Kui sada aastat tagasi oleks keegi ette näinud, et aastal 2025 kuulutatakse Tallinnas Vabaduse väljakul jesuiidist katoliku piiskop Eestimaa pühaks meheks ning roomakatoliku preestrid ja piiskopid eesotsas Viini kardinaliga marsivad välja Jaani kiriku peauksest, oleks seda peetud peatselt saabuva viimsepäeva märgiks.
Teise maailmasõja eel suhtuti Eesti luterlikus kirikus katoliiklusse (jesuiitidest rääkimata!) äärmise umbusuga ning elati konfessionaalse konfrontatsiooni paradigmas. Luterlikus poleemikas oli katoliiklusest maalitud üsna jube pilt – ja küllap ka vastupidi.
Kuid 6. septembril 2025 toimus Vabaduse väljakul missa, mida juhatas paavsti esindajana kardinal Christoph Schönborn ja mille käigus kuulutati õndsaks Eestimaa katoliiklaste sõjaeelne ülemkarjane Eduard Profittlich SJ (s.t jesuiitide ordu liige, eluaastad 1890–1942). Eesti katoliiklaste jaoks oli tegemist kahtlemata oodatud ja hingeülendava sündmusega, kuid sellest said osa ka teiste konfessioonide esindajad. Luterlased andsid missal kaasa teeninud katoliku piiskoppide ja preestrite käsutusse Vabaduse väljaku ääres asuva Jaani kiriku.
Meenutagem: 11. mail 1931 määrati Eduard Profittlich Eesti apostellikuks administraatoriks. Toona ei ulatunud Eesti alale ükski roomakatoliku piiskopkond. 27. novembril 1936 nimetati Profittlich Hadrianopolis di Haemimonto titulaar-peapiiskopiks ning sama aasta 27. detsembril pühitseti ta Tallinnas Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse kirikus Riia abipiiskop Jāzeps Rancānsi ja Soome piiskop Guillaume Cobbeni assisteerimisel nuntsius Antonino Arata poolt piiskopiks.
Kui Eesti rahvale ja riigile jõudsid kätte saatuslikud aastad, otsustas peapiiskop Profittlich jääda Eestisse, oma karja juurde. «On ju ometigi õige, et karjane jääb oma lambukeste juurde ja jagab nendega rõõmu ja muret. … Ning mu elu ja kui vaja, siis ka mu surm on elu ja surm Kristuses. Ja see on nii äraütlemata ilus,» teatas ta oma sugulastele Saksamaal.
Profittlich arreteeriti juba 27. juunil 1941 ja viidi Kirovi vanglasse, kus ta järgmise aasta 22. veebruaril suri. Nõukogude kohus mõistis talle Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58 lõige 12 alusel ja § 58 lõige 10 II alusel (revolutsioonivastane tegevus jm) surmanuhtluse mahalaskmise läbi, kuid Profittlich suri enne kohtuotsuse täideviimist.
Mõistagi ei olnud Profittlich ainuke Eesti vaimulik, keda tabasid nõukogude režiimi repressioonid. Ohvreid oli märkimisväärselt ka teiste konfessioonide, s.h luteri vaimulike seas – viimastest kõige prominentsem oli endine piiskop Hugo Bernhard Rahamägi (1886–1941), kes lasti maha 1. septembril 1941 sealsamas Kirovi vanglas. Teda ei ole küll luteri kirikus märtrina esile tõstetud, kuigi sarnaselt Eduard Profittlichile suri ta bolševike ohvrina. Tegelikult ei anna vägivaldne surm usuvastaste käe läbi veel iseenesest alust kedagi õndsaks või pühakuks kuulutada ning luterlastel vastavat protseduuri ja tava ei olegi.
Katoliku kirikus eelneb õndsaks kuulutamine pühakuks tunnistamisele. Katoliku kirik tunnistab kedagi märtriks, kui isik on elu andnud Kristuse nimel ja sellele on kindel tõestus. Pühakuks kuulutamisele peab eelnema tõendatud imetegu.
Õndsa Eduard Profittlichi järeltulija piiskop Philippe Jourdani ajal, eriti just viimastel aastatel, on katoliku kirik Eestis teinud märgatavaid edusamme. Aasta tagasi otsustas paavst Franciscus muuta senise Eesti apostelliku administratuuri Tallinna piiskopkonnaks. Viimati eksisteeris Tallinna piiskopkond 16. sajandil. Tänavu anti Vatikanist roheline tuli Profittlichi õndsakskuulutamisele. Algselt oli selleks päevaks määratud 17. mai, ent see lükkus edasi seoses paavst Franciscuse surmaga.
Katoliku kirik Eestis – Tallinna piiskopkond – on selgesti kasvav ja arenev kirik, millest andis tunnistust ka 6. septembril Vabaduse väljakul pühitsetud pidulik missa. Kes soovib, võib taevast soosingut näha selleski, et selleks helgeks päevaks oli antud päikeseline ja suvesoe ilm. Ühe osavõtja sõnadega: «Nii palju valgust pole siin varem olnud!»
Tekst ja fotod: Veiko Vihuri
