«Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!» Ps 106:1
Apostel Püha Andreas Esmakutsutu, apostel Peetruse venna ja oikumeenilise patriarhaadi kaitsepühaku püha eelõhtul täname meie, paavst Leo XIV ja oikumeeniline patriarh Bartholomeus, kogu südamest Jumalat, meie halastavat Isa, selle vennaliku kohtumise kingituse eest. Järgides oma auväärsete eelkäijate eeskuju ja järgides meie Issanda Jeesuse Kristuse tahet, jätkame otsusekindlalt liikumist armastuses ja tões (vrd Ef 4:15) dialoogi kaudu meie vennaskirikute vahelise täieliku osaduse loodetava taastamise poole. Teades, et kristlik ühtsus ei ole pelgalt inimlike pingutuste tulemus, vaid kingitus, mis tuleb ülalt, kutsume kõiki oma kirikute liikmeid – vaimulikke, munki, pühitsetuid ja ilmikuid – üles tõsiselt otsima Jeesuse Kristuse Isa poole pöördunud palve täitumist: «et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus… et maailm usuks» (Jh 17:21).
Nikaia esimese oikumeenilise kirikukogu 1700. aastapäev, mida me koos tähistasime oma kohtumise eelõhtul, oli erakordne armuhetk. Nikaia kirikukogu, mis toimus aastal 325 pKr, oli providentsiaalse ühtsuse sündmus. Selle sündmuse meenutamise eesmärk ei ole aga lihtsalt meelde tuletada kirikukogu ajaloolist tähtsust, vaid innustada meid olema pidevalt avatud samale Pühale Vaimule, kes rääkis Nikaia kaudu, kui me heitleme tänapäeva paljude väljakutsetega. Oleme sügavalt tänulikud kõigile teiste kirikute ja kiriklike kogukondade juhtidele ja delegaatidele, kes olid valmis selles sündmuses osalema. Lisaks takistuste tunnistamisele, mis takistavad täieliku osaduse taastamist kõigi kristlaste vahel – takistustele, mida me püüame lahendada teoloogilise dialoogi teel – peame ka tunnistama, et see, mis meid ühendab, on Nikaia usutunnistuses väljendatud usk. See on päästev usk Jumala Poja isikusse, kes on tõeline Jumal tõelisest Jumalast, homousios [samaolemuslik] Isaga, kes meie ja meie päästmise pärast sai lihaks ja elas meie seas, löödi risti, suri ja maeti maha, tõusis kolmandal päeval üles, läks taevasse ja tuleb taas elavate ja surnute üle kohut mõistma. Jumala Poja tulemise kaudu oleme sisse pühendatud Püha Kolmainsuse – Isa, Poja ja Püha Vaimu – saladusse ning oleme kutsutud saama Kristuse isikus ja Tema kaudu Isa lasteks ja Kristuse kaaspärijateks Püha Vaimu armu läbi. Selle ühise usutunnistusega varustatuna saame vastastikkuses austuses silmitsi seista oma ühiste väljakutsetega, andes tunnistust Nikaias väljendatud usust, ning töötada koos konkreetsete lahenduste nimel siira lootusega.
Oleme veendunud, et selle olulise aastapäeva tähistamine võib inspireerida uusi ja julgeid samme ühtsuse teel. Nikaia esimene kirikukogu sätestas oma otsuste hulgas ka kriteeriumid ülestõusmispühade kuupäeva määramiseks, mis on ühine kõigile kristlastele. Oleme tänulikud jumalikule ettehooldusele, et sel aastal tähistas kogu kristlik maailm ülestõusmispühi samal päeval. Meie ühine soov on jätkata võimaliku lahenduse uurimist igal aastal pühade ühiseks tähistamiseks. Loodame ja palvetame, et kõik kristlased pühenduksid «kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises» (Kl 1:9) meie Issanda Jeesuse Kristuse aulise ülestõusmise ühise tähistamise protsessile.
