Kui küsida eesti kristlaselt, keda ta reformatsioonist teab, on vastus enamasti üks ja sama: Luther. Sellega asi tavaliselt piirdubki. Vaid harva tulevad jutuks ka Melanchthon või Lutheri abikaasa Katharina von Bora, nemadki pigem kõrvaltegelastena suure reformaatori varjus.

Reformatsioon ei olnud siiski üksnes kuulsate meeste ja professorite vaidlus, mida võimendas trükipress. See oli liikumine, milles tuhanded tavalised kristlased avasid Pühakirja ja leidsid sealt evangeeliumi: patune mõistetakse õigeks armust, usu läbi, üksnes Kristuse pärast. Nende jaoks ei olnud need õpetused pelgalt teesid paberil. Need tähendasid kristliku usu väljaelamist: Pühakirja lugemist, Kristusele lootmist, oma kutsumuse täitmist, kannatusi ja, kui usk seda nõudis, märtrisurma.

Järgnevalt tutvume seitsme reformatsiooniaja naisega eri paigust Euroopast. Nad uskusid Jumala Sõna ja jäid sellele ustavaks ka siis, kui see midagi maksma läks. Ajalugu saab meid õpetada vaid siis, kui oleme valmis minema ajas tagasi ja kuulama, mida toonased inimesed ise ütlesid, selle asemel et lugeda nende sõnadesse oma tänapäevaseid arvamusi, veendumusi ja oletusi. Astugem siis 500 aastat tagasi reformatsiooniaja teravasse poleemikasse, kus Pühakirja eest seistes võis kaotada kodu, tervise või elu.

Argula von Grumbach: «Näidake mulle, kus see on kirjutatud!»

Argula von Grumbach (1492–1554/57) oli Baieri aadlidaam ja nelja lapse ema. 1523. aastal vangistati Ingolstadti ülikooli 18-aastane üliõpilane Arsacius Seehofer, keda süüdistati Lutheri õpetuse levitamises. Teda sunniti tuleriida ähvardusel oma vaadetest lahti ütlema.

Argula ei suutnud vaikida. Ta kirjutas ülikooli teoloogidele avaliku kirja, mis oli sisuliselt üks suur piiblitsitaatide mosaiik. Kirjas küsis ta: «Kuidas, Jumala nimel, loodate teie ja teie ülikool võita, kui kasutate nii rumalat vägivalda Jumala Sõna vastu; kui sunnite kedagi hoidma käes püha evangeeliumi just selleks, et ta sellest lahti ütleks, nagu te tegite Arsacius Seehoferiga? … Jah, kui ma sellele mõtlen, väriseb mu süda ja kõik mu ihuliikmed.»

Seejärel tuli tema kuulus väljakutse: «Mida õpetavad teile Luther või Melanchthon peale Jumala Sõna? Te mõistate nad hukka, ilma et oleksite neid ümber lükanud. Kas Kristus õpetas teid nii või tema apostlid, prohvetid või evangelistid? Näidake mulle, kus see on kirjutatud! Te kõrged asjatundjad, ma ei leia kusagilt Piiblist, et Kristus või tema apostlid või tema prohvetid oleksid inimesi vangistanud, põletanud, mõrvanud või pagendanud.» Ta oli kõigiti teadlik kohustusest kuuletuda võimudele, «kuid seal, kus on tegemist Jumala Sõnaga, ei ole meelevalda ei paavstil, keisril ega vürstidel» (Ap 5). Ja ta lisas: «Kui ma salgaksin Lutheri ja Melanchthoni kirjutised, salgaksin ma Jumalat ja tema Sõna.»

Argula ei kirjutanud kergekäeliselt. Ta tundis apostel Pauluse sõnu koguduse korra kohta ja võttis neid tõsiselt. Ta kirjutas, et oli pidanud kaua kuulama, kuidas jutlustaja Ingolstadti Jumalaema kirikus Lutheri pihta aina «Ketzer, ketzer!» karjus. «Õpetatud» mehe ainus argument oli üks sõimusõna ja Argula kommenteeris seda kuiva irooniaga: «Kehv ladina keel! Seda oskaksin ka mina öelda ja ma pole kunagi ülikoolis käinudki.» Ta oli tahtnud jutlustajale kirjutada ja küsida, milliseid ketserlikke õpetusi Luther siis õpetab, kuid jättis selle «raske südamega» tegemata, osutades 1Tm 2-le.

