Arvustus: Iisraeli ajalugu vanaajal

Hiljuti ilmus Tartu Ülikooli Kirjastuselt teos: Bernd U. Schipper, «Iisraeli ajalugu vanaajal», tõlkijaks Vana Testamendi professor Urmas Nõmmik. Teose autor (1968) on Berliini Humboldti Ülikooli professor, rahvusvaheliselt tunnustatud Iisraeli ajaloo ja antiikse religiooniloo ekspert, kelle esmalt 2018. aastal ilmunud kokkuvõtlikult sale raamat on tõlgitud juba inglise, hispaania, prantsuse, korea, türgi ja eesti keelde.

Piibliajalugu tänapäevases vaates

Erinevalt Iisraeli ajaloo 20. sajandi klassikute Martin Nothi ja Gerhard von Radi ajast, mil «usuti, et Piibli nägemust võib täielikult usaldada», on Schipperi sõnul teaduslik uurimine tänapäeval «muutunud väga ettevaatlikuks.» Sest on lisandunud palju uut ajaloolist teadmist. «See pärineb ennekõike arheoloogiast ja piiblivälistest tekstidest. Nõnda seisab väljaspool kahtlust, et Vana-Iisraeli ajaloo kirjeldamine peab lähtuma eelkõige nendest piiblivälistest allikatest.»^[1] Sellega, et piibliväliseid allikaid eelistatakse Piiblile, on ühtlasi juba ette vihjatud, et «Piibli nägemus», nagu autor väljendab, ei ole usaldatav.

Vanas Testamendis kirjeldatud ajalugu vaidlustab Schipper jätkuvalt: «Igasugune Iisraeli ajaloo kirjeldus algab ühe põhimõttelise eristamisega. Ajalugu, mida jutustab Vana Testament, ei vasta tihti sellele, mida saab rekonstrueerida arheoloogia ja piibliväliste tekstide varal.» Põhjuseks on, et «ajalugu» on Vana-Idas poliitiline teoloogia, mida «räägitakse teatud vaatenurgast.» Juba Vana Testament ise pakub mitmesuguseid ajaloovisandeid. «Nendes ei tegelda sellega, et öelda mineviku kohta midagi ’tõepärast’ või ’ajalooliselt usaldusväärset’, vaid idee konstrueerimisega. Iga ajalookonstruktsioon on subjektiivne, kuivõrd see järgib mingeid kindlaid huvisid ning seostab teadlikult minevikku ja olevikku.» See ei kehti ainult Piibli, vaid kogu Vana-Ida puhul: ka «Egiptuse templite lahingureljeefid ei kujuta ajaloolisi asjaolusid, vaid tahavad väljendada vaarao maailma säästvat tegutsemist. Vaarao lööb jumala ülesandel vaenlased põgenema ja garanteerib nõnda stabiilsuse ja korra.»^[2]

Kui võtta tähttähelt, et iga ajalookonstruktsioon on subjektiivne, siis ajalugusid ei kirjutatakski ega oleks mõtet ka Schipperi raamatul. Pigemini võiks öelda, et iga subjektiivsus taotleb omal viisil ka objektiivsust, mistõttu oletada, et muistsed autorid käitusid teisiti, on omakorda teatud subjektiivse arusaamise konstruktsioon. Egiptuse reljeefid, näiteks vaarao võit mererahvaste üle, väljendavad kahtlemata ajaloolisi sündmusi. Kogu Piibel on täis kinnitusi, et edastatakse reaalselt toimunud ja kontrollitud teavet.^[3]

Schipperi teose radikaalses vaateviisis ei ole midagi ainult tänapäevast ega uut. Piibliteaduse radikaalne suund saab alguse juba 18. sajandil (nn valgustusajal) ja jätkub korduvate võngetena läbi järgnevate aastakümnete. Nii arendas 19. sajandil Julius Wellhausen oma allikate teooriat, mis omandas vahepeal peaaegu kanoonilise kehtivuse, kuid on tänapäevaks suuresti hüljatud. Järgnevalt püstitas 20. sajandi alguses Hermann Gunkel nn vormiloolise teooria, mis käsitles piiblipärimusi puhaste saagadena, kuid jäeti kõrvale tõestamatu hüpoteesina. Möödunud sajandi keskel hoidis piibliteadus üldiselt tasakaalustatud ja isegi konservatiivsemat joont (Noth, von Rad jt), pigem kinnitades piiblipärimuste ajaloolisust. Nagu ütleb Michael Hesemann: «Alles lääne ühiskonna kasvava religioonivaenulikkusega alates 1968. aastast kaldus pendel peagi uuesti vastassuunda. Nüüd ei järgitud mitte enam üksnes Wellhausenit, vaid tema väga palju radikaalsemat järglast Hermann Gunkelit.»^[4]

