Olles Misjonipiiskopkonna vaimulike seas ametistaaži pikkuselt teisel kohal, on mul au tänada kirikupäevade eestvedajaid, eriti isa Harri Lammit ning kõiki vabatahtlikke abilisi.

Paljud töökad ja osavad põlluharijad minu kodukandis saavad tänavu rekordilise saagi. Nende töö ja vaev pole olnud asjatu. Teie, kirikupäevade eestvedajad ja töötegijad, olete rühmanud töötada evangeeliumi põllul ning teie töö ja vaev pole olnud asjatu. See pole iial asjatu Issanda pühas, igaveses sõnas! Vanasti oli kristlastel tunnuslause Ora et labora, «Palveta ja tee tööd». Te andsite endast kõik, palvetasite, ning meie saime osa võrratutest kirikupäevadest.

See on tänupüha

Veelkord võime olla tänulikud kõige selle eest, mida Issand meile kirikupäevadel andis. Mitmed kogesid eriti pühapäevasel missal kohapeal, ning samal ajal tuhanded oma raadiote juures seda, mida öeldakse psalmis 22: «Jumala trooniks on Iisraeli kiituslaulud.» Millest küll tulvas selle missa vägev koraalilaul, mida meisterlik koor ja orkester juhatasid? Nagu kõlab tänavuste kirikupäevade teema «Sama tõotuse kaaspärijad» (Hb 11:9), me tänasime taevase päranduse eest, et saame osa sellest kõige olulisemast pärandist. Seda pärandit ei saa määratleda juriidiliste või sotsioloogiliste terminitega, seda saab kirjeldada üksnes piibellike sõnadega. Osaduses õigete altarite ja kantslitega rändame me taevase pärandi osasaajatena patu, surma ja kuradi meelevalla ära võitnud Jeesuse Kristuse haavade kaitse all.

Vana lavialaste laulu sõnul, mida Lutheri Sihtasutuse asutaja Simo Kiviranta lavialasena eriti kiitis: «Nüüd tänu Issand Jeesusel, et tuli siia meile, lunastajaks vaevatuil, kingiks langenuile. Me õiguseks ta surnuist tõusis ja surma alistas, sest rõõmustada saame. Taevane koda üllas on pärand, meil kingiks on antud taevane koda.» (Luterilaisia Virsiä 853)

Pärandist osasaajaid on rohkem

Meie kirikul üks iga-aastane suursündmus. Aga juba mitu aastat järjest Loimaal suurepäraselt korraldatud kirikupäevad ei innusta meid millegipärast korraldama väiksemaid misjonisündmusi. Meie visioon pole mitte see, et tulla tasub vaid sinna, kus on midagi suurt ja erilist. Püha Piibel ei õpeta suursündmuste-kristlust, vaimulikku kodutust. Kristuse kiriku põhiüksus on kogudus, olgu see väike või suur, mille missal regulaarselt kogunetakse ning millega liitutakse või sealt lahkutakse. Püha Vaim tahab liita sind kogudusega, mille altar ja kantsel lähtuvad Jumala sõnast. Ning Vaim äratab sinus armastuse oma koguduse vastu. Sa palvetad oma koguduse eest ja oma pastori eest. Meie pilk on alati meie oma kogudusel ning selle igapühapäevasel missal.

Ometigi on oma tähendus ka meie suursündmusel. Paljud kristlased ei suuda tunnistada tõsiasju, nad on takerdunud mälestustesse kunagistest ärkamistest, sellesse, kuidas toona tegutseti. Nad igatsevad taga kogu rahvast ühendanud kristlikku kultuuri, mis juba ammu on murenenud. Võibolla loodavad nad säilitada vähemalt mingeid kristliku kultuuri riismeid. Tegelikkus on aga see, et tänapäeva Soome on misjonipiirkond. Meie kodumaa on vallutanud puhas sekularism ning isegi antkristlik mõtteviis. Selleks, et vältida mugandumist enamuse vaadetega, on oluline, et erinevatest Soome paigust siia kirikupäevadele kogunedes näeme, et meid, vanausulisi kirikuliikmeid siiski on. Meid kutsutakse saama kindlamaks pühas usus ning taevaste töövahenditega julgelt pöörama pilgu tulevikku: «Nõnda me usume, õpetame ja tunnistame.» Aga ka: «Selle me lükkame tagasi». Rõõm on näha, et me ei ole mitte hääletustulemustega määratletud usu või üldise religioossuse järgijad. Kogu kristlikust pärandist kinni pidades oleme tõelise kiriklikkuse ehk piibellikkuse, ning sellega just vana kiriku pärijad.

Sedasama usku tunnistasid pühad apostlid, õnnis Neitsi Maarja, kirikuisad, meie armsad usupuhastajad ning sadade aastate kestel Soome suurim kirik ehk rahvakirik. Aga siis toimus raputav pööre, mida võib paljudes paikades nimetada lahkulöömiseks kristlikust kirikust. Hoolimata meie Issanda ja Tema pühade apostlite pidevast rõhutamisest, et kõige olulisem on meie jaoks meie Issanda teenitud ja kingitud taevane pärand, see, millest juba meie vana katekismus lühidalt ütleb: «Pea kinni, mis sul on, et ükski sinu  pärga ei võtaks! …. Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim kogudustele ütleb.»

