Psalm räägib Jumala suurtest tegudest, mille tulemusel Tema rahvas pääseb kitsikusest (Ps 126:1–2): «Kui Issand tõi tagasi Siioni vangid, siis olime nagu unenägijad. Siis oli meie suu täis naeru ja meie keel täis hõiskamist, siis öeldi paganarahvaste seas: «Issand on neile suuri asju teinud!»» Kristlikus kirikus mõistetakse Jumala suuri asju ülestõusmissündmuste valguses. Suurel Reedel tundus kõigi jüngrite lootus purunevat. Ülestõusmispüha hommikul oli kõik teisiti. Jüngrite mõtted olid täidetud tohutust rõõmust. Jeesus on surnuist üles tõusnud ja Siioni saatus on lõplikult muudetud! Seda pööret kirjeldatakse loodusimega, mida võib näha Lõuna-Juuda Negevi kõrbe kanjonites, nn vadides. Vee uuristatud vadid on kuivad jõesängid, kuid isegi pilvitul päeval võivad need ootamatult täituda veega. Vadid koguvad vett suurelt territooriumilt. Kaugel eemal tekitavad sajud väikeseid ojasid, mis leiavad oma tee vadidesse. Need täituvad ja vesi hakkab neis mühisema. Pole harvad juhtumid, kus karjased kuulevad vadis veemüha isegi pilvitul päeval. Ootamatult võib vadi täituda veega. Neid mühisevaid vadisid kasutatakse pildina Jumala suurte tegude kirjeldamisel (Ps 126:4): «Issand, too tagasi meie vangid, nagu veeojad Lõunamaal!»

Psalmi lõpus kirjeldatakse külvaja ja lõikaja erinevaid ülesandeid (Ps 126:5–6): «Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke.» Külvamist tõlgendavad kristlased Jeesuse tähendamissõna valguses misjonitööks (Mk 4:3–8): «Kuulake! Vaata, külvaja läks välja külvama. Ja külvamisel juhtus, et osa seemet pudenes tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle. Ja osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda, ent kui päike tõusis, siis see närtsis ja kuivas ära, sest sel ei olnud juurt. Ja osa seemet kukkus ohakate sekka, ning ohakad tõusid ja lämmatasid selle ning see ei andnud vilja. Ja osa kukkus heasse mulda ja andis sirgudes ja kasvades vilja ning kandis kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.»

Nagu Psalm ütleb, võib misjonitöö olla raske ja keeruline. Külvajal tuleb nutta ja kanda murekoormat. Ometigi kannab Jumala sõna külvitöö omal ajal vilja – siis on aeg rõõmustada. Jeesus esitab evangeeliumi külvitöö neli erinevat aspekti oma võrdumis külvajast (Mk 4:14–20): «Külvaja külvab sõna. Teeäärsed on need, kuhu külvatakse sõna, ja kui nad vaid kuulevad, tuleb kohe saatan ja võtab ära neisse külvatud sõna. Ja nõndasamuti on sellega, mis kivisele maale külvati: need on, kes sõna kuuldes võtavad selle kohe rõõmuga vastu, ent neil pole enestel juurt, vaid nad on heitlikud; kui neid siis sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, loobuvad nad kohe. Ja teised on need, mis ohakate sekka külvati: need on sellised, kes sõna küll kuulevad, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus ja mitmesugused muud himud haaravad neid ja lämmatavad sõna ära ning see jääb viljatuks. Ja kes heasse mulda külvati, on need, kes sõna kuulevad ja omaks võtavad ja vilja kannavad kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.» Jeesus tahtis vabastada enda omad väärast süükoormast. Alati külv ei õnnestu. Paljud ei võta sõna üldse vastu. Teised võtavad sõna vastu, aga taganevad kas kartes raskusi või armudes sellesse maailma. Viimaks leidub aga ka neid, kes kuulevad ja kannavad vilja. Põlluharija teab, et külvatud seeme ei kasva kohe, vaid saaki tuleb kannatlikult oodata võibolla pikka aega. Sellest räägib Psalm 126, külvaja võib nutta, aga lõikaja rõõmustab saagi pärast.

