Iga inimene kummardab midagi, sest me oleme olemuselt religioossed olendid. Kui me ei kummarda tõelist Jumalat, võtavad Tema koha mitmesugused ebajumalad. Sellepärast pole isegi kõige ilmalikustunumad ühiskonnad kunagi vabanenud religioonist.

Ilmalikustumisega on Jumala troonile asetatud inimene. Tuntud intellektuaal Yuval Noah Harari märgib, et «humanistlik religioon kummardab inimkonda ning ootab, et inimkond täidaks seda rolli, mida Jumal esitab kristluses ja islamis ning loodusseadused budismis ja taoismis». Humanistlikus religioonis tuletab inimene enda elu ning maailmakõiksuse tähenduse oma sisemise kogemuse põhjal. Harari järgi ei eelda me enam, et keegi kõrvaline ütleks meile, kuidas asjad on, vaid paneme lootuse oma tunnetele ja tahtmistele.

Praegusaja inimese enesekuvandi saabki võtta kokku sellega, et igaüks leiab oma eesmärgi, teostades oma tundeid ja soove. See on humanistliku religiooni peamine usutunnistus.

Samale eeldusele tunduvad rajanevat kõik olulised poliitilised ja ühiskondlikud filosoofiad: usule, et inimkond tuleb oma probleemidega ise toime ja lunastab ennast ise. Oma olemuselt on need usulised arusaamad, mille kaudu inimene kummardab iseennast.

Liberalism rõhutab üle kõige üksikisiku vabadust ja tema tehtavaid valikuid. Selle Kõrgeimaks käsuks tõstab ta inimese sisima olemuse ja vabaduse kaitsmise. Taolise mõtteviisi jaoks on üksikisiku autonoomia püha.

Sotsialism seevastu kummardab kollektiivset inimkonda ning selle kõrgeim käsk on inimliigi liikmete võrdsus. Üksikisik sulandub suuremasse tervikusse, mille heaolu on püha. Isegi natsism ja evolutsiooniline humanism tõstavad inimese pjedestaalile, siis kummardatakse teatud inimrühma, keda arvatakse olevat teistest kõrgemal. Pühimaks käsuks saab selle inimrühma arenemine üliinimeseks.

Isegi kui meetodid ja rõhuasetused erinevad, on kõikide nende ideoloogiate ühine nimetaja sügav usk inimesse omistades inimese kummardamise erinevatele vormidele religioosseid jooni. Ning sellepärast on nende ideoloogiate vahelised tülid sageli nii verised, sest viimselt on nende puhul tegemist religiooniga. Küsimus on selles, mida me peame kõrgeimaks hüveks ehk jumalaks.

Taolises õhkkonnas võtab inimese kummardamise idee hõlpsasti maad ka kirikutes. Ka neist võivad saada inimese kummardamise kohad, kus Jumala asemel seame pjedestaalile iseennast. Jumalast teeme aga pelga tööriista oma heaolu tagamisel. Temast saab teataval viisil meie teenija, kes teeb, mida me palume ning õnnistab seda, mida me tahame.

Kristlastena on meie ülesanne kummardada siiski tõelist Jumalat ning ülendada Tema meie kõrgeimaks hüveks. Jeesus ütles, et suurim ja olulisim käsk on armastada Issandat, sinu Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingest ja kogu oma mõistusest. Viimselt on kummardamist väärt üksnes Tema.

Kui ligimesest saab ebajumal

Dogmaatikaprofessor Miikka Ruokanen märkis Vaimulikel süvenemispäevadel 2025. a, et meie jumalaks on saanud ligimene. Oma kommentaariga viitas ta tänapäeva kirikule, kus ligimesearmastusest tehakse kristluse tuum ning Uue Testamendi keskne õpetus.

Ruokaneni sõnul on ligimesearmastuse kõige keskmesse tõstmine tõsine viga, sest kristluse tuum ei ole meis ega meie tegudes, vaid selles, et Sõna sai lihaks ning elas meie keskel. Pääste tuleb meist väljastpoolt. Keskne on see, et Kristus ühendab meid Kolmainu Jumalaga, annab andeks patud ning kingib igavese elu.

Ruokanen tuletas meelde, et sõna (logos) tähendab kreeka keeles peale suulise kõne ja kirjutatud sõna ka mõistust ja arusaamist. Soome kirikus püütakse tema arvates arusaamise poolt täiesti kõrvale lükata. See tähendab, et õpetust ja kindlaid arusaamu ei aktsepteerita ning usk taandatakse tunneteks, kogemuseks ja sümboliks. Kindlaid väiteid esitada ei tohi.

Ruokanen tsiteeris Lutherit, kes ütles, et tehes tühjaks kindlad väited, hävitad kogu kristliku usu. Lutheri järgi on inimese peamine patt see, et ta ei taha, et Jumal oleks Jumal. Ta püüab seada jumalaks midagi muud – oma õpetatust, mõistust, võimu, varandust või häid suhteid. Teisisõnu – ta tahab ise saada Jumalaks.

Kui inimene jumaldab iseennast, ei tunnusta ta teisi autoriteete, nõnda ei aktsepteeri ta ka Jumala ilmutust. Ruokanen märkis seejuures, et liberaalteoloogias ei olegi Jumal kuigi populaarne, küll aga ligimene.

Inimene on püüdnud end Jumalaga võrdseks teha juba algusest peale. Aadam ja Eeva langesid, sest tahtsid olla nagu Jumal. Kui inimene tahab olla Jumala sarnane, siis püüab ta ümber defineerida moraali ning saada ise käskude andjaks. Nagu kirikuisad ütlesid, tähendab hea ja kurja tundmise puust söömine just seda: inimene tahtis ise, ilma Jumalata otsustada, mis on õige, mis vale.

Tänapäevased vaidlused näiteks abielu üle ei tähenda küsimusi, mille puhul kristlased saaksid olla ükskõik, millist meelt. Nende tuumaks on kõige olemuslikumad küsimused: Kes on meie Jumal? Kas Jumal saab olla tõeline Jumal, või seame Tema kohale ligimese?

Viimselt on küsimus kahes erinevas religioonis, mis on üksteisest põhimõtteliselt erinevad. Ühes on kõrgeimaks hüveks Jumal, teises aga inimene ehk mina ise. Viimase puhul teenib inimene viimselt iseennast, mähkides oma nartsissismi vaimulikkuse rüüsse.

Mis tahes hea asi võib muutuda jumalaks, kui see asetatakse Jumala kohale. Mis tahes hüve muutub paheks, kui sellega minnakse liiga kaugele. Sellepärast on armastuse kaksikkäsus kaks poolt. Esiteks tuleb armastada Jumalat üle kõige ning alles seejärel ligimest nagu iseennast.

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal.

Tõlkinud Ilimar Toomet