Hoidke kinni taevasest pärandist

Peale maise pärandi on võimalik erinevatel viisidel raisata ka taevast pärandit. Ehkki Issand on tõotanud, et Tema kogudus püsib maailma lõpuni ning põrgu väravad ei saa sellest võitu, võib kiriku mingi osa ehk üks kirikuorganisatsioon või selle kogudus saada tõsiselt kahjustatud. Võib saada isegi Kaini kirikuks, mis ei piirdu ükssens sõimu või siltide kleepimisega, vaid isegi kiusab taga õiget Aabeli kirikut, tema kogudusi ja Jumala lapsi.

Sain eile sõnumi, et Lintiläs meie külateel jooksid paar hunti. Ma ei julgenud enam oma koeraga välja minna! Aga palju rohkem tuleb hoiduda nende eest, kelle kohta Issand ütleb: hundid lambanahas (Mt 7:15). Meie Issand ütleb: «Hoiduge nende eest!» Ning püha apostel hoiatab enda rajatud kogudust: «Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa.» Juba aastaid on piibellikult tunnistavatele usklikele kleebitud silte: Te olete vanamoelised. Te elate eilses maailmas. Viimaks peate teiegi vältimatult uuenema!

See «vältimatu uuendamine» on kõikjal Euroopas ja Soomes kestnud juba kümneid aastaid. Tulemuseks on otsekui Hiroshima pommiplahvatus. Kirikupoliitiline liberalism sai spiikri haamrilöögiga aastal 1986 kõik võimalused pöörata Soome enamuskirik kasvule. Tulemused on vastupidised. Soome enamuskiriku missalkäijate hulk on võrreldes liikmete koguhulgaga maailma kõige madalam ning seda tõugatakse veel madamale. Seda siis nimetatakse «vältimatuks uuenemiseks».

Nii soomekeelses (Kotimaa 9.9.25) kui rootsikeelses (Kyrkpressen 10.9.25) kirikulehes on uuendamisena nimetatud peamiselt ühiskonnateadustest tuntud termin ajakohasus. Need, kes ei ajakohastamisele ei allu, said nüüd uue sildi. Peapiiskop emeeritus John Vikströmi arvates on nad «kalvinistid» või «biblitsistid». Isegi õndsalt surnud Göteborgi emeriitpiiskop Bo Giertz mõisteti süüdi ning arvati vanameelsete või biblitsistide või kalvinistide hulka. Mille pärast? Giertz kaitses vankumatult piibellikku, meeste karjaseametit. Ta ei allunud ajakohastamisele, vaid luges hoopis apostellikku testamenti: Mis ma teile kirjutan, on Issanda käsk. Kui aga mõni seda ära ei tunne, siis ei tunta tedagi.

Avaldasin 1993. aastal soome keeles Giertzi raamatu Apostlik usk elab. Palusin sellelt järelsõna piiskop Olavi Rimpiläinenilt. Ta alustas sõnadega: «Apostlik usk elab. Aga kaugeltki mitte võiduka edu tähe all.» Ka see raamat on nüüd hambusse võetud. Ma tean, et tabude ja uustabude puutumine häirib kedagi või põhjustab isegi kellegi solvumist. Aga meie piibellik usk ehk apostlik pärand eeldab piiride tõmbamist: «Selle me lükkame tagasi.»

Kõige tõsisemal viisil tuleb välja öelda: Kristuse kirikut ei loo ega pea ülal ega valitse ükski meie ajastu usulis-filosoofiline idee, ega ajakohasus ega ühiskondlikud mõisted või moevoolud, isegi mitte idee õigeksmõistmisest, regimendiõpetusest või ligimesearmastusest. Kiriku loob, seda peab ülal ja valitseb Jumala püha sõna ning sõnas ligiolev Kristus. Kuna Kristus on seesama eile, täna ja igavesti, siis Jumala sõna on sama. Selle väljaütlemine ja järgimine ei ole konservatism, vaid pattu langenud maailma kõige radikaalsem tõde, kuni maailma lõpuni välja. See võib viia kohtujärje ette isegi usu- ja sõnavabadust tunnustavates riikides. Aga tegelik vanameelsus on kinnihoidmine kogu rahvast ühendava kultuuri jäänustest. See on viimaks vaid kunstlik hingamine.

Sama tõotuse pärijad

Mis meie kirikupäevade tunnuslause oligi? «Sama tõotuse kaaspärijad» (Hb 11:9) Mis tõotusi püha Piibel meile siis annab? Neid on tohutult:

• Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest. (Jh 10:27–28)
• Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval. (Jh 6:54)
• Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha. (Jh 15:5)
• Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik! (Lk 12:32)

 Mu sõber, sina oled sama tõotuse pärija. Püsi Jeesuse kingitud õiguses! Püsi Jumala sõnas, Issanda söömalauas ning ristimise armus. Püsi selles koguduses, mis on piibellik.

Tõlkinud Illimar Toomet.

Sakari Korpinen on Soome Misjonipiiskopkonna vaimulik