Psalmi on loomulik väljendus sellest, et Jumala tahab õnnistada abielu ja anda abikaasadele järelkasvu. Loomislugudes seab Jumal abielu ja õnnistab seda: «Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: «Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!»» (1Ms 1:27–28); «Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!» (1Ms 2:24) Abielu on turvaline paik, kus lapsed saavad kasvada ja õppida tundma Issandat. Oma õpetustes kinnitas Jeesus loomisteoloogias nimetatud abielu pühitsemist. Ta ütles lahti Moosese antud loast kirjutada naisele lahutuskiri. Nagu Jeesus ütles, oli see antud üksnes mehe patususe pärast (Mk 10:5–9): «Teie kõva südame pärast kirjutas ta teile selle käsu, aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks. Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!»
Perekondades saavad nii lapsed kui vanemad õppida Jumala tahte kohast elu. Mõlemaile antakse elujuhiseid (Ef 6:1–4): «Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige! «Austa oma isa ja ema,» see on esimene käsusõna tõotusega, «et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!» Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!»
Teisalt räägib psalm Kristuse kogudusest, milles Jumal sünnitab Püha Vaimu töö läbi uusi lapsi. Paulus võrdleb Aabrahami kaht naist vana ja uue lepinguga ning selgitab, et mõlemad sünnitavad lapse: üks sünnitab käsu orjusesse, teine aga evangeeliumi tõotuse väel vabadusse (Gl 4:21–31): «Öelge mulle teie, kes te tahate olla Seaduse all, kas te ei kuule Seadust? On ju kirjutatud, et Aabrahamil oli kaks poega, üks teenijaga ja teine vaba naisega. Teenija poeg oli sündinud lihaliku loomuse järgi, vaba naise poeg aga tõotuse kaudu. Siin on võrdpildid: need kaks naist tähendavad kahte lepingut, üks Siinai mäelt orjapõlveks, see on Haagar – Haagar on ju Siinai mägi Araabias ja vastab nüüdsele Jeruusalemmale, sest see orjab koos oma lastega; ent ülalasuv Jeruusalemm on vaba naine, kes on meie ema. Sest on kirjutatud: «Rõõmusta, sigimatu, kes sa ei kanna ilmale; hõiska ja hüüa, kes sa ei ole lapsevaevas, sest üksildasel on enam lapsi kui sellel, kellel on mees!» Teie aga, vennad, olete Iisaki kombel tõotuselapsed. Kuid just nagu tollal lihaliku loomuse järgi sündinu kiusas taga vaimu järgi sündinut, nõnda ka nüüd. Kuid mida ütleb kirjasõna? «Kihuta välja teenija ja tema poeg, sest teenija poeg ei tohi pärida koos vaba naise pojaga!» Niisiis, vennad, meie ei ole teenija, vaid vaba naise lapsed.»
Paulus tsiteerib Jesaja raamatu prohveteeringut (54:1): «Hõiska, sigimatu, kes pole sünnitanud, rõkata rõõmust ja ilutse, kes pole olnud lapsevaevas! Sest vallalisel saab olema rohkem lapsi kui abielunaisel, ütleb Issand.» Tekst on otsene järg Jesaja raamatu 53. peatükile, milles räägitakse Issanda kannatavast sulasest, keda piinatakse ning kes sureb inimeste pattude pärast. Paulus nägi otsest seost Jeesuse ristisurmast rääkiva evangeeliumi ja laste sündimise vahel. Evangeeliumi sõna abil äratab Püha Vaim jõuliselt usku. Isegi lastetu võib kogeda, kuidas ta saab osaleda laste sünnitamisel, nüüd Jumalale. Igast Jumala lapsest saab Kristuse sõdur, kes riietub Jumala antavasse sõjavarustusse (Ef 6:10–17). Sellepärast võib Jumala vaimulikke lapsi võrrelda nooltega Kristuse sõduri käes (Ps 127:3–5): «Vaata, lapsed on pärisosa Issandalt, ihusugu on tasu temalt. Otsekui nooled sangari käes, nõnda on noorpõlve pojad. Õnnis on mees, kes oma nooletupe nendega on täitnud. Ei jää nad häbisse, kui nad vaenlastega kõnelevad väravas.»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015