Tänapäeva piibliteaduses on esindanud radikaalset skepsist nn minimalistid ehk kopenhaageni koolkond (Israel Finkelstein, William Dever jpt). Nende kinnitusel ei põhine Iisraeli varasem ajalugu üldse reaalsetel isikutel ja sündmustel, vaid jutustatakse rahva kujunemismüüti. Piiblis loetakse ajalooliseks ainult seda, mida kinnitavad piiblivälised allikad – vastupidi varasemale ajale, kus Piiblit peeti põhiallikaks. Arheoloogilisi ja piibliväliseid andmeid aga on vähe ja pilt, mis jääb, on samuti väike, peaaegu olematu. Sarnaselt Bernd U. Schipperiga esindavad üsnagi skeptilist positsiooni paljud teisedki vanatestamentlastest professorid (Barbara Schmitz, Ernst Axel Knauf, Hermann Michael Niemann jpt).

Radikaalse suuna kõrval on kogu aeg eksisteerinud ka teine suund, mida on nimetatud, kuna nad peavad oma uurimistöö põhjal piibellikke andmeid üsna ajaloolisteks, maksimalistideks. Nemad on viidanud Heinrich Schliemannile, kes leidis 19. sajandil – hoolimata omaaegsete radikaalsete teadlaste naerupahvakutest – üles Trooja. Homerose Iliase ja Odüsseia sündmused toimusid samal ajastul kui Moosese väljarännak Egiptusest. Maksimalistliku suuna populaarse bestselleri kirjutas 20. sajandil Werner Keller (Und die Bibel hat doch recht, 1955). Teaduslike uurimistööde tulemuste menukaks populariseerijaks 21. sajandil on olnud paljude teiste hulgas Michael Hesemann (Die Bibel hat recht, 2022).

Maksimalistide ja minimalistide vaheala kätkeb mitmesuguseid ühes ja teises suunas kalduvaid positsioone. Üsna tasakaalukalt kõnnib seda rada Björn Bojesen, esitades teaduslike uurimuste tulemusi kokkuvõtlikult ajakirjas Imeline Ajalugu.^[5]

Teaduslike uurimistulemustega seoses tuleb selgitada põhimõtteid. Väidetavalt kujutab teadus endast ilmalikku menetlust, mis ei kinnita ega kummuta maisest maailmast kaugemale minevat religiooni. Religiooni olemuseks on tegelda viimsete asjadega – seega kui teadusele viimne sõna jäetakse, muutub see ise religiooniks. Kuivõrd teadus välistab väited üleloomuliku kohta, siis on tema viimaseks sõnaks – otse öeldult või anonüümselt – materialism. See on läbinisti väär maailmakirjeldus religiooni seisukohalt. Piibli, juutluse ja kristluse enesemõistmist arvestades tuleb jaatada üleloomuliku olemasolu. Analoogsel viisil ei tähenda see, kui teadus piibliväiteid ei suuda ajalooliselt kinnitada, nende ebaajaloolisust.

Aabrahamist Mooseseni

Milline on piiblivälistele allikatele toetuv pilt Vana-Iisraeli ajaloost? Bernd U. Schipper kirjutab: «Iisraeli algust varjutab pimedus.» Piibli jutustused Aabrahamist kuni Mooseseni «ei paku ühtegi ajaloolist pidepunkti», mistõttu «neid ei saa kasutada Iisraeli alguse rekonstrueerimiseks.» Ka Egiptuse ürikutes mainitud hapirusid ei saa seostada Vana Testamendi heebrealastega, nagu on tehtud. Amarna tekstide põhjal oli hapirude puhul tegemist «erinevat päritolu sisserändajatega, kes elasid mägedes» ja kujutasid endast «ohtu linnadele tasandikel», mis ei vasta heebrealaste kirjeldusele Piiblis. Ajalooliselt esineb «Iisraeli» nimi esmakordselt vaarao Merenptahi steelil (aastast 1208 eKr). See võis tähistada inimesi, kes elasid Kaanani (hiljem Iisraeli või Palestiina) alal peamiselt Samaaria piirkonna kohal.^[6]

Schipper on veendunud: «Üks asi on väljaspool kahtlust: Iisrael lähtub ’Kaananist’ ega ole saabunud maale väljastpoolt. Sellest järeldub ettekujutus, mis vastandub piiblitekstidele.» Sest kogu Vanas Testamendis esitatud Iisraeli ajalugu «rõhutab iseäranis seda erinevust: Iisrael tuli väljastpoolt ja mitte Kaananist.» See tähendab: «Jumal Jahve rahvana ei ole Iisraelil kaanani jumaluste ja usundiga mingit pistmist.»

