Psalm õpetab, kuidas peaks palvetama kannatav kristlane. Ta saab astuda usalduslikult Jumala kui taevase Isa ette (Ps 143:1): «Issand, kuule mu palvet, pane tähele mu anumist! Oma ustavuses vasta mulle, oma õiguses!» Jeesus õpetab usaldama Jumalat, kes tõotab kuulda meie palumisi ja palveid (Lk 11:9–13): «Ka mina ütlen teile: Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!»

Kristlane tunnistab oma patud Jumalale, kelle ette ta tuleb (Ps 143:2): «Ja ära mine kohtusse oma sulasega, sest ükski elav inimene ei ole õige sinu palge ees!» Patutunnistus on kristliku elu tunnus. Kui kristlane ei tuleta enam meelde oma patte, siis tema Jumala-suhe moondub (1Jh 1:8–10): «Kui me ütleme: «Meil ei ole pattu», siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. Kui me ütleme: «Meie ei ole patustanud», siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis.»

Kristlase vaenlane võib olla vaimne või maine vastane. Tema kannatus võib olla talumatu, aga siiski on Jumal tema lähedal (Ps 143:3–4): «Sest vaenlane jälitab mu hinge, ta rõhub maha mu elu, ta paneb mind istuma pimedusse nagu need, kes on ammugi surnud. Mu vaim nõrkeb mu sees ja mu süda tunneb jubedust mu rinnus.» Kristlane loodab Jumala ligiolekule. Kõige olulisem pole mitte see, et mida ta ise tunneb oma südames, vaid mida tunneb oma südames Jumal (2Kr 1:8–11): «Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises. Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab. Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi – tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi, kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest.»

Kristlane mõtiskleb Jumala sõna üle ja talletab oma südamesse tunnistused Jumala suurtest tegudest (Ps 143:5–6): «Ma meenutan muistseid päevi, ma mõtisklen kõigist su tegudest, ma mõlgutan meeles su kätetöid. Ma laotan oma käed laiali sinu poole, mu hing himustab su järele nagu janunev maa.» Suurim rõõmu ja kiitlemise põhjus on Kristuse surm ja ülestõusmine, kogu muu vaimulik vagadus on selle kõrval tühine (Fl 3:7–11): «Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale. Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist.»

Kannatav kristlane saab julgusega paluda, et Jumal vastaks talle (Ps 143:7–9): «Vasta mulle peatselt, Issand! Mu vaim on lõppemas! Ära pane oma palet mu eest varjule, et ma ei saaks nende sarnaseks, kes lähevad alla hauda! Anna mulle vara kuulda oma heldust, sest ma loodan sinu peale! Anna mulle teada tee, mida pean käima, sest sinu poole ma tõstan oma hinge! Kisu mind ära, Issand, mu vaenlaste käest; sinu kaitse alla ma kipun!» Kristlane ei saa kaotada lootust, vaid võib alati rõõmsa ja usaldusliku meelega palvetada Jumala poole, kellel on kogu võim ning kes armastab meid Kristuse pärast (Fl 4:6–7): «Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.»

Kristlase ahistus lükkab teda Jumala poole Ta ei oota mitte lihtsalt abi Issandalt, vaid tema südames on soov täita Jumala head tahet (Ps 143:10): «Õpeta mind tegema sinu meelt mööda, sest sina oled mu Jumal! Sinu hea Vaim juhatagu mind tasasel maal!» Kristlane ei pea kannatust pelgama, sest selles kirgastub Püha Vaimu äratatud usk ning nõdras inimeses saab nähtavaks Jumala vägi (1Pt 4:12–19): «Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel. Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim. Ärgu aga keegi teie seast kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või teiste ellu sekkujana! Aga kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega! Sest käes on aeg kohtumõistmisel alata Jumala kojast; aga kui esmalt meist, missugune lõpp ootab siis neid, kes ei võta kuulda Jumala evangeeliumi? Ja kui juba õige pääseb vaevu, kuhu siis satub jumalakartmatu ja patune? Sellepärast ka need, kes kannatavad Jumala tahtmise järgi, usaldagu oma hinged head tehes tema, ustava Looja hoolde.»

Kristlane võib oodata, et ta päästetakse Jumala nime pärast ning et Jumal ise mõistab õiglaselt kohut (Ps 143:11–12): «Issand, elusta mind oma nime pärast, vii välja mu hing kitsikusest oma õiguse pärast! Ja hävita mu vaenlased oma helduse pärast, ja kaota ära kõik, kes mu hinge rõhuvad, sest ma olen sinu sulane!» Kristlane loodab Jumala halastusteole Kristuses. Usus saab ta selle vastu võtta ja õppida suuga tunnistades tänama Issandat (Rm 10:9–13): «Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks. Sest Pühakiri ütleb: «Ükski, kes usub temasse, ei jää häbisse.» Ei ole ju erinevust juudi ja kreeklase vahel, sest seesama Issand on kõikide Issand, rikas kõikide heaks, kes teda appi hüüavad. Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015