Sel aastal tähistame ka meie auväärsete eelkäijate, paavst Paulus VI ja oikumeenilise patriarhi Athenagorase ajaloolise ühisdeklaratsiooni 60. aastapäeva, millega tühistati 1054. aasta vastastikkused ekskommunikatsioonid. Täname Jumalat, et see prohvetlik žest ajendas meie kirikuid jätkama «usalduse, lugupidamise ja vastastikuse ligimesearmastuse vaimus dialoogi, mis Jumala abiga viib taas koos elamiseni hingede suuremaks hüvanguks ja Jumala riigi tulekuks, selles täielikus usu, vennaliku kokkuleppe ja sakramentaalse elu osaduses, mis eksisteeris nende vahel Kiriku elu esimese tuhande aasta jooksul» (paavst Paulus VI ja oikumeenilise patriarhi Athenagorase ühisdeklaratsioon, 7. detsember 1965). Samal ajal manitseme neid, kes on ikka veel igasuguse dialoogi suhtes kõhklevad, kuulama, mida Vaim kirikutele ütleb (vrd Ilm 2:29), kes ajaloo praegustes oludes kutsub meid üles esitama maailmale uuendatud tunnistust rahust, leppimisest ja ühtsusest.
Veendunud dialoogi olulisuses, avaldame jätkuvat toetust Rooma-Katoliku Kiriku ja Õigeusu Kiriku Teoloogilise Dialoogi Ühiskomisjoni tööle, mis oma praeguses faasis uurib küsimusi, mida on ajalooliselt peetud lahkarvamusi tekitavateks. Lisaks asendamatule rollile, mis teoloogilisel dialoogil on meie kirikute lähenemise protsessis, kiidame heaks ka selle protsessi teisi vajalikke elemente, sealhulgas vennalikke kontakte, palvet ja ühist tööd kõigis neis valdkondades, kus koostöö on juba võimalik. Me kutsume tungivalt üles kõiki meie kirikute usklikke, eriti vaimulikke ja teolooge, rõõmuga vastu võtma seni saavutatud vilju ja töötama nende jätkuva kasvu nimel.
Kristliku ühtsuse eesmärk hõlmab panustamist põhimõttelisel ja eluandval viisil rahusse kõigi rahvaste vahel. Me palume innukalt Jumalalt rahu kingitust meie maailmale. Kahjuks nõuavad konfliktid ja vägivald paljudes maailma piirkondades jätkuvalt nii paljude inimeste elusid. Me pöördume nende poole, kellel lasub tsiviil- ja poliitiline vastutus, et nad teeksid kõik endast oleneva, et sõja tragöödia kohe lõppeks, ning palume kõigil hea tahtega inimestel meie üleskutset toetada.
Eelkõige lükkame me tagasi religiooni ja Jumala nime mistahes kasutamise vägivalla õigustamiseks. Usume, et autentne religioonidevaheline dialoog, mis pole kaugeltki sünkretismi ja segaduse põhjus, on eri traditsioonide ja kultuuridega rahvaste kooseksisteerimiseks hädavajalik. Pidades meeles deklaratsiooni Nostra Aetate 60. aastapäeva, kutsume kõiki hea tahtega mehi ja naisi üles tegema koostööd õiglasema ja toetavama maailma ehitamiseks ning hoolitsema loodu eest, mille Jumal on meile usaldanud. Ainult sel viisil saab inimkond ületada ükskõiksuse, domineerimissoovi, kasumiahnuse ja ksenofoobia.
Kuigi praegune rahvusvaheline olukord teeb meile sügavat muret, ei kaota me lootust. Jumal ei hülga inimkonda. Isa saatis oma ainusündinud Poja meid päästma ja Jumala Poeg, meie Issand Jeesus Kristus, andis meile Püha Vaimu, et teha meid osaliseks oma jumalikus elus, säilitades ja kaitstes inimese pühadust. Püha Vaimu kaudu me teame ja kogeme, et Jumal on meiega. Sel põhjusel usaldame oma palves Jumala hooleks iga inimese, eriti abivajajad, need, kes kogevad nälga, üksindust või haigust. Me palume iga inimkonna liikme peale iga armu ja õnnistust, et «julgustada nende südameid, kes on kokku liidetud armastuses ja täieliku mõistmise kogu rikkuse, Jumala saladuse tunnetamises», kes on meie Issand Jeesus Kristus (Kl 2:2).
Phanar, 29. november 2025