Millisel määral võib tugineda pärimus Egiptusest lahkumise kohta ajaloolistele sündmustele? «Seda ei saa seni teada oleva allikmaterjali abil kuidagi öelda.» Ehkki «pole kahtlustki selles», et Egiptuse päritolu Moosese nimi võeti semiidi keelde 2. aastatuhande lõpus eKr, on võimatu kinnitada rohkemat. «Milline võiks olla Egiptusest väljarändamise jutustuse ajalooline tuumik? Mõeldav oleks järgmine stsenaarium, ka siis kui see jääb vettpidavate allikate puudumise tõttu teatud määral spekulatiivseks.» Merenptahi steeli põhjal võib oletada, et Iisraeli rahva liikmed olid «tõepoolest sattunud sõjavangidena Egiptusesse» ja nende «vabanemiskogemus» sai hiljem väljarännuloo aluseks. Viimane «võiks olla siis tekkinud nii, et need sõjavangid saavutasid asjaolude tõttu, mida ei saa enam rekonstrueerida, uuesti vabaduse ja läksid tagasi» Kaananisse, kus nad sulasid kokku sealsete israeliitidega.^[7]

Vähem skeptilised on teised Saksa ülikoolide vanatestamentlastest professorid, kes on viimasel ajal kokkuvõtlikke teoseid välja andnud. Nii kinnitab Barbara Schmitz, et Moosese raamatute üksikteemad (maailma loomine, Egiptusest väljumine jne) ning üksikfiguurid Iisraeli esiisade Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi näol olid pärimustes olemas juba kuningate ajal (alates 1000 eKr). «Otsustav on, et erinevad pärimusrühmad Aabrahami ja Jaakobi ümber liideti genealoogiliselt ühte perekonnalukku», lisab ta 19. sajandi väiteid kinnitades. «See näib toimunud olevat pärast Iisraeli langemist 722 eKr.»^[8] Knauf ja Niemann aga ütlevad Moosese kohta: «Kokkuvõttes pole võimalik muud öelda, kui et ’Moosese’ nime puhul on tegemist ajaloolise mälestusega, millega algselt seotud isik kuulub aega enne 1130 eKr.»^[9]

Kindel on see, et Vana Testamendi silmapaistvate isikute kohta Aabrahamist kuni Mooseseni ei leidu vaieldamatuid kinnitusi piiblivälistes allikates. Selles pole midagi erilist, sest väljaspool ei olnud Iisraeli suurkujudel mingisugust tähtsust.

Sellegipoolest on võimalik luua standardse ajalooteaduse vaatekohast allikaid arvestades kasvõi hüpoteetiline pilt Iisraeli varasemast ajaloost. Seda on sageli tehtud, viidates Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi puhul rändavatele nomaadidele, oletades Egiptuse hapirude mõiste ülekandumist ka iisraellastele või kinnitades, et Moosese võimsa isikuga seotud tohutult ulatusliku pärimustiku taga peab olema keegi mõjukas persoon. Millegipärast on Egiptusest väljumise ja kõrberännaku kirjeldused esitatud pealtnägija stiilis, sellal kui esiisade pärimused ja paljud muud mitte.^[10] Ehk pärineb osa tekste juba Moosese aegadest?

Ajaloolased ei tee hästi, kui nad kindlate teaduslike tõendite puudumisel jätavad pildi tühjaks. Kuna sündmused ikkagi toimusid, siis vastab hüpoteeside (isegi vildakate oletuste) esitamine paremini ajaloole kui pildi täiesti tühjaks jätmine. Ajaloolase ülesandeks on ju lahendusi otsida, võimalikult positiivset pakkuda, mitte negatiivset tühjust eelistada. Kui viimane tegevus teda ei häiri, siis ütleb see midagi tema usu kohta. Võibolla teadlane ei olegi nii «uskmatu», kuid ta levitab tühjust oma käitumisega. Piibliajaloo puhul jääb kõlama (kasvõi vastupidiselt teadlase arvamusele), et tegelikult on see väljamõeldis.

Usulise kogemuse olemasolu, mis mõjutab piiblilugejaid läbi aastatuhandete, on isegi läbinisti ilmaliku ajaloo vaates vaieldamatu fakt. See, et on olemas mõjuka religioosse kogemusega ehk Jumala ilmutuse vastu võtnud algpersoonid, on samuti fakt. Kui pärimused neid kirjeldavad ja sobivad oma ajastuga, siis võib lugeda neid ajaloolisteks, ehkki üksikteadete puhul on raske või võimatu alati otsustada nende ehtsuse üle.