Paulus kirjutas misjonitöö raskustest. Korintose koguduse ees tuli tal kaitsta enda ja oma töökaaslase Barnabase algatatud ärkamist. Mõned teised õpetajad olid selle kahtluse alla seadnud. Pauluse tekstis tuleb hästi esile, kuidas ta võrdleb misjonitööd külvamisega (1Kr 9:1–23): «Eks ma ole vaba? Eks ma ole apostel? Eks ma ole näinud Jeesust, meie Issandat? Eks teie ole minu töö Issandas? Kui ma teistele ei ole apostel, siis teile olen ma seda ometi, sest teie olete minu apostliameti pitser Issandas. Minu kaitsekõne neile mu arvustajaile on see:  Kas meil ei ole õigust süüa ja juua? Kas meil ei ole õigust kaasa võtta õdede hulgast naist, nagu teevad muud apostlid ja Issanda vennad ning Keefas? Või ei ole ainult minul ja Barnabasel õigust olla vaba kehalisest tööst? Kes läheb iial sõduriks omal palgal? Kes istutab viinamäe ega söö selle vilja? Või kes hoiab karja ega joo kariloomade piima? Kas ma räägin seda inimlikul pinnal? Eks ütle sedasama ka Seadus? On ju Moosese Seaduses kirjutatud: «Ära seo kinni pahmast tallava härja suud!» Kas Jumal hoolitseb härgade eest? Eks ta ütle seda pigem meie pärast? Meie pärast on ju kirjutatud, et kündja peab kündma lootuses ning rehepeksja peksma lootuses, et ta saab sellest osa. Kui me oleme külvanud teile vaimulikke ande, on see siis suur asi, kui me tahaksime lõigata teie ainelisi ande? Kui juba teistel on niisugune õigus saada teilt see osa, eks meil ole siis ammugi? Kuid me ei ole seda õigust kasutanud, vaid me lepime kõigega, et me kuidagiviisi ei saaks takistuseks Kristuse evangeeliumile. Eks teie tea, et need, kes pühi toiminguid toimetavad, söövad pühakoja omast, ja et need, kes altari juures teenivad, saavad oma osa altarilt? Nõnda on Issand ka korraldanud, et evangeeliumi kuulutajad võivad elada evangeeliumist. Kuid mina ei ole sellest kasutanud midagi. Aga ma ei kirjuta seda selleks, et mulle edaspidi nõnda peaks sündima, sest meelsamini ma pigem sureksin, kui... Keegi ei saa minu kiitlemist tühjaks teha. Sest kui ma evangeeliumi kuulutan, ei saa ma sellega kiidelda, kuna see kohustus on pandud mu peale, ja häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta! Sest kui ma teen seda vabatahtlikult, siis ma saan palka, kui aga sunniviisil, siis on see ometi minu kätte usaldatud majapidamine. Mis siis on minu palk? See, et ma evangeeliumi kuulutades levitan evangeeliumi tasuta, nii et ma ei tarvita oma õigust, mis käib evangeeliumiga koos. Sest ehk ma küll olen sõltumatu kõigist inimestest, hakkasin ma kõikide orjaks, et võita võimalikult palju. Ma olen saanud juutidele juudiks, et võita juute, Seaduse all olijatele – ehkki ma ise küll ei ole seadusealune – olen saanud seadusealuseks, et võita seadusealuseid. Seaduseta olijatele ma olen saanud seadusetuks – ehkki ma ise ei ole ilma Jumala seaduseta, vaid Kristuse seaduses –, et võita neid, kes elavad Seaduseta,  nõrkadele ma olen saanud nõrgaks, et võita nõrku. Ma olen kõigile saanud kõigeks, et igal juhul mõned päästa. Aga seda kõike ma teen evangeeliumi pärast, et saada selle kaasosaliseks.»

Psalm 126 lohutab evangeeliumi külvitööle kutsutud kristlast. Tema ülesandeks võib olla külvata nuttes. Ta ei näe iial seemnete idanemist, aga ta võib oma tööd teha uskudes. Jumalal on oma aeg ning ükskord lõigatakse saaki rõõmuga (Jh 4:34–38): «Jeesus ütles neile: «Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö. Eks te ise ütle, et veel on neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, mina ütlen teile: Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks! Nüüd saab lõikaja palka ja kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid rõõmustada. Jah, siin on tõsi see ütlus: «Üks on, kes külvab, ja teine, kes lõikab.» Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva, ja teie olete tulnud nende vaeva vilja lõikama.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015