Alles siis, kui üliõpilast ähvardati tuleriidaga ja mehed vaikisid, võttis ta sule. «Aga nüüd, kui ma ei näe ühtegi meest, kes oleks valmis asja kätte võtma, kes tahaks või suudaks rääkida, sunnib mind sõna: «Igaüks, kes mind tunnistab …»» Needsamad Jeesuse sõnad selle kohta, kes teda tunnistab ja kes teda häbeneb (Mt 10:32; Lk 9:26), oli ta pannud kirja algusesse koos Hesekieli hoiatusega vahimehele, kes jätab õela hoiatamata ja manitsemata (Hs 33:7–8). Argula ei seadnud end Uue Testamendiga vastuollu, vaid täitis kohustust, mille Kristus paneb igale jüngrile: tunnistada teda siis, kui tema Sõna ja kirikut rünnatakse.

Teravust ta ei kartnud: «Teie oma paavstlike seadustega ei suuda meid sundida, mitte iialgi. Väitlust on kerge võita, kui vaieldakse jõuga, mitte Pühakirjaga. Nii palju kui mina näen, peetakse siis timukat kõige õpetatumaks. Kerge on aga näha, et kurat on aidanud selle toreda möllu korraldada.» Ja ta lõpetas: «See, mida ma teile kirjutasin, ei ole naise loba, vaid Jumala Sõna. Ma kirjutan kristliku kiriku liikmena, mille üle põrgu väravad ei saa võimust. Rooma kiriku üle saavad nad aga küll.»

Kiri ilmus aastaga viieteistkümnes trükis. Hinda tuli maksta nii perel kui ka tal endal: Baieri hertsogid võtsid tema abikaasalt ameti ja teda ennast nimetati «naiskuradiks». Selle sildi teenis ta välja üksnes sellega, et julges Kristuse nimel suu avada ja astuda välja noore usuvenna eest.

Elisabeth von Braunschweig-Lüneburg: «Kiidetud olgu Jumal, et ma olen vääriline kannatama»

Elisabeth von Braunschweig-Lüneburg (1510–1558) pandi 15-aastaselt mehele endast nelikümmend aastat vanemale hertsog Erichile. Ta tutvus Lutheriga isiklikult ja võttis 1538. aastal avalikult vastu armulauda mõlemal kujul, st nii leiba kui veini. See oli selge tunnistus tema luterlikust veendumusest. Rooma kirikus said ilmikud armulauda ainult leiva kujul ja enamasti vaid kord aastas, ülestõusmispühade ajal. Reformatsioon taastas varakristliku armulaua korralduse.

Kui abikaasa 1540. aastal suri, sai Elisabethist alaealise poja eest valitsev regent. Ta toetus Antonius Corvinusele, kellest sai 1542. aastal hertsogkonna superintendent ehk kirikuelu juhtiv vaimulik. Elisabeth osales ise kirikuvisitatsioonidel ja saatis samal aastal oma kaaskirjaga laiali kirikukorra, mis sidus kogudused Augsburgi usutunnistusega ja nõudis rahva õpetamist. 1544. aastaks oli luterlus hertsogkonnas juba laialt levinud. Oma lapsed kasvatas ta evangeelses usus ja kirjutas pojale juhendi, kuidas valitseda kristliku vürstina.

Siis pöördus kõik. 1545. aastal valitsuse üle võtnud poeg Erich II leppis pärast protestantide lüüasaamist Schmalkaldeni sõjas (1547) keisri pealesurutud ajutise usukorra ehk interimiga ja laskis 1549. aastal Corvinuse vangistada. 27. detsembril 1549 kirjutas Elisabeth oma tulevasele väimehele, Preisi hertsog Albrechtile: «Ma olen kurb naine, aga ma lohutan end sõnaga: «Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, seepärast maailm vihkab teid» (Jh 15:19). Pange tähele: «Ei ole jünger üle õpetajast …» (Mt 10:24). Nõnda on juhtunud kõigi armsate pühadega. Kiidetud olgu Jumal, et ma olen vääriline kannatama tema nimel.» Viimasega kajastas ta apostlite rõõmu (Ap 5:41).