Vana Testamendi suurkujusid tasub vaadelda ka kriteeriumide põhjal, mida on kasutatud nn «ajaloolise Jeesuse» määratlemisel (erinevalt Aabrahamist, Moosesest jt leidub Jeesuse kohta rohkesti kaasaegseid ajaloolisi tõendeid). Diferentsikriteerium ütleb, et käsitletava isiku puhul on ehtne nimelt see, mis on originaalne ega ole tuletatav ümbruskonnast. Koherentsikriteerium arvestab ajaloolise mõju ning konteksti usutavusega: ajalooliseks võib lugeda seda, mis on avaldanud isikupärast mõju ja sobib kokku oma kaasajaga.^[11] Erinevalt minimalistidest väidavad maksimalistid, et viimaste aastakümnete teaduslik uurimine on suurendanud Vanas Testamendis esitatud pärimuste ajaloolist usutavust.^[12] Isegi kui kõik üksikasjad ei ole ajaloolised, on üldine ajalooline pilt isikutest ja sündmustest autentne.

Kohtumõistjatest Paabeli vangipõlveni

Piibliteadete ajaloolisusega mittearvestamine jätkub Vanas Testamendis järgnevalt kirjeldatud Joosua, kohtumõistjate ja kuningriikide ajastu puhul. «See aeg on ajalooliselt vähemalt sama keeruline kui sellele eelnev ajastu,» väidab Schipper. «Kui küsida selle kohta, mis on ajalooliselt kindel», siis ütlevad seda vihjed paikade ja rahvaste kohta Egiptuse tekstides. Iisraeli puhul on «üks asi väljaspool kahtlust: kuningas Taavet on suure tõenäosusega olemas olnud.»^[13] Seda tõendab kivitahvel muistse Dani alalt. Piibliväliste allikate ja arheoloogia kinnitusel aga ei ole olemas olnud Taaveti ja Saalomoni suurriiki, vaid kohaliku tähtsusega riigikesed. Samuti on kaheldavad Piiblis kirjeldatud ulatuslikud rahvusvahelised sidemed (Araabiaga, Püreneedega jt), mida ei saa muude allikate põhjal kinnitada.

Jeruusalemma templi ehitamisega on Piiblis tugevalt liialdatud: sarnast tüüpi pühamu hilisema Antiookia lähistel tänapäeva Türgis (Tell Tayinat) on ehitatud sajand või paar hiljem. «Seepärast peab olema ettevaatlik kõikide katsete suhtes ühendada Jeruusalemma templit Saalomoniga 10. sajandil ja määratleda selle ehitamise olusid täpsemalt. Kui tahta sellegipoolest jääda templi Saalomoni ajal ehitamise väite juurde» (mida ei pruugi), siis tuleb piirduda tagasihoidlikumate vihjetega (1Kn 5:15–26 ja 9:10–14).

Iisraeliks ja Juudaks jagunenud kuningriikide aega, nagu seda kirjeldatakse Piiblis, tuleb samuti suhtuda kriitiliselt. «Ajalooliselt ei ole sellist jagunemist siiski toimunud. Pigem tuleb lähtuda kahe territoriaalse üksuse kõrvuti eksisteerimisest.» Piibli ajalookirjutustel on suur huvi Juuda vastu, kuid ajalooliselt olid asjad teisiti. «Vastupidi, piiblivälistest allikatest järeldub arusaam, mis vastandub Piibli kirjeldustele diametraalselt. Mitte Juuda polnud suur ja mõjukas, vaid Iisrael.» Loomulik, et just Iisrael langes Assüüria rünnaku ohvriks 722 eKr ja et alles seejärel kuni Paabeli vallutuseni 586 eKr oli Juuda ajalooliselt oluline õitsenguaeg: sellal «mitte ainult ei leidnud aset tähtis usundilooline areng, vaid kirjutati ka erinevaid kirjandusteoseid. Nendest kujunes alusmaterjal Pärsia ja hellenistliku aja kirjandusloomele.»^[14] Võib mõelda piiblitekstide kirjapaneku varasematele versioonidele.

Arheoloogiliselt on tuvastatud jumalaaustust Jeruusalemma templisse koondava kultusreformi jäljed: kaotati mitu Jahve-pühamut maapiirkondades (vrd 2Kn 18:22). Ühele 8. sajandist eKr pärit hauakivile on kirjutatud: «Jahve on kogu maa Jumal, Juuda mäed kuuluvad Jeruusalemma Jumalale.» Kuningas Joosija ajal (valitses 639–609 eKr) kõrvaldati Jeruusalemma templist «aramea-assüüria astraalreligiooni elemendid» (2Kn 22–23). Jeruusalemmast sai «religioosne keskus, milles omandasid ülekaalu üha rohkem need jõud, mis seisid Jahve-kultuse eest ilma teiste religioonide tavade, sümbolite ja jumalusteta.»

