Luterliku Maailmaliidu erikomitee raportis «500 aastat reformatsiooni» (kinnitatud LML-i nõukogu istungil 2013. aastal) deklareeritakse: «Reformatsiooni kirikud on jätkuva reformatsiooni kirikud (ecclesia semper reformanda est): me tunnistame, et kirik peab olema avatud pidevale uuenemisele ning otsima alati Püha Vaimu juhendamist, et mõista, kuidas vastata kaasaja väljakutsetele.»
Arusaama, et reformatsioon kujutab endast pideva uuenemise ja arenemise protsessi, võib kohata paljudes erinevates dokumentides, mida tänapäeva peavoolu protestantismis on koostatud. See käib käsikäes valgustusjärgse lääne tsivilisatsiooni progressiusuga, mille kohaselt on ühiskond pidevas arengus.
Taolise mõtteviisi kohaselt avastab kirik oma «arenemiskäigul» pidevalt uusi vaatenurki ja võtab omaks uusi käitumisviise. Näiteks et vaimulikuamet tuleks avada ka naistele ja et abielu puhul on tähtis partnerite armastusest kantud suhe, mistõttu sugu ei oma mingit tähtsust. Mõlema positsiooni aluseks on radikaalne võrdõiguslikkuse ideoloogia.
Vaatame, mida ütlevad selle mõttekäigu kohta luterlikud usutunnistuskirjad (Liber concordiae), mis on luterliku kiriku jaoks jätkuvalt siduvad õpetuslikud kirjutised erinevalt üksikute usupuhastajate individuaalsetest kirjatöödest.
Võtame ette näiteks Augsburgi usutunnistuse ja loeme (rõhutused siinkirjutajalt):
«Usuartiklite osas ei õpetata meie kirikutes mitte midagi pühakirja või üldise kristliku kirikuga vastuolus olevat, vaid ära on muudetud ainult mõned väärkasutused, mis on osalt ajapikku iseenesest juurdunud, osalt väevõimuga sisse seatud…»
«…meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga. Sest on ju päevselge ja kõigile teada, et me oleme suutnud ülima hoolikuse ja Jumala abiga (see on öeldud igasuguse kiitlemiseta) vältida olukorda, et mõni uus ja jumalatu õpetus meie kirikutesse tungiks ja võidule pääseks.»
Veelgi enam, luterlike usutunnistuskirjade kogu Liber concordiae eessõnast (seda pole varem eesti keelde tõlgitud) võib lugeda:
«Viimaks kordame juba mitu korda varem öeldut, et selle üksmeelevormeliga ei olnud meil kindlasti soovi luua midagi uut ega kalduda kõrvale taevase õpetuse tõest, mida meie esivanemad, oma erakordse jumalakartlikkuse poolest tuntud mehed, tunnistasid ja kuulutasid niisamuti, nagu ka meie seda teeme.»
Peaks olema selge, et Wittenbergi reformaatoritele oli täiesti võõras mõte kiriku «uuenemisest» uute õpetuste ja praktikatega. Vastupidi, nad võtsid sõna just nimelt inimlike uuenduste vastu oma kaasaja kirikus.
Ladinakeelne lendlause ecclesia semper reformanda est (kirik peab pidevalt uuenema) ei pärine Lutherilt, vaid protestantismi reformeeritud (kalvinistlikust) traditsioonist ja seda propageeris 20. sajandil reformeeritud teoloog Karl Barth. Õigupoolest jätkub kõnealune lause sõnadega secundum verbum Dei ehk «Jumala sõna kohaselt», mille liberaalsed protestandid meelsasti ära unustavad.
Meil tuleb niisiis tagasi lükata väärarusaam või koguni väärõpetus, et Jeesus Kristuse kirikut tuleb pidevalt uuendada – kehtestada uusi piiblitõlgendusi, revideerida õpetust, kaasajastada kiriku elu jne. Ei, ristikogudus on rajatud Jeesus Kristusele, kes on tema Pea ja nurgakivi ja kes on sama eile, täna ja igavesti.
Samal teemal:
