Avaldame järgnevalt esmaavaldaja loal ühte koondatud artiklid, mis ilmusid 1995. aasta novembrist 1996. aasta jaanuarini ajalehes «Eesti Kirik». Toim.
I. Alguse algus. Varane iiri kultuur (6.–10. saj)
Olematuse raskus
Keeruline on rääkida millestki, mida ei ole. Aga vahetult pärast 496. aastat, mil Rooma impeerium kokku varises ja mida seetõttu antiigi ja keskaja piiriks peetakse, näib, nagu ei olekski enam Lääne-Euroopas kultuuri. Ei vana (sest see oli peaaegu täielikult hävitatud) ega uut (sest see ei olnud veel tekkinud). See oli kriis, mis kestis sajandeid, sest iga algus on raske. Eriti esimesed pool tuhat aastat – ja eriti siis, kui tekkimas on uus tsivilisatsioon. See on aeg, mil Euroopa ei ole euroopalik, vaid barbarlik. Sõna otseses mõttes. Ometi kuulus Jumala plaani luua uus, kristlusel põhinev kultuur just siin ja nimelt noortele metsikutele rahvastele, mitte aga kunste, teadust ja filosoofiat harrastavatele roomlastele toetudes. Viimaseid ei suutnud enam aidata nende kirikki, mis varakristliku perioodi vaesust ja vaimsust unustades suuremaks, võimsamaks ja rahakamaks muutudes sarnanes üha enam lekkima hakanud Noa laevaga.
Ristikheinalehe võit
Uusi «loomi», s.t germaanlasi, kes pika ajalooga impeeriumi läänepoolele lühikese lõpu tegid, see «laev» esialgu peale võtta ei saanudki. Nimelt ei olnud nende puhul tegemist ei kristlaste ega paganatega, vaid ariaanlastega – väärõpetuseks kuulutatud kristliku sektiga. (See eitas lausa tänapäevaste Jehoova tunnistajate kombel Jumala kolmainsust ja tõlgendas Piiblit vastavalt hetkevajadustele.) Paistab, et selline elukäsitlus meeldis vallutatutelegi, sest selle tuntav mõju jääb nii Itaalias kui mõnes muuski Euroopa lõunaosa paigas püsima paariks järgnevaks sajandiks.
Ja ometi sünnib just ajal, mil kristlus näib kõikjal kaotajana, selle tõeline õitselepuhkemine. On tähelepanuväärne, et uus vaimne Euroopa sünnib seal, kus see maailmajagu geograafiliselt lõpeb. Selleks alaks on Iirimaa, mille läänerannikut ei uhu enam meri, vaid ookean. Kes teab, ehk võrdlesid ristiusku ookeaniga ka mõned iirlased, kui nad 5. sajandil saarele jõudnud misjonär Patrickult sellest kuulsid.[1] Looduslähedased sümbolid olid nende mõttelaadile ju isegi nii omased, et Patrick pidi Jumala kolmainsustki neile seletama näitega ristikheinalehest, mille kolm osa moodustavad ühe terviku. (Selline vähimas suurima ja maises jumaliku nägemise võime oli iseloomulik kõikidele keltidele, iirlaste sugulastele. See hõimuliit asustas algselt Madalmaad, Šveitsi, Lääne- ja Lõuna-Saksamaa ning Briti saared, segunedes aga hiljem kõikjal peale Iirimaa hoopis jõulisema hingelaadiga germaanlastega.[2] )
Alateadvuse peegel
On mõistetav, et Iirimaal tekkinud kultuur on nii uus, et ta ei saa teisiti, kui rüütab end vanasse – keldilikesse vormidesse. Kuigi iselaadne ja isemeelne, kannab ta endas sõnumit armastavast ja kõikjal olevast Jumalast ning seetõttu ei ole meil põhjust kahelda iiri vaimulikeski, kes küll ei allunud Rooma usukeskusele, pidades lihavõtteid valel ajal, ja ajasid punkarlikul moel pead paljaks, lastes ülejäänud juustel vabalt kasvada. (Sellega jäljendati paganlusaegseid keldi šamaane – druiide. Nähtavasti ei suudetud vaimsete asjadega tegelevat inimest teisiti ette kujutada.) Paljud neist «veidrikest» läksid elama ja palvetama «iiri kõrbe» – inimtühjadesse, lagedatesse paikadesse, kus said kokku vaid meri, maa ja taevas ning inimene ja Jumal.
On hämmastav, et kunst, mis sünnib nii totaalses, jahedas ja kõiksusele avatud looduses, on nii kerge, õrn ja rafineeritud, soojades kuldpruunides toonides. Samas ei tea me siiani, mis tähendus on neil paganlikest mustritest pärinevatel paeltel, kolmiksiirulistel ringidel ja pardinokkadega loomadel, mida iiri mungad hoole ja armastusega oma psaltrite ja evangeliaaride esilehtedele maalisid. Ja kas neil mingit mõtet oligi? Me ei tea seda, kuid võime oletada, et nad tahtsid sellega väljendada oma usku elu igikestvusse, maailma kosmilisse seaduspärasusse või iga eluavalduse jumalikku päritolu – seega mõisteid, mida ei saagi väljendada teisiti kui abstraktselt. Ehk andsid nad aga hoopiski vaba voli oma pöörasele fantaasiale (mis ilmneb eriti legendides) ja iluvajadusele? Psühholoogid peavad seda kõike aga inimese alateadvuse peegelduseks, mis ilmneb spontaansel joonistamisel. Sellisel juhul näitaksid iiri kujutised oma joonistajate erilist tasakaalustatust ja võimet harmoonilisteks suheteks inimeste, looduse ja iseendaga – seega siis ka Jumalaga!
Hiljem «alateadvuslik», nähtavasti vahetult palvetamisele järgnenud kiire joonistamise meetod vist unustatakse, sest hakatakse kasutama ka sirgjooni ja sümmeetriat ning proovitakse kujutada figuuregi. (Viimaseid küll väga stiliseeritult ja dekoratiivselt.) Seetõttu pole hilisemad miniatuurid enam nii mõistatuslikud, pigem mõistlikud ja lõpuks ehk liigagi mõistuslikud.
Rõngasristi saladus
Samal ajal muutuvad üha täiuslikumaks iiri kiviristid, mis lihtsatest püstistest kiviplaatidest, millele mõne joonega mingi kujund sisse kraabitakse, arenevad tõelisteks, reljeefidega rikkalikult kaetud monumentideks. Nende harusid – nagu eesti kiviristidelgi – ühendab ring. Ja jälle ei tea, miks see nii on. Kas on see aura, valgussõõr ümber risti keskosa, kuhu toetub Ristilöödu pea? On see paganlikest aegadest peale austatud päike, mille varjab nüüdne, veelgi võimsam valguskandja risti näol? Või äkki on see vaid kahe jõu (hea ja kuri), kahe alge (mees- ja naisalge) või isegi kahe usundi (paganlus ja kristlus) üksteisesse sulamise märk? (Usk vastuolude leppimisse teispoolsuses kuulus ürgkeldi mõttemaailma.) Me ei tea seda ja võib-olla ei saa kunagi teada. Aga kas ei piisa siis meile teadmisest, et meil olid kunagi kaugel Iirimaal vennad, kes otsisid Jumala palet, kellel ei olegi nägu, ja kujutasid midagi, millel ei olegi kuju?
Eesti Kirik 29.11.1995: lk 6.
II. Võitlus lohega. Varajane germaani kultuur (Kesk-Euroopas u 700–1050, Põhjamaades 1000–1200)
Vastamata küsimuste aeg
Ja ometi on iiri kultuur võrreldav roosiga, mis õitses imekaunilt, kuid ei kandnud jäävat vilja. (Kui selleks mitte pidada iiri misjonäride tegevust ja nende varasemaid kultuuriimpulsse mandrile.) Mitmel põhjusel, peamiselt aga maa vallutamise tõttu inglaste poolt, ei arene siin juba tekkinud kultuur edasi, vaid hääbub pikkamööda. Saar ise jääb sajandeiks Inglise riigi mahajäänud äärealaks.
Hoopis teiselaadiliseks kujuneb Euroopa teise põlise hõimuliidu – germaanlaste – saatus, mis areneb omakorda erinevaks neil, kes asusid elama endistele romaniseerunud keldi aladele (Prantsusmaal, Hispaanias jm) ja Itaaliasse, või neil, kes jäid põhja poole, põlistele germaani aladele. Endistes Rooma riigi piirides võetakse kristlus pikkamööda üle kohalikult elanikkonnalt (kes on enamuses ristitud) kui osa nende arenenumast elulaadist, mis barbaritele imponeeris. Seetõttu püüavad nad kasutada oma elutunnetuse väljendamiseks antiikkunsti elemente. Kahjuks on see soov määratud ebaõnnestumisele, sest see oli püüe ühendada tuld ja vett. Nii on antiikornamendis tasakaal ja kord, mis täidetud pinna kõrvale paigutab võrdväärselt tühja. Samuti on antiikfilosoofias, mis usub, et igale küsimusele leidub vastus. Germaani hõimude mustrid põimuvad keeruliselt ja vihaselt justkui iseennast (ja viimastki kriipsukest tühja ala) hävitada tahtes. Jällegi on selles midagi sarnast rahva elutunnetusega, sest germaani saagadki esitavad pidevalt küsimusi elu, surma ja kannatuse mõttest, lootmata leida neile kunagi lahendust. Näib, et neid isegi ei otsita, sest barbarite südamepõhjas pesitseb eksistentsiaalne meeleheide – seesama, mis õhutab neid rändama, lõhkuma ja tapma, kuulutades kõik variandid juba ette mõttetuks.
Selle vägivaldsusse suubuva varjatud meeleheitega tuli kokku puutuda ka misjonäridel Kesk- ja eriti Põhja-Euroopas, kus uue vastuvõtuks vajati mitte ainult paar sajandit aega, vaid ka inimesi, kes armastaksid Jumalat enam kui oma elu. Viimase tõestamiseks pakkus ajalugu ohtralt võimalusi peaaegu viis sajandit, sest alles 11. sajandil võis Euroopa end põhiliselt ristituks lugeda. (See kehtib ka Ida-Euroopa rahvaste kohta, kellest nüüdsed katoliiklased võtsid kristluse üle sakslastelt, õigeusklikud Bütsantsist. «Viimaste paganate» ridadesse jäävad nüüd veel vaid laplased ning Soome, Baltimaade ning endise Preisimaa elanikud.)
Maod kirikuuksel
Erinevalt keltidest ei võtnud germaanlased ristiusust üle mitte niivõrd Jumala headuse ja armastuse mõisteid, mis jäid neile karmidele inimestele võõrsõnadeks, kuivõrd veendumuse, et on olemas jõud, mis on suurem kui vihkamine, ning aukartuse Kellegi ees, kes suutis maailma nii luua kui hävitada. (Eriti Johannese Ilmutuse raamat kujunes nende lemmiklektüüriks!) Ka ei püüdnud nad vana kultuuri harmooniliselt uuega sobitada, vaid tõeliste dualistidena hoopis lõplikult kõrvaldada. Nii raiuti maha ohvrihiisi, kangutati välja pühi kive, põletati amulette.
Ja siiski, siiski – kust pärinevad need kiriku uksepiidal roomavad maod, sisepingete väljendajad; vihkamise märgina üksteist õgivad draakonid ja lootusetusetunde alguse-lõputa paelloomad? Kas pole need pärit viikingite laevadelt, ehetelt, mõõgatuppedelt? Selline portaal on küsimus, millele annab vastuse altar. See aga on nii Jumala troon, tema lakkamatu kohaloleku märk kui samas ka sümboolne söögilaud ruumis, mida peetakse taevase pidusaali maiseks analoogiks. Reeglina oli altar tühi – puudus isegi altarilina! –, sest miski ei tohtinud varjutada selle pühadust. Isegi preester ei teeninud samal põhjusel mitte selle ees, vaid taga – võte, mida nüüd mõnel pool uuendusena kasutatakse!
Altar ise kujutas endast kandilist kiviplokki või ka kivist lauda, mille esikülge mõnel pool (eriti Taanis) kattis kohrutatud kuldplaat. Tihti valmistati see väärismetallist, mis rööviti kunagi paganlikul ajajärgul mõnest kristlikust kirikust. Vahepeal võis see materjal olla oma uusi peremehi teeninud mitmel viisil – näiteks jooginõuna, milles olevasse õllesse «sattus» vahel ehk ka piisake vaenlase verd…
Selliseid kardinaalseid muutusi tegid sellal läbi ka puud ja kivid (just «hävitatud» hiiepuid ja «nõiakive» kasutati paradoksaalsel viisil pühakodade rajamisel). Sama toimus endiste pühapaikadega, mida peeti vääriliseks kirikute püstitamisel. Ühelt poolt on see kui materjalide ümbersünd – need nagu inimesed ja ornamendidki «vahetasid usku», hakates paganlike jumalate asemel teenima Jeesust. Teisalt loodeti, et need kannavad ka kristlikus süsteemis edasi neile omistatud maagilist jõudu. Ei taandu veel ka – või kristluse mõjul pigem teiseneb – müütiline aja-, ruumi- ja osalt elutunnetuski, mis uues variandis saab aluseks keskaegsele maailmapildile.
Seemnest kasvab puu
Tekib küsimus, kuivõrd selline vana ja paganliku kultuuri sissetung kristlikku tähendab selle allakäiku. Ühest vastust sellele anda on raske. On selge, et linnastunud ja haritud hilisantiikse kristlase mõttekäigud on Piibli filosoofilisimate osade tunnetamisele lähemad kui kirjaoskamatu poolmetslase arusaamad. Kuid kes – peale Jumala enda – võiks mõõta germaanlase usuindu või iirlase palve sügavust? Samuti tuleb tõdeda, et endise usundi mõnede põhilisemate motiivide üleminek antud rahva kristlikku kultuuri on üleüldine. Isegi antiikmaailma poolt katakombidesse surutud kristlased maalisid oma ruumide seintele… paganliku lauliku Orfeuse, kes sümboliseeris Kristust (!), ja kangelase Heraklese, keda seostati Taanieliga. Aga eks Jeesus öelnudki, et ta ei tule mitte tühistama, vaid täitma. Seetõttu on kristluse primitiivnegi omaksvõtt Euroopa metsikute hõimude poolt võrratu edasiminek. See on seeme, millest kasvab puu.
Omaette probleemiks jääb veel germaanlastele ürgomane agressiivsus, mille taltsutamiseks varakeskaegse kiriku püüdlustest tihti väheks jäi. Tegemist on tõesti jõuga, mis on kui hõõguv tuli tuha all, mis ikka ja jälle leekima lahvatab – ja seda läbi aegade, 20. sajandi maailmasõdadeni välja. (Kahjuks on kurjus nagu headuski surematu jõud.) Ometi alustati just sellal teadlikult igikestvat võitlust pimeduse lohega, et siduda see kinni inimeses endas. Et see tavaliselt õnnestus, näitab kogu järgnev Euroopa kultuuri ajalugu.
Eesti Kirik 06.12.1995: lk 6.
III. Nägevad silmad. Romaani stiil (u 1050–1200)
Püha hirm
1000 aasta möödumisel Kristuse sünnist võttis Euroopas maad kasvav ärevus, sest oodata oli suuri sündmusi, oli selleks siis Kristuse taastulek või hoopis Lutsiferi ilmumine maa peale. Kuigi kumbagi ei toimunud, puudutasid need kaks jõudu inimesi nii tugevasti, et nende dialektika määrab Euroopa kultuurielu suundumusi vähemalt kahel järgneval sajandil. Kunstiajaloos nimetatakse seda perioodi «romaani kunstiks». (Stiili nimetus pärineb mõningaid antiikse ehituskunsti põhimõtteid üle võtvast arhitektuurist.)
Ometi jäi ühiskond sellelgi ajajärgul veel väga lihtsaks ning selles taudide, näljahädade ja feodaalvaenuste keerises kehtis edasi esialgne tõdemus – elu mõte on ellujäämises. Kerge see ülesanne ei olnud ning selleaegne inimene arvas õigustatult, et tal on küll taevas pea kohal, kuid põrgu jalge all ja surm selja taga.
Suremisest enam hirmutasid siiski deemonite väehulgad ning… Jumal ise, kes universumi kõige võimsama jõuna oli ka kõige kardetavam. (Seega tõeliselt jumalakartlik aeg!) Muidugi pidas ka romaani ajastu inimene Jumalat heaks ja õiglaseks, kuid kuna inimene oli siiski nii patune ja põrguvõtmedki Tema käes, siis… Samuti olid Jumala teed ja mõtted inimese omadest niivõrd kõrgemad, et jäid mõistetamatuks. Seetõttu ei saanud sellal Jumalaga vestelda nagu inimesega. Tema ees lauldi – või vaikiti. Sellist püha hirmu absoluutse Jumala ees nimetati ladinakeelse sõnaga tremendum – ning see on võtmeks kogu ajastu mõistmisele.
Hinge aken
Dialoogi Jumalaga siiski peeti – ja nimelt kunsti vahendusel. Sellane seina- või miniatuurmaal (tahvelmaali Läänes veel ei tuntud) ja eriti skulptuur ei kirjelda, nagu uusaeg seda teeb, kogemust siinpoolsest maailmast, vaid ilmutust sealpoolsest maailmast. Meeltega kogetav saab seeläbi sillaks nendega mittetunnetatava juurde. Sellise kunsti aluseks ei ole looduse vaatlemine, sest valitseva uskumuse kohaselt olid asjad vaid ebatäiuslikud jäljendid tõelisest eksistentsist, vaimsest maailmast. Nii ei mõtle meister näiteks puud kujutades mitte seda, vaid paradiisi, millele see vihjab. Üldse püütakse kõike olmelist ja reaalset võimalikult taandada nii, nagu romaaniaegsed pühakud olevat võidelnud ülearuse vastu iseendas. Rääkideski püüdnud nad ära jätta aluse, kui piisas öeldisest.
Ka romaani meister jätab ära isiku täpse määratlemise. See kehtib nii enda (tavaliselt jääb ta anonüümseks) kui kujutletava isiku kohta. Nimelt ei tunne see aeg veel portreid, ja inimesed, keda kujutletakse, on alati mingi tüübi (näiteks munk, rüütel jne) või seisundi (näiteks hirm, lootus) kehastajad. Samas näib, nagu ei eksisteerikski nad reaalses, vaid iseenda üleloomulikus aegruumis, sest nende (kujutletav) pilk ei suundu kunagi vaatajale, vaid ikka ainult kaugusse.
Ometi pole silm selleaegse kunstniku käsitluses pelgalt kehaosa, vaid aken hinge. Romaani kujude silmad on alati suured, lausa pärani aetud – kuulugu nad siis pühakutele või loomadele, inglitele või deemonitele – sest neid kõiki kujutatakse nähtamatu nägemise hetkel. Visioonid, mis neile ilmuvad, on nii võimsad, et nägudelgi on tihti ehmatus või vapustus. (Meenutagem, et Piibli inglitegi esimesed sõnad on: «Ära karda!») Vahel peegeldub ilmetes ka eriline kontsentreeritus ja tõsidus, kuid kunagi pole neis rõõmu ega naeratustki. Ainult mõni deemonilõustik tõstab vahel suunurki irvituseks ja paljastab seejuures oma kihvad justkui meenutamaks, et romaani kunst on karm nagu elu, mida ta loojad elasid.
Ristikujuline ilmapuu
Tundub, et Euroopa põhjapoolsete rahvaste kohati julm, kuid samas lausa valuliselt sügavusi otsiv ürgusund on midagi nii ainulaadset, et pole võrreldav millegagi siin maailmas. (Kui mitte arvestada varakeskaegset kultuuri, millele ta paratamatult vajutab oma pitseri.) Siiski on germaani mütoloogial ühisjooni nii mitme üldinimliku ettekujutusega kui kristlusegagi. Nii esineb nende uskumustes ilmapuu – kõiki maailmu, alates surnuteriigist ja lõpetades jumalate eluasemetega, ühendav telg. See kujund esineb ka soome-ugri rahvastel ning teistelgi. Just selle puu külge poos end germaani peajumal Odin, et saavutada sellist tõetundmist teispoolsusest, mida ta elavana iialgi teada ei saaks. Kristluse tulekul kujuneb legend sillaks kahe kultuuri vahel ning nii muutub Jeesus esimeste germaani kristlaste silmis uueks Odiniks uuel ilmapuul – ristil. Selline krutsifiks ei väljenda Kristuse valu. (Või ei näita tõeline kangelane seda välja?) Ta vaid hõljub rahuliku, mediteeriva ilmega oma piinariista kohal, käed laiali, nagu soovides õnnistada kogu maailma. Ometi haarab selline kujutis vaatajat tihti enam, kui nii mõnigi uusaja pateetiliselt ja demonstratiivselt väänlev kannataja. Eriti tähelepanuväärne on, et ta suleb ristil alati silmad. Kas tahab Ta, Looja, vastandada end kõikidele teistele olenditele, oma loodule, kes Tema nägemiseks nii kirglikult silmi pingutavad, nagu sümboliseeriksid nad nägemisvõimet? Ehk teeb ta seda, et mitte märgata maailma kurjust ja pimedust? Või proovib ta näha surmapiiri taha? Igal juhul meenutab see meile aga tõsiasja, et mõiste «müstika» tuleneb kreekakeelsest sõnapaarist «silmi sulgema».
Jumala linnus
Seesama ärapöördumine maailmast iseloomustab ka romaani kirikut, mis varjab oma siseruumi pühadust mitmemeetriliste müüride, raske rautatud ukse ja võimsate tornidega. Näib, et tegemist on pigem linnuse kui pühakojaga. Kaitseehitis see ongi, sest 11.–12. sajandi inimeste ettekujutuste kohaselt oli kirik Jumala linnus võitluses põrguvägedega. (Vajadusel pakkus ta kaitset ka inimestele endile.) Seetõttu on kogu ehitis allutatud tõelisele strateegilisele kaitseplaanile.
Eriti peeti silmas ilmakaari, suunates hoone alati altariosaga itta – vastu päikesetõusule ja Jeruusalemmale, kus Kristus meid lunastas. Selle vastandsuund – lääs – arvati pimeduse jõudude asulaks ning kaitsti seda massiivse fassaadi ja läänetornide abil. (Viimaseid peeti ürgvana uskumuse kohaselt taevase energia maa peale tõmbajaks[3], samas väljendasid nad aga ka inimeste igikestvat püüdu Jumala poole.) Negatiivne oli ka põhjakaar, kust tulid nii talvekülm ja lõikav tuul kui kurjad vaimud, ning seetõttu tuli sellesuunaline sein ehitada kas paksem või hoopis ilma akendeta. (Paljudesse vanadesse kirikutesse on need raiutud alles 19. sajandil.)
Omaette probleemiks sai peaportaal «ohtlikul» lääneküljel, mille asukoha tingis vältimatu vajadus näha selle lävelt altarit. Ukse kaitseks paigutati selle kõrvale valvurid – pühakute kujud. Teiseks värviti uksepiit (Kristuse) vere värvi – punaseks. (Selle kaitsvasse omadusse usuti Vanale Testamendile toetudes[4] .) Kõige tähtsam oli siiski viiluväli ukse kohal, millesse paigutati reeglina Viimse kohtupäeva stseen, mis tuletas deemonitele meelde neid ees ootavat kaotust ja inimestele – et oleme vastutavad iga oma teo ja sõna eest. Seetõttu ei tohi me keegi astuda kirikusse, südames viha, kadedus või ahnus!
Vangistatud deemonid
Keskaja paradokside hulka kuulub aga uskumus, et kurja ei tõrju mitte ainult millegi püha, vaid ka ebapüha kujutamine. (Selle taga on jällegi ürgaegne arusaam, mille kohaselt deemonid kardavad omaenda pilti.[5]) Need kujutised paigutati tavaliselt välisseintele või kapiteelidele (samba ülaosale), kuid mitte kunagi kiriku pühimasse (ida)ossa.
Kuidas suhtuda sellesse värdmaailma protestandina? Arvan, et ei maksa ehmuda – nii nagu me ei tohi Jumala lastena end Saatanal hirmutada lasta. Pigem meenutagem, et keskaegset kirikut nimetatakse kivist piibliks ja Piibel räägib ka kurjadest vaimudest: kuradist, kes kiusas Kristust kõrbes, ja Antikristusest. Samas manitseb ta meid vaime läbi katsuma. Ei tohi ka unustada, et peale maagilise mõju oli kõigil neil lohedel, lõvidel ja soerditel teinegi funktsioon – nad hoiatasid inimesi neis endas peituva kurjuse, uhkuse, lihameele jt pahede eest. Barbarite kristlasteks kasvamise ajastul, kus inimesed alles õppisid head ja kurja eristama, oli see kõik järelikult mitte ainult loomulik, vaid ka vajalik.
Mis puutub kiriku ehituslikesse vormidesse, siis laenati need nii linnustelt kui antiik-kultuurist, ühendades need – eriti 11. sajandil – väga lihtsalt. (Tihti jäävad laedki võlvimata.) Kuna aknad olid ehitustehnilistel põhjustel väikesed ja talvel klaaside puudumisel hoopis suletud, täidab selliseid ruume hämarus, mis laseb meil igas küünlaleegis aimata valguse väärtust. Tolleaegsele inimesele meenutas see aga, et usk on nii ilmutus kui ka saladus. Kõik see kokku mõjub nii, et vaataja, astudes pühakotta, unustab hoone välise jõu ja pinge ning laseb end haarata sellisest sisemisest rahust ja tasakaalust, mida ei suuda pakkuda ükski teine järgnevatel sajanditel ehitatuist. Seda kogedes mõistame, et romaani kirik pole ei ülistuslaulude laulmise koht ega jutluste kuulamise paik, vaid palvekoda, ning see palvegi on vaid suur vaikimine Jumala ees, kelle kuningriigile ei tule lõppu.
Eesti Kirik 13.12.1995: lk 6.
IV. Valguse linn. Kõrggooti stiil (u 1200[6]–1350)
Vaikuse varjupaik
Kui Bernhard Clairveaux’st 1113. aastal vastloodud tsistertslaste ordu kloostrisse astus, ei olnud muutused ühiskonnas veel aimatavad. Näis, nagu ei suudaks see lihtne ja karm inimsugu iialgi mõista Jumala armastust või uskuda headuse jõudu sel määral, et ei vajaks pühakodadeks enam varjendeid.
Ka uue ordu liikmed eesotsas Bernhardiga alustasid hoopis ühiselu distsipliini tugevdamisest ning kolisid justkui selle märgiks asustamata paikadesse, et harida üles kõnnumaa nii metsade rüpes kui oma hinges.
Jäädes seal puutumata nii feodaalvaenustest kui maiste murede vaevadest, said neist esimesed tõeliselt kartmatud inimesed, kelle julguski oli teistsugune kui barbarite lahinguvaprus. Nad ei kartnud enam minevikku, sest see oli andestatud, ega tulevikku, sest selleks oli taevariik. Neid ei hirmutanud enam surm, sest nad olid selleks valmistunud, ega elu – sest see oli Jumala kätte usaldatud. Nad ei tundnud enam hirmu looduse võimsuse ja salapära ees, sest süngeimgi mets pidi andma maad kloostri põldudele ja aedadele. Isegi Jumal polnud neile enam ainult Hirmuäratavalt Võimas Kõigeväeline, sest keda lakkamatult teenitakse, muutub lähedaseks. Nii ei kohkunud nad ka kokkupuutes kurjaga, sest nad olid oma aasta(te)ringses palves, töös ja vaikimises tunnetanud, et suurimgi pimedus ei suuda kustutada väikseimatki valguskiirt.
Maaema ja taevaema
Ei ole teada, et tsistertslased oleksid oma seisukohti avalikult kuulutanud – hindasid nad ju vaikimist kullaks ja rääkimist hõbedaks. Ja ometi muutusid nende kloostrid – vaikuse ja vaimsuse varjupaigad – peagi koduks nii neile, kes põgenesid põrgu eest, kui neile, kes otsisid taevast. Neid – ja inimesi, kes uue elutunnetuse just neilt, abisaanutelt, vastu võtsid, oli sadu, tuhandeid, sadu tuhandeid…
Nii ei möödu aastasadatki, kui Põhja-Prantsusmaale, varsti aga juba mujalegi, võivad kerkida kirikud, mis ei peida oma aknaid, sest nad on ise aknaks vaimsesse maailma, ega uksi – sest nad on ise nagu avatud uks, mis kutsub sisse astuma.
Seesama erinevus romaani stiilist ilmneb gooti raidkunstis, mis nüüd ei kujuta sümboleid, vaid inimest ennast. Gooti skulptuurid on – nagu neid loonud meistergi – kaotanud sideme ürgmaagilise mõttelaadiga ning seetõttu ei mõju nad enam mälestusena hetkedest, mil Jumal puudutab inimest nii, et pärast seda ei olda enam kunagi endine.
Pigem on nad taevariigi elanikud, kes on ise kunagi maa peal elanud, võidelnud ja võitnud ning saanud nüüd inimestele eeskujuks ja julgustajaks. Tunded on rahunenud, kired taltunud ning ilme kujude leebetel nägudel mõtlik ja sõbralik. Enam ei otsita, nüüd ollakse juba leidnud.
Eriti selgelt ilmneb see, kui vaatame, kuidas kujutatakse Maarjat – hingelise puhtuse eeskuju, kaitsva ja toitva kiriku sümbolit ja naist, kes võttis enda peale häbi, et saaks ilmsiks Jumala au. Möödunud ajajärgul oli ta olnud kui Suur Ema, kõikide esiaegsete maa loovat ürgjõudu kehastavate iidolite täditütar, keda austati ja kardeti, kuid keda ei söandatud armastada. Istudes troonil, oli ta samas vaid aujärjeks endast veelgi pühamale – lapse kuju võtnud Jumalale, kes kuninglikus poosis ja riietuses õnnistas vaatajat. Gooti madonna seevastu on ilus ja hea naine, elegantne ja emarõõmust säramas. Ta poegki – sageli lapsekeha armsuse rõhutamiseks alasti – on ehtne imik või juba maailma avastav mudilane. Siiski pole ta vaid atribuut. Kord sirutab ta käed vaataja poole, kutsudes ligi kõiki vaevatuid ja koormatuid, siis jälle pakub emale (kes sel juhul kehastab kogu inimkonda) vilja paradiisi elupuust. Ta on taevane laps ja ta ema pole enam Maa-, vaid Taevaema.
Aga gooti rist? Nüüd ei ole sellel enam valu ja surma üle triumfeeriv kuningas, vaid Inimese Poeg, kes kannatab koos inimestega.
Elavad kivid
Kuid taevas ei ole enam ei piinu ega pisaraid ning seepärast ei ole kõrggooti Jeesus tavaliselt Ristilöödu – ega ka endisaegade Võimas Valitseja –, vaid ikka ja jälle Valgus, mis valgustab gooti interjööri ja vaatajat selles. Seetõttu püütakse nüüd ehitada pühakoda nii, et sellel nagu ei olekski seinu, vaid ainult aknad. Kuid needki ei näi esmapilgul enam arhitektuuri osana, vaid mõjuvad pigem taevase tulena, mis langes maale nelipühapäevil. Lähemal vaatlusel jaguneb see kõik aga ruutudeks, millest igaüks jutustab oma lugu Jumalast, kes armastab inimesi, ja inimestest, kes armastavad Jumalat. Isegi lääneküljes, kunagises «kurjuse ilmakaares», paistab nüüd päike. Seda sümboliseerib roosaken, mis asetseb keset fassaadi ja kannab oma tsentris Kristuse kujutist, meenutades, et Jumal valgustab neid, kes on jõudnud taevasesse õndsusesse (Ilm 22:5). Aga taevast Jeruusalemma, Valguse linna, gooti katedraal ju sümboliseeribki!
Igal vormil, olgu suurel või väikesel, on oma tähendus, mis kinnitab keskaegset põhimõtet, et see, millesse tuleb uskuda, peab olema ka nähtav. Seetõttu toob katedraal piltlikult vaataja silme ette nii taevalinna kalliskividest müüri (värvisäraste akende näol), ta kõikidele pühadele avatud väravad (pidulike portaalide kujul) kui ka inglid ja õndsad taeva elanikud (skulptuuridena). Sammastelgi on oma tähendus – need on apostlid ja prohvetid, inimesed, kelle kohta ütleb Piibel: «Kes võidab, selle ma teen sambaks Jumala templis…» (Ilm 3:12.)
Kuigi näib, et kiriku sellisele teoloogilisele seletusele ei ole midagi juurde lisada, on ometi raske leida detaili, mida võiks tõlgendada vaid üheselt. Seetõttu on katedraali võimalik näha ka teisiti – kui universumi mudeli, Jumala loodud maailma harmoonia ja kauniduse kehastust. Ja tõesti, selle ehitise pildiprogramm, milles ühinevad mõistlikkus, fantaasia, seaduspära ja juhuslikkus, on rikas ja keeruline nagu elu ise! Samas on katedraalis – nagu tänapäeva entsüklopeedias – oma koht nii headel kui halbadel nähtustel, abstraktsetel mõistetel, looma- ja taimeriigil… Tähtsaimaks ülesandeks peeti kujutada aja kulgu (kuude, aastaaegade jne sümbolite kaudu), inimelu eri etappe ja ajalugu. See hõlmas kogu inimkonna arenguloo Aadamast-Eevast üle Vana ja Uue Testamendi sündmuste Viimse kohtupäevani, sisendades usku Jumalasse kui ajaloo valitsejasse. Sellele sekundeeris inimese teema. Kuigi palju tähelepanu pööratakse just usukangelastele ja valitsejatele, ei unustata ka lihtinimesi oma argiaskeldustes. Ei puudu siit, nagu ühiskonnastki, vaesed ja vaevatud, pahad ja patused. Viimased suunatakse küll kaugemalekõrgemale, eriti katusesimsile, seltsiks soerdloomadele ja ripakil keelega kuraditele. Sisse, pühasse maailma, ei ole neil ega romaaniaegsest värdmaailmast pärinejatel enam asja.