Joosija kultusreformil on tähtis ajalooline koht. «Ainulise Jahve kummardamise juurutamine Jeruusalemma templis oli Iisraeli usundiloo jaoks oluline samm, et kujuneks välja eksplitsiitne usk ühte Jumalasse, kõrvaldades sealjuures teised jumalused (monoteism).» Jeruusalemm ei olnud keskuseks poliitilises või majanduslikus, vaid usulises mõttes: «Linnas oli tempel ja kirjutajate eliit, mis alustas 7. sajandil selle kirjanduse loomisega, mida võib hiljem töödeldud kujul leida praegusest Vanast Testamendist.»

Jeruusalemma ja Juuda riigi langemisega babüloonlaste kätte rünnakute kaudu, mis tipnesid 586 eKr, algas juutide nn Paabeli vangipõlv. «Vastupidiselt vanema uurimisloo seisukohale ei saa nüüd enam lähtuda ulatuslikust hävitamisest Juudas,» kirjutab Schipper. «Kui palju inimesi babüloonlased lõpuks küüditasid, pole selge.» Neid võis olla kuni 10 000 (2Kn 24:14jj 25:11j Jr 52:28jj).^[15] Babüloonia dokumentide kohaselt polnud küüditatud ei sõjavangid ega orjad, vaid elasid neile antud aladel, kauplesid ja suhtlesid ülejäänud ühiskonnaga. Seepärast ka «suurem osa» babüloonlaste poolt «küüditatud juudalastest jäi Babülooniasse – ning seda põlvkondade kaupa.» Pärast seda, kui Pärsia oli vallutanud Babüloni 539 eKr, lubati juutidel koju pöörduda. Kuid ilmselt ainult väike rühm pöördus tagasi Juudasse: 42 360 on «täiesti ebarealistlik» (Esr 2:64). Võibolla oli neid mõni tuhat.^[16]

Teised autorid on mõneti vähem minimalistlikud. Joosua ja kohtumõistjate ajastu kirjelduste algus hajub hämarusse. Mälestus Taaveti ja Saalomoni ajastust on ülepaisutatud. «Tänapäeval lähtutakse sellest, et see peegeldab pigem 7.–6. sajandi eKr ajaloopilti,» ütleb Barbara Schmitz. «Ei leidu ühtki kaasaegset piiblivälist allikat, mida saaks Taaveti või Saalomoniga, Juuda või Iisraeliga otseselt ühendada.»^[17] Knauf ja Niemann lisavad, et varajase Iisraeli suguharud, mida hiljem rühmitati kaheteistkümneks, polnud ei keelelt ega religioonilt ühtsed: «Kõik, mida saab kindlalt öelda, on see, et Jahve ja seega seda Jumalat austav rühmitus oli presentne ja atraktiivne siis, kui Saul kindlustas oma võimu.»^[18]

On loomulik, et väikesed Juuda ja Iisraeli riigikesed paistsid piibliautoritele kui kodumaistele kirjutajatele suurte ja olulistena, sellal kui naabrite jaoks ning impeeriumidele Mesopotaamias ja Niilusemaal kahvatus täiesti nende tähtsus. Siiski leidub arheoloogilisi ja piibliväliste allikate antud viiteid, mis sobivad Vana Testamendiga.^[19]

Tuleb märgata, et radikaalne kahtlus on siingi oma loomult kunstlik konstruktsioon. Tegelikkus on palju suurem kui saab ajalooliselt tõestada ning mingit põhjust ei ole kahelda nendes Piiblis kirjeldatud sündmustes, mis sobivad tollaste oludega. Piibliautorite korduvaid väiteid, et nad on kasutanud kuningriikide arhiive või et on usalduse tagamiseks nimetatud kirjutajate nimesid jne, ei tohi alusetult kahtluse alla seada.

Leidub selgeid viiteid varastele aegadele. Sageli kasutatakse näiteks Moosese raamatutes koha- ja rahvaste nimesid Saalomoni ajast, mistõttu võib oletada, et sellel ajal toimus varasemaste tekstimärgete ja suulise pärimustiku tõlkimine oma aja keelde 10. sajandil eKr. See iseenesest ei vähenda pärimuste ajaloolist täpsust. Näiteks Homeros kirjutas «Iliase» nii täpselt, et Heinrich Schliemann leidis selle abil üles õige paiga.^[20]

Paabeli vangipõlvest Rooma ajastuni

Iisraeli ajalugu ja usundilugu edasikandvaks jõuks said Babülooniast tagasitulijad ja nende nõue eralduda. «Tagasipöördujate hulka kuulus ka kirjutajate ja käsitööliste eliit», kes oli tegutsenud Babüloni linnas, võibolla ka kuningakojas ning ümbruskonnas. «Tegemist oli konservatiivsete ringkondadega, mis ei muutunud kunagi kohalikuks. Sest nii palju on kindel: tagasipöördujate rühm mõjutas otsustavalt teise templi aegset piiblikirjandust: see, mis leidub Esra ja Nehemja raamatutes, on usulise identiteedi kontseptsioon, mis panustab selgelt eraldumisele ja millele saab vastandada antiikse juutluse teisi vorme.»^[21]

