsi ainult seda, kas inimene on hoidunud mõrvast, abielurikkumisest ja vargusest. See nõuab kogu südant: et me kardaksime, armastaksime ja usaldaksime Jumalat üle kõige ning armastaksime ligimest nagu iseennast. Selle mõõdupuu järgi polnud see mees ühtegi käsku täiuslikult pidanud – mitte ühelgi oma elupäeval.[2]

Didaktikas pole Jeesusel aga konkurenti. Kuigi Jeesus oleks võinud talle otse näkku öelda, et ta pole ühtainsatki käsku pidanud hetkest, mil ta hommikul üles ärkas, ütleb ta ainult ühe lause: «Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine, müü oma vara, anna vaestele … ja tule, järgne mulle.»

Seda kuuldes läheb noormees kurvalt ära. Miks? Sest tal oli palju vara.

Selle ühe lausega tõi Seadus nähtavale selle, mida noormees endas ei näinud. Ta oli just kinnitanud, et armastab ligimest nagu iseennast, kuid oma vara ei raatsinud ta vaestele anda. Ta pidas end käskude pidajaks, kuid ei suutnud varast lahti lasta isegi siis, kui Kristus teda isiklikult kutsus. Raha omamine pole iseenesest patt ega vaesus iseenesest voorus. Küsimus on selles, mille külge on kinnitatud inimese süda ehk kus paikneb tema olemuslik kese. Milline on inimese keskne suund? Noormehele oli tema vara kallim kui Kristus. Nõnda kasutab Jeesus Seadust, et paljastada inimese südame seisukord.[3]

Sellega lugu ei lõppenud. Jeesus ütles jüngritele, et rikkal on raske pääseda taevariiki — kaamelil on kergem minna läbi nõelasilma. Matteus kirjutab, et jüngrid ehmusid selle peale väga ja küsisid: «Kes siis võib pääseda?»[4]

Selle küsimusega pöördub kogu lugu. Jüngrid ei küsi enam vaid ühe jõuka inimese nõrkuse kohta. Kui Jumala nõue ulatub nii sügavale, et selle ees kukub läbi isegi see (ühiskonnapildis) väärikas, korralik ja innukas noormees, kes on ju püüdnud käske pidada, kes siis üldse võib pääseda? Kas kellelgi üldse on lootust?

Jeesuse vastus ei jäta inimese enda pingutusele ühtainsatki praokest: «Inimeste käes on see võimatu, Jumala käes aga on kõik võimalik.»[5]

Nüüd ei räägi ta enam sellest, et asi on raske. Ta ei ütle ka, et see saab võimalikuks suure tahtejõu, piisava vagaduse või pikaajalise enesekasvatuse abil. Ta ütleb: või-ma-tu.

Just selles kohas astutakse kristlikus kuulutuses kergesti valesse suunda. Kui patusele öeldakse, et pääsemiseks peab ta lõpuks tõsiselt Jumalat armastama hakkama, Jeesust järgima ja kümmet käsku täitma, pole talle veel evangeeliumi kuulutatud. Talle on kuulutatud Seadust — võib-olla mahedamalt ja kristlikuma sõnavaraga, aga ikkagi Seadust. Küsimusele «mida mina pean tegema?» on lihtsalt antud pikem vastus.

Evangeelium algab sealt, kus Jeesuse lause pöörab inimesekeskse lunastusõpetuse ümber jumalakeskseks: inimesele võimatu, Jumalale võimalik.

Mõte, et pääste on inimesele võimatu ja üksnes Jumalale võimalik, ei alanud Martin Lutheriga (1483–1546). Juba umbes 1600 aastat tagasi palvetas Hippo piiskop Augustinus (354–430) oma «Pihtimustes»: «Anna, mida sa käsid, ja käsi, mida tahad.»[6] Need sõnad ärritasid hiljem Pelagiust (u 354 – pärast 418) väga.