Elisabeth Cruciger: evangeelium, mida lauldakse

Elisabeth Cruciger (u 1500–1535) pandi lapsena Pommeri kloostrisse, kus ta õppis selgeks liturgilised laulud ja omandas ilmselt ka piiblitundmise. 1520. aastate algul lahkus ta kloostrist, läks Wittenbergi ja abiellus 1524. aastal Lutheri õpilase ja hilisema kolleegi Caspar Crucigeriga. Neid laulatas Luther ise.

Samal aastal jõudis Elisabethi «Herr Christ, der einig Gotts Sohn» Erfurdis ühte esimestest evangeelsetest lauluraamatutest. See on esimene teadaolev luterliku naise kirjutatud koraal – ja see on tänini meie lauluraamatus: KLPR nr 84 «Oh Kristus, Lunastaja». Luterlaste jaoks ei olnud kirikulaul pelgalt kiitus ja palve, vaid Jumala Sõna kuulutamine. Laulu kaudu kandis rahvas Sõna kodudesse, palvesse ja laste õpetamisse.

Saksa algtekstis laulab Elisabeth teises salmis Kristusest, kes sündis inimeseks aegade lõpul: surm on meie eest murtud, taevas avatud ja elu tagasi toodud. Viimane salm on palve, mille võiks iga kristlane pähe õppida. Meie lauluraamatus kõlab see nii: «Meid hinge surmast, Issand, / nüüd armust ärata / ja meie kuri süda / Sa ise sureta! / Uut elu anna jälle, / et südame ja meele / Su poole tõstame!»

Elisabeth suri 1535. aastal. Luther tõi teda eeskujuks selle kohta, kuidas kristlane sureb. Caspar Crucigerile ütles ta: «Jumala halastus peab meil olema suurem kui meie mured, sest sinu kallis naine oli surmasuus nii tõsise usuga, et ma tahaksin olla tema juures.»

Katherine Parr: kuninganna, kes nimetas end patuseks

Katherine Parr (1512–1548) on enamasti meeles vaid Henry VIII kuuenda ja viimase naisena. Tegelikult oli ta esimene naine Inglismaal, kes avaldas oma nime all trükis omaenda ingliskeelse teose. Ta kasvas üles roomakatoliku usus ja jõudis evangeeliumini järk-järgult. Kuninga eluajal pidi ta olema ettevaatlik. John Foxe’i järgi jutlustasid Parri kaplanid 1546. aasta paastuajal tema majapidamises kirikus veel valitsevatest kuritarvitustest. Sellest julgust saades hakkas kuninganna kuningaga usuasjades vaidlema ja õhutas teda puhastama Inglise kirikut Rooma jääkidest. Piiskop Gardiner süüdistas teda seepeale ketserluses ja Henry lubas tema vastu süüdistuse koostada. Kuninganna kambrid otsiti salaja läbi, kuid midagi ei leitud. Kuninga ihuarstilt hoiatuse saanud Parr läks kuninga juurde, nimetas end vaeseks asjatundmatuks naiseks ja jättis kõiges otsustamise kuninga tarkusele. Kui Henry pilkas, et kuningannast on saanud «doktor», kinnitas Parr, et polnud tahtnud oma meest usuasjades õpetada. Nii ta pääses: kui lordkantsler tuli järgmisel päeval Parri arreteerima, saatis Henry ta vihaselt minema.

1547. aasta novembris, üheksa kuud pärast Henry surma, ilmus tema «Patuse kaebelaul» (The Lamentation of a Sinner). Selles tunnistas kuninganna kogu maa ees, et ta oli kaua otsinud päästet valest kohast: «Kristuse veri ei olnud minu meelest küllalt, et pesta mind puhtaks mu pattude mustusest. … Ma otsisin hoopis sellist rämpsu, mille Rooma piiskop on oma türannias ja riigis istutanud, ja lootsin suure kindlusega nende väe ja pühaduse läbi saada oma pattude täieliku andeksandmise.»

Kuid Parr ei süüdistanud ainult Roomat. Ta osutas patu juurele iseendas: «Tõtt öelda tegin ma endast suure ebajumala, sest ma armastasin ennast rohkem kui Jumalat.» Kõige raskem patt oli tema silmis Kristuse põlgamine: «Ei saa kõigeväelisele Jumalale, meie Isale, teha suuremat ülekohut ja ebameeldivust kui tallata jalge alla Kristust, tema ainusündinud ja armastatud Poega.» Valitsejad, kes tunnistavad avalikult, et ei päästa võim ega puhtväline pühadus, vaid ainult Kristuse veri, on igal ajastul olnud harulduseks.