Antiikse juutluse erinevate vormide kohta annavad teavet Egiptusest Elephantine nimeliselt Niiluse saarelt 20. sajandi alguses leitud dokumendid. Selgub, et nende juutide seas, kes võisid olla Egiptusesse jõudnud juba pärast Samaaria vallutamist (722 eKr) ja kindlasti pärast Juuda allakäiku (586 eKr), olid võimalikud abielud mittejuutidega, austati Jahve (seal «Jahu») kõrval teisi jumalusi ega tuntud 5Ms seadusi ja kultusmäärusi. Nad «tähistasid hapnemata leibade ja paasapüha, aga siiski mitte 5. Moosese raamatus 16 nõutud viisil; nad tundsid sabatit, aga mitte hingamispäeva või pühana, vaid nädalapäevana. Lühidalt, tekstid Elephantinest paljastavad Jahve-usundi mitmekultuurilise vormi.» Vanas Testamendis kirjeldatakse, kuidas Iisraelis oldi algusest peale võideldud polüteismi vastu.

Niiluse saarel Elephantines asuva pühamu kõrval oli Jahve tempel Samaarias, Sekemi juures Gerisimi mäel, mis rajati umbes 480 eKr. «Arheoloogia ja tekstid viitavad sellele, et peaaegu 10 000 ruutmeetri suurune pühamu oli mitte ainult tunduvalt suurem kui Jeruusalemma tempel, vaid ka tähtsam.» Samaarlasi kirjeldatakse Vanas ja Uues Testamendis sünkretistliku rühmana, kellest juudid endid eraldasid (2Kn 17:24-41 Jh 4:9,20 8:48 Ap 8:25). «Ajalooliselt vaadatuna oli siiski teistmoodi,» kinnitab Schipper. «Kui tahta rekonstrueerida Iisraeli ajalugu Pärsia ajal, peab alustama rangelt piiblivälise materjaliga. Sellest järeldub, et 5. ja 4. sajandi suur ja tähtis Jahve pühamu seisis mitte Jeruusalemmas, vaid Gerisimi mäel, samaarlaste pühal mäel.» Seal asus ka suurim kogukond. Kinnitatud on Elephantine ja Gerisimi sidemed Jeruusalemmaga. Areng eri kohtades ei toimunud täiesti lahus.

Jeruusalemma tempel tõusis esile seoses Babülooniast tagasitulemisega Pärsia võimu ajastul. Alles pärast 450 eKr, kui Pärsia hakkas juurutama uut riiklikku haldusstruktuuri, kasvas Juuda roll «ühes selle religioosse keskuse Jeruusalemmaga, nii et seal rakendati religioonipoliitilisi meetmeid» (eraldamispoliitika jne). Selles võib näha Esra ja Nehemja ajastu «ajaloolist tuuma», mis Piiblis on «tugevalt teoloogilise värvinguga.» Ning ikkagi on «väljaspool kahtlust: Pärsia aja Jeruusalemm oli väike templilinn.»

Pärsia ajastut iseloomustab identiteediotsing. «Üks Pärsia aja iseloomulik joon on see, et sellel ajastul tekkisid Jahve-usundi eri vormid. Laias laastus oli ühel pool Jeruusalemmas ja Gerisimi mäel praktiseeritud Jahve-usund, mis oli siin ilmselt pigem konservatiivse suunaga, ning teisel pool kultuuriliselt avatud ja rahvusvaheliselt lõimumisvõimelised eksiilikogukonnad Egiptuses ja Babüloonias.» Teisalt algas 450 eKr «areng, mis viis vanaaja juutluse tähtsate identiteeditunnuste väljakujunemiseni: iganädalane sabat, meessoost järeltulijate ümberlõikamine, Toora rõhutamine ja ühe Jumala usk (monoteism).»^[22]

Pärast Aleksander Suure vallutust sattus Juudamaa Egiptuses troonile tõusnud Ptolemaioste võimu alla, kes tugevdasid kreeka mõju ja Jeruusalemma tähtsuse kasvu riigi stabiliseerimise huvides. Kitsal maa-alal Jeruusalemmas olid koos «nii traditsiooniline templikool kui ka uued kreeka haridusinstitutsioonid. Ilmselt peab selles kõrvuti tegutsemises nägema üht hellenistliku ajastu kirjandusliku loomingu põhjust.»^[23] Egiptusesse rännanud juutide suureks elupaigaks sai Aleksander Suure asutatud Aleksandria linn.

Konflikt kreeklaste ja kreeka kultuuriga puhkes Juudamaa sattumisel Süürias võimu haaranud Seleukoste valitsuse alla ja tipnes 168 eKr alanud Makabite sõdades. Nende sõdade tagajärjel tõusis Jeruusalemmas 135 eKr esimest korda 450 aastat päras Babüloni vallutust uuesti kohalik valitseja Johannes Hyrkanos, kes hävitas 112–111 eKr templi Gerisimi mäel. «Hiljemalt nüüd jõuti skismani Jahve-kummardajate vahel Jeruusalemmas ja Gerisimi mäel.» Nüüd omandas ka nimetus «samaarlased» negatiivse tähenduse.^[24]

Teisel sajandil enne Kristust tekkisid Juudas ka usurühmitused, mis kujundasid Jeesuse aega ja Uue Testamendi kujunemist: variserid, saduserid ja esseenid. Samal ajal tekkis Surnumere ääres Qumrani kogukond, mis vastandus Jeruusalemmale, «esindas mittepoliitilist ja Iisraeli pühadest kirjadest juhinduvat juutlust.» See kogukond «defineeris ennast piibelliku pärimuse põhjal ning tahtis hoiduda igasugusest poliitikast ja hellenistlikust mõjust.» Õige Õpetaja ootamise, rangete puhtuse-eeskirjade pidamise, hea ja kurja dualismi ja lõpuaja püha sõja ootamisega «läks rühm ühtlasi Piiblis öeldust kaugemale.»^[25]

Kokkuvõttes ütleb Bernd U. Schipper järgmiselt: «Sellega oli Rooma valitsuse eelõhtul vanaaja juutlusel mitu vormi. Aleksandria ja Qumrani kogukonnad kujutasid endast kahte erinevat juudi identiteedi kontseptsiooni. Ühel pool oli helleniseerunud diasporaajuutlus, mis oli kultuuriliselt avatud ja millel oli Heebrea Piibli kreeka tõlke Septuaginta kujul omaenda pühakiri, ning teisel pool Qumrani juutlus, mis pidas kinni Seaduse, Prohvetite ja Kirjade ettekirjutustest, neid siiski iseseisvalt edasi tõlgendades. Nende kahe poole vahele võib paigutada teisi usulise identiteedi vorme», nagu rangelt Toorast juhinduvat Jahve-kogudus Samaarias, helleniseerunud poliitiline kuningriik Jeruusalemmas ning Egiptuse diasporaakogudused mitmetes Niilusemaa linnades, milles Toora ei mänginud kuigi erilist rolli.

Juutluse vormid on eelduseks rohkele kirjanduslikule tegevusele. «See mitmekesisus kujundas otsustavalt kirjanduse loomist teise templi ajal. Sest see, mida me näeme Vanas Testamendis, on suurel määral Pärsia ja hellenistliku aja kirjutajate töö.»^[26] Hellenimiajastul kirjutati mitmed Vana Testamendi apokrüüfide hulka loetud teosed, kuid hellenismi mõju on märgata ka heebrea piiblikaanoni ehk Vana Testamendi tekstides.

Iisraeli ajaloo eriseisund

Vahel öeldakse, et Läänes loodud ajalookäsitlused on liiga Euroopa-kesksed. Teisalt aga ei ole ajas toimunu kõikjal ühekaaluline. Aastasadu võib kulgeda aeg üsna ühetaoliselt loodusrahvaste elus, ilma et mingit mäletamisväärset «lugu» oleks esile kerkinud. Tsivilisatsiooni arenedes aga juhtub rohkesti maailma muutvaid sündmuseid, mille jäädvustamine ja mõjukuse esiletoomine on just ajaloo ülesandeks. Kogu maailma ajalugu jõudis Läänes globaalsete arenguteni, millest tulenebki Euroopa-kesksus. Jätkuva tähelepanu all on ka Kreeka ja Rooma ajalugu, kust lähtub ja millel põhineb tänapäevane globaalkultuur.

Iisraeli ajalool on samuti oma eriline koht ja spetsiifika. Selles sisaldub elu kõige enam ümber kujundanud maailmareligioonide alguslugu. Seda ei saa asjakohaselt käsitleda üksnes välisest vaatekohast, jättes ajaloost välja kõik, mida ei saa arheoloogia või piibliväliste allikate põhjal tõestada. Ilma religiooni sisulise küljeta jääb käsitlus ühekülgseks: säilib ainult redutseeritud, seega kunstlik ja moonutatud pilt ajaloost.