Augustinuse mõte oli lihtsasti hoomatav. Jumal ei alanda oma nõuet: ta võib käskida kõike, mis on hea ja õige. Kuid see, mida ta käsib, saab inimeses sündida ainult siis, kui Jumal selle ise annab. Seepärast ütleb Augustinus samuti, et kogu tema lootus on üksnes Jumala suures halastuses.

Augustinus meenutab hiljem, kuidas üks tema piiskopist ametivend tsiteeris palvet «anna, mida sa käsid» Roomas Pelagiuse kuuldes. Pelagius ei suutnud seda välja kannatada, hakkas ägedalt vastu vaidlema ja läks tsiteerijaga peaaegu tülli. Augustinus küsib vastu: mida Jumal käsib eelkõige, kui mitte uskuda temasse? Kui on õige paluda «anna, mida sa käsid», siis on ka usk Jumala and.[7]

Augustinusel polnud veel hilisemate luterlike usutunnistuste mõistestikku, kuid Seaduse ja armu vahekord oli tal juba selge. Seadus ütleb inimesele, mida Jumal temalt õigusega nõuab, ning peegeldab inimesele Jumala pühadust, tuues seeläbi inimese patu ja patususe nähtavale. Arm annab selle, mida käsk ise anda ei suuda. Teoses «Vaimust ja kirjatähest» ütleb Augustinus lühidalt: «Seadus anti, et armu otsitaks; arm anti, et Seadust täidetaks.»[8]

Reformatsiooniga sõnastati see vana kristlik tõdemus selgeks eristuseks: Seadus ja evangeelium.

Mida Seadus nõuab ja evangeelium annab

Seadus ütleb, mida Jumal inimeselt nõuab. Evangeelium kuulutab, mida Jumal on patuse heaks Kristuses teinud. Kristuses saab uskliku osaks Jeesuse lõpetatud töö vili: pattude andeksandmine, õigeksmõistmine ja igavene elu. Nii evangeelium kui Seadus on Jumala sõna. Erinevus ei ole selles, nagu oleks Seadus halb ja evangeelium hea, vaid selles, millist funktsiooni need Jumala sõna kuulutamisel täidavad. Seadus paljastab ja murrab uhkuse; evangeelium lohutab ja tõstab üles.[9]

Konkordiavormel nimetab Seadust jumalikuks õpetuseks, milles Jumal ilmutab oma õiglase ja muutumatu tahte. Seadus näitab, milline peab inimene olema oma loomuse, mõtete, sõnade ja tegude poolest, ning mõistab hukka kõik, mis on Jumala tahtega vastuolus. Seadus ei küsi, kas olen teistest (pisut) parem. See küsib, kas olen selline, nagu Jumal nõuab.[10]

Seepärast ei saa Jumala Seadust taandada pelgalt avalike kuritegude keelamisele. Ka korralik inimene võib hoiduda vargusest, aga kadestada ligimese vara; rääkida viisakalt, aga kanda südames vihkamist; täita usulisi kohustusi, aga loota rohkem oma vagadusele kui Jeesusele. Luther seob kümne käsu seletustes iga käsu Jumala kartmise ja armastamisega. Käsk keelab kurja ja nõuab head. Kui ma ligimest ei tapa, pole ma teda veel armastanud: hädas olevat ligimest tuleb ka aidata.[11]

Seadus on hea; viga on inimeses, kes seda ei täida. Apostel Paulus kirjutab, et Seaduse kaudu tuleb patu tundmine ja et Seaduse tegude põhjal ei mõisteta Jumala ees õigeks ühtegi inimest. Käsk võib mulle näidata, et ma ei armasta Jumalat ega ligimest nii, nagu peaksin. Kuid käsk ei kustuta minu süüd ega anna mulle uut südant. Kui pääste sõltuks inimese kuulekusest, oleks iga inimese lõpp gehennas.[12]

Evangeelium ei paku Seaduse asemel leebemaid nõudeid. See kuulutab Kristust, kes tuli päästma süüdlasi. Jumala Poeg sai meie pärast inimeseks, oli Isale täiesti ja täiuslikult kuulekas, kandis ristil meie patud, meie needuse, ja tõusis surnuist üles. Tema kuulekus täidab nõude, mille ees meie läbi kukume. Tema surm lepitab süü, mida meie heastada ei suuda. Tema ülestõusmine kinnitab, et patt ja surm on võidetud.[13]