Jane Grey: «Ma suren tõelise kristlasest naisena»

Jane Grey (1537–1554) oli Henry VIII õe lapselaps ning kuninga 1546. aasta testamendi järgi troonipärimisjärjekorras neljas. Pärast Henry surma elas ta umbes kümneaastasena kuningalese Katherine Parri ja tema uue abikaasa Thomas Seymouri majapidamises. Parr kohtles teda soojalt, julgustas teda õppima ja arvatavasti aitas Jane’il kujundada tema protestantlikke veendumusi. Kui Parr 1548. aastal suri, oli Jane tema matustel leinajate eesotsas.

Reformimeelsete koduõpetajate käe all üles kasvanud Jane oli erakordselt andekas: luges juba umbes 13-aastasena Platonit kreeka keeles, tõlkis ladina keelest kreeka keelde, õppis heebrea keelt ning pidas ladina keeles kirjavahetust Mandri-Euroopa reformaatoritega, näiteks Heinrich Bullingeriga. 1553. aastal, pärast Henry VIII poja, noore kuninga Edward VI surma, tõsteti ta võimumängude tulemusel troonile. Üheksa päeva hiljem oli ta Toweris vang.

Tema äi John Dudley, Northumberlandi hertsog, kes oli ta troonile upitanud, salgas küll vahetult enne surma oma usu, kuid hukati sellegipoolest. Nädal hiljem ütles Jane lõunasöögil vangivalvuri majas, kus teda hoiti: «Kas mina, kes ma olen noor ja vähe aastaid elanud, peaksin elu pärast oma usust loobuma? Ei, hoidku Jumal! Veel vähem oleks seda tohtinud teha tema, kelle elupäevad olid nagunii loetud.»

Oma isa endisele kaplanile Thomas Hardingule, kes oli samuti usust taganenud, kirjutas ta: «Kunagi olid sa Kristuse elav liige, nüüd aga kuradi väärdunud sigitis; kunagi Jumala ilus tempel, nüüd aga Saatana haisev ja räpane rentsel. … Kas sa lükkad tagasi tõelise Jumala ja kummardad inimese väljamõeldist – kuldvasikat, Paabeli hoora, Rooma religiooni, jäledat ebajumalat, kõige jumalatumat missat?»

Edwardi järel tõusis troonile tema poolõde, roomakatoliiklik kuninganna Mary I (1516–1558), hilisema hüüdnimega Verine Mary. Kui Jane’i isa ühines 1554. aasta alguses Thomas Wyatti mässuga, mis püüdis takistada Mary abiellumist Hispaania prints Philipiga, otsustati ka Jane’i saatus. Mary saatis tema juurde munk John Feckenhami, et pöörata ta enne surma roomakatoliku usku. Nad vaidlesid pikalt, kuid Jane jäi oma usus kindlaks. Kui Feckenham lahkudes ütles, et nad ei kohtu enam kunagi, vastas Jane: «See on tõsi, et me ei kohtu enam kunagi, kui Jumal ei pööra sinu südant.» 12. veebruaril 1554 ütles ta tapalaval: «Ma palun teid kõiki, head kristlased, olge mu tunnistajad, et ma suren tõelise kristlasest naisena ega oota päästet millestki muust kui Jumala halastusest, tema ainsa Poja Jeesuse Kristuse vere teenete läbi.» Et ta puhastustulle ei uskunud, ei palunud ta palveid oma hinge eest pärast surma, vaid ütles: «Ja nüüd, head inimesed, kuni ma veel elan, palun teid mind oma palvetega aidata.» Silmadele pandud sideme tõttu ei leidnud ta pakku ning küsis: «Mida ma pean tegema? Kus see on?» Keegi juhatas teda. Tema viimased sõnad kajastasid tema Päästja palvet: «Issand, sinu kätte ma annan oma vaimu!» (Lk 23:46). Ta oli 16-aastane.

