Naabruskonnas küsiti suhtumist halloween’i, ses mõttes, et kas ma lapsi kaikaga oma ukse tagant ära ei aja. No kuidas sa ikka lapsi peletad, kes pealegi ei tea, miks nad sel päeval ringi jooksevad ja arvavad, et teevad midagi vahvat. Ju ikka annab midagi kotti. Kui kellelegi kaigast anda, siis vanematele, kes ei viitsi süveneda laste hinge- ja vaimuellu.
Meie mail on pikka aega olnud kadri- ja mardipäev see aeg, mil käiakse perest perre. Marditajad-kadritajad on soovinud peredele õnne ja head käekäiku jm sarnast. Selleks on valmistutud ja mardid-kadrid peavad oma saagi ära teenima, mitte seda pommiga ähvardades välja nõudma. Viibisin kunagi ammu mõne aja Ameerikas ja seal käisid meie ukse taga «hälloviini» ajal nii leidlikult riietatud lapsed koos oma vanematega kui ka dressides teismelised, kes lihtsalt padjapüüri nina alla torkasid sõnadega: «Trick or treat». Trikitamisega läks asi natuke kaugele, sest peredes, kus uksed kinni jäid, torgati autodel rehvid läbi.
Halloween’ist on kujunenud magusanuiamise sündmus. Ta on üks lugematute erinevate päevade reas, mis on kommertslikel eesmärkidel meie kalendrisse hiljaaegu tekkinud. Ja kuna eesti rahvas peab kõike väljamaalt tulevat lausa kohustuslikus korras punktuaalselt järgi tegema, siis... Tahaks öelda, et tegemist on sisutu tühikargamisega, aga seda ta just, kahjuks, ei ole. Ka ei saa halloween’i puhul mingil juhul rääkida kombest või traditsioonist, sest traditsioon kujuneb kolme inimpõlve jooksul ja inimpõlv vältab 25 aastat. Kuna «rahvaürituste» puhul enamasti ei teata, miks mida tehakse, siis väike seletus ka sellele, miks «peab» kõrvitsaid lõikuma ja muud halloween’iga seonduvat tegema.
Halloween tuleneb keldi rahvaste Samhain-lõikustänupühast, mida peeti 31. oktoobril. See vältas tavaliselt 6 päeva ja selle jooksul pruugiti kõvasti alkoholi koos klannide juhtidega, ning see oli ka omamoodi juhile truuduse väljendamise avaldus. Nädala jooksul mängiti teistele vingerpussi, valmistati erinevaid laternaid, riietuti ebatavaliselt ning maiustati nii palju kui võimalik.
8. sajandil seadis paavst Gregorius III sisse «kõikide pühakute päeva» – 1. novembri. Suurteks pühadeks ja ka selleks hakati valmistuma juba eelneval päeval – seega sai 31. oktoober nimeks All Hallows Eve ehk «kõigi pühakute päeva eelõhtu». Sellesse sulandusid mitmed paganlikud kombed, nii et asjad on sassis juba 1500 aastat.
Tänaseks on halloween’ist saanud satanistlike sugemetega üritus. Lapsed mängivad asjadega, millest nad midagi ei tea. Vanemad kujutavad ette, et tegemist on süütu meelelahutusega, andes ennast pahaaimamatult hingevaenlase küüsi. Kasutangi siis võimalust propageerida kadripäeva ehk Aleksandria Katariina, suurmärtri ja keisrinna mälestuspäeva, ja mardipäeva ehk sõjamehe Püha Martinus «Kristuseriietaja» mälestuspäeva. Aga ega nendegi puhul muidugi enam ei teata, mida needki endast kujutavad. Nagu me ei tea enam midagi ka Ristija Johannese sündimise meenutamisest, mis on meile lihtsalt punane päev kalendris, mille puhul saab end jälle täis juua.
Vanad kirikuisad suhtusid sellistesse kultustesse üldiselt teravalt hukkamõistvalt: nad nägid neis ebajumalateenistust, sugulise kõlvatuse pühitsemist ja mõnikord deemonlikku eksitust. «Viljakuskultused» on siin koondnimetus – nende tekstides käsitletakse konkreetseid jumalaid ja riitusi, näiteks Demeteri, Dionysose, Liberi ning Kybele ja Attise kummardamist.
Nende teoloogilise kriitika keskmes on Looja ja loodu eristamine: maa viljakus ja elu tekkimine ei anna põhjust kummardada maad või sigimisjõudu jumalana. Augustinus sõnastab positiivse alternatiivina maailma kiitmise Jumala loominguna ja Jumala enda kummardamise.