Seepärast tähendab õigeksmõistmine, et Jumal annab patusele Kristuse pärast andeks ja kuulutab ta enda palge ees õigeks. Aluseks on Kristuse täiuslik kuulekus, mille Jumal arvab usklikule õiguseks. Jumal ei oota, kuni inimene on end piisavalt parandanud. Ta võtab Kristuse pärast vastu süüdlase, kes usus Kristusele toetub. Paulus räägib Jumalast, kes mõistab õigeks jumalakartmatu. Mitte kedagi ei võeta vastu sellepärast, et ta on end ise vastuvõetavaks teinud.[14]

Ka usk ei ole meie uus teene, mis asendaks puudulikke tegusid. Usk võtab vastu selle, mida evangeelium pakub. Augsburgi usutunnistuse Apoloogia (1531) ütleb otse: usk mõistab õigeks sellepärast, et see võtab vastu tõotatud halastuse, mitte sellepärast, et usk oleks iseenesest vääriline tegu. Usk ei too Jumala ette inimese enda tugevust, vaid toetub Kristusele, tema õigusele ja lunastusele, mis on üksnes temas. Kui murelik kristlane küsib, kas tema usk on piisavalt tugev, siis ei aita teda käsk «usu veel tugevamalt!» Talle tuleb kuulutada Kristust, kindlat kaljut ja varjupaika, kes hoiab ka nõrka usku. Kindlus Jumala andeksandmises ei sõltu sellest, kui hästi või halvasti inimene end parajasti tunneb, vaid sellest, mida Kristus on tema heaks teinud ja talle tõotanud.[15]

Evangeelium annab ka usu enese. Vaimulikult surnud inimene ei saa end ise elavaks teha. Püha Vaim teeb ta evangeeliumi kaudu Kristuses elavaks, süütab temas usu ja hoiab seda. Augsburgi usutunnistus (1530) seob usu sündimise evangeeliumi kuulutamise ja sakramentidega. Kristlik kuulutus ei ole pelgalt teade, et kunagi ammu juhtus midagi tähtsat. Kuulutatud sõna, ristimise, pattude andeksandmise kuulutuse ja armulaua kaudu toob Kristus oma päästeanni inimese juurde, ja usk võtab selle vastu.[16]

Sõna «evangeelium» võib Pühakirjas tähendada ka kogu kristlikku kuulutust, mis paljastab pattu ja kutsub meeleparandusele. Selles laiemas tähenduses kuulub evangeeliumi alla ka Seaduse seletamine. Kui aga eristame Seadust ja evangeeliumi, räägime evangeeliumist selle kitsamas tähenduses: Kristuse pärast tõotatud andeksandmisest. See eristus ei jaga Piiblit kaheks nii, et Vana Testament oleks Seadus ja Uus Testament evangeelium. Jumala tõotused on olemas juba Vanas Testamendis ning Jeesus ja apostlid kuulutavad ka Seadust.[17]

Siin tulebki Seadust ja evangeeliumi selgelt eristada. Konkordiavormeli järgi on evangeelium selle sõna kitsas ja õiges tähenduses lohutav rõõmusõnum, mis juhib patust hirmunud südametunnistuse üksnes Kristuse teenete juurde. Mõnikord võib kuulda lauseid nagu «pääsemiseks on vaja Jeesust ja kümne käsu pidamist», mis võib kõlada küll vagalt, kuid teeb meie kuulekusest Kristuse töö täienduse. Jumala käske tuleb pidada ning kristlane soovibki seda teha, mitte sunnist, vaid armastusest oma Päästja vastu, teades seejuures, et üksnes Kristus täitis kogu Seaduse täiuslikult ning kristlane (nagu nimi juba ütleb) on kutsutud Kristust jäljendama. Kuid andeksandmist ei saa rajada korraga Kristuse teenetele ja meie armastusele, kuulekusele või vaimulikule edenemisele. Kristuse päästetöö ei vaja meie täiendust (ning seda täiendada oleks ilmvõimatu). Kui nõutakse meie panust päästetöösse, siis jääb südametunnistus ikka küsima, «kas ma olen ikka küllalt teinud?»

