3. oktoobril 2026 täitus kaheksasada aastat armastatud roomakatoliku pühaku Assisi Püha Franciscuse (Giovanni di Pietro di Bernardone, 1181–1226) surmast. Tema kiriklik mälestuspäev on 4. oktoobril.
Luterlikes usutunnistuskirjades, täpsemalt Philipp Melanchthoni koostatud Augsburgi usutunnistuse apoloogias (1530), nimetatakse Püha Franciscust pühaks ja vagaks meheks ning tuuakse teda eeskujuks ihulise distsipliini rakendamisel. Teda mainitakse kolmel korral:
«Antonius, Bernard, Dominicus, Franciscus ja teised pühad isad valisid teatud eluviisi kas õpingute või muude kasulike harjutuste pärast. Sealjuures uskusid nad, et on usu kaudu Kristuse pärast õigeks arvatud ja et neil on armuline Jumal, mitte nende enda harjutuste pärast.» (Apoloogia, IV, usutunnistuskirjade eestikeelses trükitud väljaandes lk 75.)
«Kuigi püha Franciscus tahtis asja õigesti korraldada, määrates, et iga vennaskond peaks piirduma ainult ühise missaga päevas, muudeti see hiljem kas ebausu või kasusaamise pärast ära.» (Apoloogia, XXIV, e.k. lk 153)
«Teiseks, kuulekus, vaesus ja tsölibaat, eeldades, et see on kõlbeliselt puhas, ei kujutavat endast usuharjutustena väärtusneutraalseid asju. Seepärast võivadki vagad neist ilma pühadust teotamata kinni pidada, nii nagu seda tegid püha Bernard, Franciscus ja teised vagad mehed. Nad pidasid neist kinni ihuliku distsipliini pärast, et olla vabam tegelema õpetamise ja muude vagade ametitega, mitte et need teod oleksidki iseenesest usutalitus, mis teeb õigeks või teenib ära igavese elu.» (Apoloogia, XXVII, e.k. lk 169.)