Jeruusalemma esiletõus pole eelkõige sugugi poliitiline sündmus, vaid seondub religiooni edasi viivate jõududega, mis tegid juutlusest maailmareligiooni, millest lähtus veelgi universaalsem – kristlus. Tänapäevani eksisteeriva väikese rühma samaarlastega olid Uue Testamendi aegu kõige sarnasemad saduserid, kes tardusid minevikku, ei uskunud ingleid ja surnute ülestõusmist ega tunnetusi üleloomulikust maailmast. Vastassuuna juutlikud hellenistid hajusid sünkretismis ja kaotasid usulise kandevõime ratsionalismis.

Eespool osutatud diferentsikriteeriumile ja koherentsikriteeriumile mõeldes võib kinnitada, et Iisraeli põhivoolu moodustas Jeruusalemmaga seotud juutluse areng, mis eristus suutlikumana muudest ja mõjutas võimekamana teisi. Juutluse ja kristluse kujunemine jätkas prohvetlikku joont, mis algas Aabrahami ja Moosesega, jätkus prohvetite läbi ning väljendus variseride ja esseenide liikumises, mille juurde kuulus suhe üleloomulikuga, mida personaalselt tõstis esile Jeesus Kristus. See mõju on ajalooline ja saab alguse ajaloolistest isikutest, kelle sõnum ületas teised juutluse voolud ja kõik antiikusundid.

Juutluse ja kristluse ajaloolist mõju arvestades on põhistanud maksimalistid oma positsiooni. Nagu ütleb Helmuth Egelkraut: «Tõsiasi, et teised vanaida religioonid on lakanud, sellal kui piibellik usk on elus tänapäevani, on seletatav selle usu spetsiifiliste omaduste kaudu ehk siis Jumala kaudu, kellest kuulutab Vana Testament.»^[27] Minimalistlik reduktsioon loob kunstliku ja tumma pildi ajaloost, millist pole kunagi olemas olnud. Sellise pildiga kaasneb (tahtmatult?) Piiblis kirjeldatu anonüümne eitamine.

Teoloogia kui teadus, s.t teadusega arvestav teoloogia, ei tohiks ajalooteadusele viimast sõna anda, vaid peaks toetuma usukogemusele, mis algas Iisraelis, jätkub kristluses ja mille mõju on Piibli vahendusel tõendatud läbi kogu ajaloo.

Viimaks väike märge väikse algustähega «jumala» kohta, mida on kasutatud eestikeelses tõlkes. See ei toimi teaduslikult neutraalsena, vaid pigem ateistliku misjonärina, sest paneb – tahes või tahtmata – kõlama, et Jumalat ei ole olemas. See tuleks printsipiaalse resoluutsusega välja visata tõlketeostest ja eestikeelsetest originaalidest. On ju olemas elav Jumal, mida kristlased ja juudid teavad, sõltumata mistahes ajastu teaduslikest maailmapiltidest – seda ei tohiks lõppseisukoha kujundamisel ignoreerida üheski teoses.

Lisaks autori professionaalsetele teadmistele tuleb raamatu hea küljena esile tõsta selle väikest mahtu (120 lk teksti). Suured ja paksud raamatud on halvad raamatud isegi siis, kui neis kätkev teave on asjalik ja tõene. Kes neid jõuab lugeda?

Kirjandus:

Bojesen, Björn 2025. Äravalitud rahvas. – Imeline Ajalugu, eriväljaanne «Lähis-Ida ajalugu», 2025: lk 6–13.

Egelkraut, Helmuth 2017. Das Alte Testament. Entstehung – Geschichte – Botschaft. Giessen: Brunnen.

Hesemann, Michael 2022. Die Bibel hat recht. Archäologen auf den Spuren des Alten Testaments. München: Langen Müller Verlag.

Hiob, Arne 2015. Piibel usu ja teaduse vahel. Universaalne kultuuriraamat tänapäeval. Tallinn: Allika kirjastus.

Hiob, Arne 2018. Kes oli Jeesus? Küsimus ajalooliselt autentsest Jeesuse-pärimustikust. – Kirik on pühapaik, kus kohtame teispoolsust. Allika kirjastus, lk 138–169.

Hiob, Arne 2025. Aegumatu Piibel. Ülevaade õpetusest ja ajaloost. Tallinn: EMK Teoloogiline Seminar.

Knauf-Niemann 2021 = Ernst Axel Knauf, Hermann Michael Niemann, Geschichte Israels und Judas im Altertum. Berlin/Boston: Walter de Gruyter.

Schipper, Bernd U. 2025. Iisraeli ajalugu vanaajal. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Schmitz, Barbara 2022. Geschichte Israels. Paderborn: Brill / Schöningh.

[1] Schipper 2025: 11.

[2] Schipper 2025: 13, 17, 31.

[3] Hiob 2015: 137–173 jne.

[4] Hesemann 2022: 10.

[5] Bojesen 2025: 6–13.

[6] Schipper 2025: 18–28.

[7] Schipper 2025: 27–30.

[8] Schmitz 2022: 157.