Jeesuse järgimisest tuleb mõistagi rääkida. Küsimus on sageli selles, mida selle all mõeldakse. Kui järgimine tähendab, et patune usaldab Kristust ja elab tema õpetuse järgi, kirjeldab see usku ja selle vilju inimese elus. Kui aga käsuseaduse pidamist ja kuulekust pakutakse vastusena küsimusele, millega inimene Jumala soosingu välja teenib, on sellest juba saanud omaenda õigusele lootmine. Sama sõnaga võib seega öelda väga eri asju. Kristuse nime sage kordamine ei taga veel, et kuulutuse keskmes on tema päästetöö. Kuulutusest peab selgelt kostma, kelle pärast patud andeks antakse.[18]

Samuti ei tohi meeleparandusest teha makset, millega andeksandmine välja teenida. Augsburgi usutunnistus kirjeldab meeleparandust kui kahetsust, mis sünnib patu tundmisest, ja usku, mis sünnib evangeeliumist. Seadus paljastab mu patu, evangeelium kinnitab, et see on Kristuse pärast andeks antud. Kahetsuse sügavus ei ole hind, mille eest Jumal halastab. Kahetsev inimene vajab andeksandmise tõotust, mitte uut nõuet kahetseda veel sügavamalt. Evangeelium ei sea ka muud tingimust, mille täitmise eest armu antakse. Seadus äratab kahetsuse, evangeelium süütab usu, mis võtab vastu Kristuse pärast tõotatud andeksandmise. Nõnda on ka meeleparandus Jumala töö: Seaduse kaudu ta murrab, evangeeliumi kaudu tõstab üles. Head teod järgnevad usule ja meeleparandusele. Kuulekus on miski, mida evangeelium toodab, mitte selle nõue. Selle mõistmine on hädavajalik, et vältida langemist legalismi, kus inimene usub end oma tublidusest tulenevalt pääsevat. Tegemist võib olla vagana näiva religiooniga, kuid igasugune «Jeesus + …» religioon on äärmiselt ohtlik, olgu lisandiks käsuseaduse pidamine, rituaalid, õige tunne, ekstaatiline häälitsemine Vaimu saamise tõendina, ümberlõikamine või hoopis midagi muud. Evangeeliumi puhtuse hoidmine oli ja on sedavõrd oluline, et apostel Paulus kirjutas: kes iganes kuulutab mõnda teist evangeeliumi, see olgu anathema ehk neetud.[19]

Miks kristlane vajab endiselt Seadust

Kuna Seadus ei päästa, võib tekkida vastupidine eksitus, antinomism: kristlane üldse ei vajagi enam käske.[20] Kristus ei vabasta meid aga Jumala tahtest. Ta vabastab meid Seaduse needusest, patu orjusest ja hukkamõistust ning annab oma Vaimu, et me hakkaksime Jumala tahet armastama. Uus Testament ei tunne inimest, kes oleks uuesti sündinud, kuid ei püüdle Jumala tahtmise täitmise poole.

Õigeks Seaduse ja evangeeliumi vahekorra mõistmiseks on väga abistav nn Seaduse kolmas kasutusviis. Konkordiavormel eristab Seaduse kolme kasutusviisi. Esimene hoiab välist korda ja ohjeldab kurja: käsud ja karistuse kartus hoiavad inimest ohjes ka siis, kui ta Jumalat ei armasta. Teine paljastab patu ja näitab, et inimene ei saa oma õigusele toetudes täiuslikult püha Jumala ees seista. Kolmas õpetab uuestisündinud inimest elama Jumala tahte järgi. Need on ühe ja sama Seaduse kolm ülesannet.[21]

Kolmas kasutusviis ei tee Seadusest pääsemise tingimust. Kristlane ei pea käske selleks, et saada Jumala lapseks. Seadus õpetab Jumala last elama nii, nagu tema Isa tahab, ning eristama seda, mis on Jumala silmis hea, sellest, mis lihtsalt meeldib meile või tuleb meile kasuks.