Anne Askew: «Ma pigem suren, kui taganen oma usust»

Anne Askew (u 1521–1546) oli Lincolnshire’i aadlipere tütar, kelle isa sundis ta majanduslikel põhjustel mehele minema. Abielus hakkas ta Piiblit lugema ja loobus täielikult, nagu John Bale hiljem kirjutas, «kõigist paavstluse vanadest ebausukommetest». Henry VIII oli küll paavstist lahti öelnud, kuid roomakatoliku õpetusest hoiti Inglismaal kinni ja Piibli lugemine oli seadusega piiratud: aadlinaised tohtisid seda lugeda üksnes omaette. Kord viibis Askew kuus päeva Lincolnis ja luges katedraalis Piiblit. Preestrid tulid tema juurde kahe-, viie- ja kuuekaupa, kavatsedes temalt aru pärida, kuid lahkusid enamasti sõnagi lausumata. Kui teda hiljem Londonis üle kuulati ja küsiti, mida ütles see üks, kes temaga viimaks rääkis, vastas Askew, et tema sõnad olid nii tühised, et ta ei mäleta neid enam. Preestrite õhutusel ajas tema enda abikaasa ta kodust välja ja ta läks Londonisse.

Järgnesid korduvad vangistused ja ülekuulamised, mida ta ka ise kirja pani. Kui piiskop Gardiner – sama mees, kes samal ajal püüdis kukutada kuninganna Parri – nõudis temalt armulaua kohta «otsest vastust», vastas ta, et ta ei laula Issandale uut laulu võõral maal (vrd Ps 137:4). Kui piiskop heitis ette, et ta räägib mõistujuttudes, vastas Askew: «Kui ma ütlen teile tõe otse, ei võta te seda vastu.» Riigisekretär William Paget püüdis teda meelitada avaldama oma arvamust armulaua kohta ja lubas, et vajaduse korral võib ta selle hiljem salata. Askew vastas, et tõde ta ei salga. See tähendas surmaohtu: 1539. aasta seaduse järgi ootas tuleriit igaüht, kes eitas, et missal muutub leiva ja veini kogu olemus sõna otseses mõttes Kristuse ihuks ja vereks, nii et altaril on välimuselt leib ja vein, kuid leiva ja veini olemust enam ei ole – on üksnes Jeesuse loomulik ihu ja veri. Askew ei näinud pääste allikat missas. Nõukogule saadetud usutunnistuses kirjutas ta, et just Kristuse surm on «meie hingede tervenemise ainus abinõu».

Juba surma mõistetuna pandi ta Toweris piinapingile, sest ta keeldus nimetamast õukonnadaame, kes tema usku jagasid: «Ja kuna ma lamasin vaikselt ega karjunud, võtsid lordkantsler ja härra Rich vaevaks mind oma kätega piinata, kuni ma olin peaaegu surnud. … Kuid mu Issand Jumal (ma tänan tema igavest headust) andis mulle armu püsima jääda ja annab, ma loodan, kuni lõpuni.» Lordkantsler andis talle teada: kui ta oma arvamusest loobub, ei jää ta millestki ilma; kui mitte, saadetakse ta Newgate’i vanglasse ja põletatakse. Askew saatis vastuse: «Ma pigem suren, kui taganen oma usust.»

John Bale’i järgi kirjutas ja laulis ta Newgate’i vanglas laulu, milles ta ütles: «Usk saab mu kilbiks.» 16. juulil 1546 kanti ta tooliga Smithfieldi tuleriidale, sest ärapiinatud keha ei kandnud teda enam. Ta oli umbes 25-aastane.

Olimpia Fulvia Morata: «Ma kogesin teda Isana»

Olimpia Fulvia Morata (1526/27–1555) oli üks oma aja õpetatumaid naisi. Humanistist õpetaja tütar sai umbes 13-aastasena Ferrara hertsogitütre Anna kaasõpilaseks. Juba teismelisena kirjutas ta ladina keeles kõne Cicero kaitseks ning luuletusi ladina ja kreeka keeles. Hertsoginna Renée raamatukogus oli umbes kuussada raamatut, nende seas mitmesuguseid piiblitõlkeid. Aegamisi hakkas Olimpia oma klassikute kõrval üha rohkem lugema Pühakirja, kuni see võttis enda alla suurema osa tema ajast.