Seda õpetust on meil vaja, sest uuestisünd ei tee meid selles elus patuta inimesteks. Luterlik usutunnistus nimetab inimesse jäävat patust loomust vanaks Aadamaks. Kristlane usaldab Kristust ja tahab täita Jumala tahet, kuid temas on endiselt ka isekust, himu, kadedust ja soovi end õigustada. Seepärast vajab ta nii õpetust ja manitsust kui ka patule osutamist. Konkordiavormel võrdleb vana Aadamat taltsutamatu ja tõrksa eesliga: teda ei tee kuulekaks kiitus heade kavatsuste eest, teda tuleb ohjeldada.[22]

Seaduse kolmas kasutusviis ei tähenda seega, et kristlane vajaks nüüd ainult sõbralikke nõuandeid ja Seadus teda enam ei süüdistaks. Seesama käsk, mis õpetab ligimest aitama, paljastab ka ükskõiksuse tema häda suhtes. Seesama käsk, mis kutsub tõtt rääkima, paljastab valed ja eneseõigustused. Kristlane vajab andeksandmist kogu elu. Seaduse kasutusviisid ei ole kolm eluetappi, millest kaks esimest jäävad pärast usule tulekut lõplikult selja taha.

Ka pühitsuses tuleb eristada, mida teeb Seadus ja mida evangeelium. Seadus ütleb, milline peab uus elu olema, kuid ei anna jõudu seda elada. Südant uuendab Püha Vaim, kes antakse evangeeliumi kaudu. Seesama Vaim kasutab Seadust, et õpetada kristlasele Jumala tahet. Seega tulevad Jumalalt nii uue kuulekuse jõud kui ka selle mõõdupuu, aga eri teed pidi: evangeeliumi kuulutuse kaudu antakse Vaim ja Seadus näitab, mis on Jumalale meelepärane.

Muutub ka see, miks inimene kuuletub. Karistuse kartus võib sundida inimest väliselt õigesti käituma, kuid ei muuda tema südant. Püha Vaim aga annab võime ja soovi teha seda, mis on Jumala silmis hea, ning tegutseda selleks vabalt ja rõõmuga. Väljavahetatud südamele on Jumala käsk kallim kui kuld ja magusam kui kärjemesi. Kristlane tahab oma Päästjale kuuletuda tänust ja armastusest ning aidata ligimest. Jumala poolehoidu ei pea ega saagi sellega välja teenida – Kristuses on see kristlasele juba kingitud. Vana Aadam vajab aga endiselt ohjeldamist. Seepärast on ka uskliku elus nii rõõmsat kuulekust kui ka vastumeelsust, millega tuleb võidelda.[23]

Lutheri Väike katekismus näitab väga konkreetselt, milline see kuulekus välja näeb. Viienda käsu seletus õpetab aitama ligimest tema hädas. Seitsmes õpetab hoidma tema vara ja elatist. Kaheksas keelab laimamise ning õpetab ligimest kaitsma ja temast head rääkima. Kristlik pühitsus ei piirdu vaimulike tunnete või usulise aktiivsusega. See paistab ka sellest, kuidas inimene kohtleb oma ligimesi, lähedasi, teeb oma tööd, kasutab raha ja kõneleb.[24]

Jumala rahvas on innukas headele tegudele. Augsburgi usutunnistus ütleb, et usk peab kandma head vilja ja Jumala käsitud häid tegusid tuleb teha sellepärast, et Jumal neid tahab. Head teod ei ole kristliku elu vabatahtlik lisa, kuid nad ei ole ka õigeksmõistmise põhjus, alus ega täiendus. Kes teeb andeksandmisest ettekäände tahtlikult pattu jääda, räägib usust, mis ei ole elav. Kristuse usaldamisega ei sobi kokku otsus jääda patuorjusesse ja meeleparandusest keelduda.[25]

Paulus näitab õiget järjekorda Efesose kirjas: me oleme päästetud armust usu kaudu, mitte tegudest, olles Kristuses loodud heade tegude tegemiseks. Me ei tee head selleks, et Kristus meid vastu võtaks. Kristuses vastu võetud inimene läheb ligimese juurde head tegema. Õigeksmõistmises annab Jumal meile Kristuse õiguse, uuestisünnis annab ta meile oma Vaimu ja vahetab meie kivist südame välja lihast südame vastu, pühitsuses uuendab ta meie elu seni, kuni me siit kord lahkume, et olla Kristusega, mis on väga palju parem. Kõik lunastuse osad (õigeksmõistmine, uuestisünd, pühitsus) on Jumala annid, kuid kristlase kõikuv ja puudulik kuulekus ei saa olla pääste alus. Aluseks on alati Kristuse täiuslik kuulekus ja tema õigus.[26]

Meie pühitsus jääbki selles elus puudulikuks. Ometi õpetab Konkordiavormel, et uskliku head teod on Jumalale meelepärased Kristuse pärast. Isa ei võta oma last vastu sellepärast või alles siis, kui laps on viimaks laitmatuks saanud. Ta võtab armuliselt vastu ka sinepiivakese suuruse usuga pöörduva patuse ning annab talle elu ja seda veel ülirohkesti. Kui kristlane komistab, peab ta oma patu tunnistama ja sellest pöörduma – ja ka siis toetub ta Kristuse andeksandmise tõotusele.[27]

Jeesuse poole pöördunud noormehe küsimus «mida head ma pean tegema?» ei kao kristlase elust. Kui oleme Jumalalt andeks saanud, tõusevad esile küsimused, millele me vaimulikult surnuna ei osanud mõeldagi. Kuidas saan ligimest aidata? Milles pean oma elu parandama? Mis toob Jumalale au? Pääste küsimuses jääb vastus aga samaks. Meie kuulekus ei ava teed Jumala juurde – selle on avanud Kristus. Seadus näitab, kui väga me teda vajame ja kuidas tema omadena elada. Evangeelium annab meile Kristuse enda ja kogu pääste, mis on üksnes temas.

[1] Mt 19:16–19; vrd 2Ms 20:12–16; 3Ms 19:18. Uue Testamendi tsitaadid lähtuvad NA28 kreeka tekstist. Kümme käsku jaotatakse traditsiooniliselt kahele käsulauale: esimene puudutab suhet Jumalaga, teine suhet ligimesega. Luterlik arvestus järgib Augustinust (esimesele lauale kuuluvad käsud 1–3, teisele 4–10); reformeeritud ja õigeusu traditsioonis loetakse keeld kujusid valmistada eraldi käsuks, mistõttu nt «ära mõrva» on seal kuues käsk. Siin kasutatakse luterlikku nummerdust.

[2] Luther, Väike katekismus, esimese käsu seletus; Augsburgi usutunnistuse Apoloogia IV 7–8; Rm 3:9–20; Jk 2:10. Usutunnistuste viited järgivad väljaande Concordia: The Lutheran Confessions. A Reader's Edition of the Book of Concord, 2. tr (St. Louis: Concordia Publishing House, 2006) artikleid ja paragrahve.

[3] Mt 19:20–22; vrd Luther, Suur katekismus I 2–9.

[4] Mt 19:23–25.

[5] Mt 19:26.

[6] Augustinus, Confessiones 10.29.40: «Da quod iubes et iube quod vis.» Pelagius (Briti päritolu askeet, tegutses u 380–410 Roomas) õpetas, et kuna Jumal on käsud andnud, suudab inimene neid oma loomupäraste jõududega täita. Tema õpetus mõisteti hukka Kartaago sinodil 418 ja oikumeenilisel Efesose kirikukogul 431. Vt J. N. D. Kelly, Early Christian Doctrines, 4. tr (London: Adam & Charles Black, 1968), 357–361; Susan Ashbrook Harvey ja David G. Hunter (toim), The Oxford Handbook of Early Christian Studies (Oxford: Oxford University Press, 2008), 263–265.