1550. aastal kirjutatud dialoogis, kus ta vestleb sõbranna Lavinia della Roverega, vaatas ta oma kuulsusele tagasi: «Ma pidasin end kõige õpetatumaks, sest lugesin kõigi vabade kunstide [klassikaliste õppeainete] kirjanikke ja õpetlasi ning püherdasin nende kirjutistes nagu mudas. Just siis, kui kõigi imetlus mind taevani tõstis, mõistsin ma, et olen asjatundmatu ja puudulik igasuguses erudeerituses.» Ta tunnistas: «Aeg-ajalt kisti mind uskuma eksitust, et kõike juhib saatus ega ole Jumalat, kes hooliks surelikest. Nii pime oli udu, mis mu meelt kattis, et Jumal otsustas selle hajutada. … Kui ma olin tühi ja armetu, hoolitses ta minu eest nii, et ma kogesin teda Isana, kes kaitseb oma lapsi. Usu mind, ükski vanem pole oma lastele nii armuline olnud, kui Jumal oli minule.»

Juba 1548. aastal oli Olimpia muutunud õukonnas ebavajalikuks ning kaotanud laimu tõttu oma soosingu. Ta abiellus saksa arsti Andreas Grunthleriga. «Isegi vürsti viha ega minu armetu olukord ei takistanud teda minuga abiellumast,» kirjutas ta hiljem. 1550. aastal järgnes ta mehele Saksamaale. Sellest sai sisuliselt pagendus, sest kodumaale ta enam kunagi tagasi ei pöördunud. Sama aasta septembris laskis inkvisitsioon Ferraras evangeelse usu pärast kägistada ja põletada pagar Fanino Fanini, keda Olimpia tundis isiklikult. Tema sõnul oli «ohtlik tunnistada end kristlaseks seal, kus Antikristusel on nii palju võimu». «Kuigi ma igatsen väga oma pere järele,» kirjutas ta, «läheksin pigem maailma otsa, kui pöörduksin tagasi sinna, kus sel mehel [paavstil] on nii palju võimu olla julm.» Saksamaal sattusid nad aga sõja keskele: Grunthleri kodulinna Schweinfurti piirati neliteist kuud. Nad pääsesid napilt eluga, kuid Olimpia raamatukogu ja suurem osa tema käsikirjadest hävisid. 1555. aasta oktoobris suri ta Heidelbergis alla 30-aastasena tuberkuloosi.

Eelmainitud dialoog lõpeb Pauluse sõnadega, mis kandsid kogu tema elu: kõik asjad laseb Jumal tulla heaks neile, kes teda armastavad (Rm 8:28).

Mida nad meile ütlevad

Kuigi need seitse naist olid vägagi erinevad, ühendas neid siiski üks asi. Nad ei pidanud Jumala Sõna oma arvamuste ehteks ega ajavaimuga kohandatavaks materjaliks. Nad lugesid seda, uskusid seda ja jäid sellele ustavaks ka siis, kui see maksis kodu, tervise või elu. Ükski neist ei kohandanud Pühakirja oma kutsumuse järgi, vaid oma kutsumust Pühakirja järgi. Nende mõju tulenes sellest, et nad olid ustavad seal, kuhu Jumal oli nad oma ettehoolduses pannud – emana, lesena, valitsejana, laulukirjutajana või õpetlasena. Ja kui usk seda nõudis, siis ka kohtunike ees ja piinapingil.

Reformatsioonikuu ei ole mõeldud ainult ajaloo meenutamiseks. Toonaste inimeste eludest kerkivad küsimused, mis on aktuaalsed ka tänapäeval. Kui Argula seisaks täna meie ees ja ütleks: «Näidake mulle, kus see on kirjutatud!» – mida me vastaksime? Kas meie usk peaks vastu, kui sellelt nõutaks seda, mida nõuti Anne Askew’lt? Ja kas me suudaksime öelda koos Braunschweigi Elisabethiga: «Kiidetud olgu Jumal, et ma olen vääriline kannatama tema nimel»?

«Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!» (Hb 12:1)

Tsitaate on tõlgitud teostest: Elaine V. Beilin (toim.), The Examinations of Anne Askew; Eric Ives, Lady Jane Grey: A Tudor Mystery; Janel Mueller (toim.), Katherine Parr: Complete Works and Correspondence; Kirsi I. Stjerna (toim.), Women Reformers of Early Modern Europe: Profiles, Texts, and Contexts.