[7] Augustinus, De dono perseverantiae 20.53; vt Heiko A. Oberman, Forerunners of the Reformation: The Shape of Late Medieval Thought (Cambridge: James Clarke & Co., 2002), 126 & 141, märkus 7. Ef 2:8–9; Fi 1:29; Hb 12:2; 2Pt 1:1.

[8] Augustinus, De spiritu et littera 19.34. Vrd Apoloogia IV 106.

[9] Konkordiavormel, Epitome V 3–5; Solida declaratio V 17–22 (edaspidi Ep ja SD). Konkordiavormel (1577) on viimane luterlik usutunnistus, mis koostati Lutheri-järgsete tülide lahendamiseks. See koosneb kahest osast: lühemast kokkuvõttest (Epitome) ja põhjalikumast seletusest (Solida declaratio). Mõlemas esitatakse vaidlusküsimuste kaupa õige õpetus ja lükatakse tagasi väärõpetused.

[10] Ep V 3; SD V 17.

[11] Luther, Väike katekismus, esimese ja viienda käsu seletus; Suur katekismus I 189–193; Mt 5:21–30.

[12] Rm 3:19–20; 7:7–12; Gl 3:21–22; SD VI 11. Gehenna (hbr gê hinnōm, «Hinnomi org») oli org Jeruusalemmast lõunas, kus Juuda kuningate ajal ohverdati lapsi (2Kn 23:10; Jr 7:31). Uues Testamendis tähistab sõna lõplikku ja igavikulist hukatust, mida tavaliselt tuntakse «põrguna» (nt Mt 5:22, 29–30; 10:28; 18:8–9; 25:41, 46).

[13] Gl 3:13; 4:4–5; Rm 4:25; 5:18–19; 1Kr 15:54–57; SD III 14–16; V 20–22.

[14] Rm 4:4–5; Augsburgi usutunnistus IV 1–3; Ep III 4–7; SD III 9–17.

[15] Apoloogia IV 48–56; Ep III 5–6, 9; SD III 10–13.

[16] Ef 2:1–5; Augsburgi usutunnistus V 1–3; Schmalkaldeni artiklid III IV; Ep II 3–6; SD II 50–56, 87; III 16.

[17] Ep V 6–7; SD V 3–6, 23, 27; Apoloogia IV 5–6.

[18] Ep III 4–7, 11; V 7, 11; SD III 30–36; V 1, 20–22, 27.

[19] Augsburgi usutunnistus XII 3–6; Apoloogia XII 29–43; Ep III 11; SD III 26–27, 30–31. Ap 5:31; 11:18; 2Tm 2:25; Gl 1:8–9; vrd Gl 5:4, 10; 2Kr 11:4, 13–15.

[20] Antinomism (kr anti «vastu» + nomos «seadus») on teoloogiline vaade, mille kohaselt on kristlased armu läbi vabastatud kõlblusseaduste järgimisest. Reformatsiooni ajal puhkes selle üle Lutheri ja Johann Agricola vahel nn antinomistlik tüli, millele vastavad Konkordiavormeli V ja VI artikkel.

[21] Ep VI 1–3, 7; SD VI 1–3, 15.

[22] Gl 5:17; Rm 7:18–23; Ep VI 3–4; SD VI 6–9, 24.

[23] Rm 7:22; 1Jh 4:19; Ps 19:11; 119:103; Ep VI 5–7; SD VI 4–5, 11–14, 16–24.

[24] Luther, Väike katekismus, viienda, seitsmenda ja kaheksanda käsu seletus.

[25] Tt 2:14; Augsburgi usutunnistus VI 1–3; Ep III 11; IV 6–12, 18–19; SD III 26–27.

[26] Hs 36:26; Fi 1:23; Ef 2:8–10; SD III 24–25, 27–36, 40–41.

[27] Rm 5:8; Ef 2:4–5; Jh 10:10; Ep III 9; SD III 30–36; VI 21–23.