Alati kujutatakse katedraalis ka loodust, mille inimene gooti ajastul justkui uuesti enda jaoks avastab. Nii meenutavad kirikuvõlvid taevast, sambad puid (nende kapiteelideks on lehestik!), päiskivid tähti. Sageli märkab silm ka linde-loomi, kes tähistavad nii reaalseid metsaelanikke kui voorusi ja pahesid. Veel ühe dimensiooni lisab katedraalile ta mõõtude ja detailide üle valitsev keeruline sümboolika, mis tavaliselt seostatakse omaaegsete abstraktsete teadmistega nii astronoomia kui teoloogia vallast. See kõik teeb katedraali oma polüfunktsionaalsuses sarnaseks elusorganismiga ning võib-olla ei olnudki see ta ehitajate jaoks vaid metafoor, kui nad ütlesid, et «neis seintes on kivid elavad».
Eesti Kirik 20.12.1995: lk 12.
V. Keskaja kuldne sügis. Hilisgooti stiil (u 1350–1520)
Ja surm ringi käis…
Ajastu, mil ehitati kirikuid kui taevalinnu, näib nii hingeülendav, et sooviksime uskuda ta igikestvusse. Ja ometi lõppes kõik juba poolteise sajandi pärast justkui noaga lõigatult. «Lõikajaks» oli surm, mis 14. sajandi keskel Euroopas katkuepideemia näol ringi käis ja ligi poole elanikkonnast hauda viis. Surnud ei ehitanud enam midagi, ellujäänuid haaras aga pärast lühiajalist (patu)kahetsuslainet ennenägematult kirglik armastus maise elu vastu, mis kristlaskonna seni taevasse pööratud pilgu maa poole suunas.
Muutus oli nii järsk, et järgnevad sada viiskümmend aastat käitub Euroopa kui murdeea vaevades laps, kõikudes nii vale, vagaduse, hirmu ja harduse kui julguse ja julmuse vahel. Seetõttu põletati ketsereid ja ehitati hospidale, püüti nõidu ja rajati ülikoole, joodi palverännakutel ja palvetati … kõrtsis. Kõiges on tunda, et inimene hakkab saama iseseisvaks ja targaks – nii nagu lubas kord madu paradiisiaias. Seega polnud keelatud viligi enam puutumata ning rahva ja Jumala vahekord enam isa ja lapse oma.
Nähtamatu katedraal
Kui erinev sellest on maailm aga hilisgooti maalidel, mille tegelased näivad olevat jõudnud juba teisele poole head ja kurja! Või kuidas muidu saaksidki kõik need apostlid, pühakud ja kuningad ühtviisi leebelt naeratada nii roosiaias kui piinapingil! Viimane asjaolu muudab võikamadki martüüriumistseenid ainult nukravõitu mõtiskluseks kannatuse olemusest. (Seda enam, et timukadki naeratavad!) See on kui möödunud valu, mida taevases õndsuses veel vaevu mäletatakse… Ja siis veel need hingeliigutavalt õrnad sinitiivalised inglikesed, imeilusad lillekesed, säravad tähesilmad ning Jumala lähedalolu sümboliseeriv kuldne taust! Kuna neil piltidel kujutatakse vaid seda, millel on tõeline vaimulik tähendus, mõjuvad nad nii puhtalt ja siiralt, nagu polekski nad maalid, vaid palved.
Seetõttu on nad ka samasugused usu, lootuse ja armastuse viljad kui 13. sajandi toomkirikud, kuigi katedraal on siin nähtamatu ja muutub märgatavaks alles läbi pildi idee, värvide ja kompositsiooni. Maali peetigi nagu idakirikus ikoone – «aknaks taevariiki». Kui varaseimates teostes avaldub see eelkõige armastuses nii oma Looja kui kõige loodu vastu, siis edaspidi kasvab pidevalt nii detailide arv kui nende tähtsus terviku lahtimõtestamisel. Kaob isegi kuldne tagapõhi ning kujutatav ruum muutub reaalseks, võimaldades seetõttu lisada üha uusi sümboleid. Nii näiteks iseloomustavad tagaplaanile maalitud õunapuud tegelasi kui Jumalale meelepäraseid häid puid, mis kannavad head vilja (Mt 7:17).
Kuid kuldsesse sügisesse, saagikandmisikka, on jõudnud ka keskaja kultuur tervikuna. Üks stiilisuund on täielikult välja kujunenud, üks mõtteviis ammendunud, üks tee lõpuni käidud. See on küpsus, millele saab järgneda vaid allakäik – või uus algus.
Taevane õukond
Midagi uut, isegi mitte sellist, mis öeldakse olevat hästi unustatud vana, 15. sajand aga veel pakkuda ei suuda. Seega on mõistetav, et skulptuur – kunstiliik, mis eksisteeris ammu enne tahvelmaali[7], jõuab oma arenguteel viimasest faasi võrra ette. Kuigi kunstiline ja teostuslik tase on endiselt kõrged, tungib sisse üha enam maneerlikust, ülepingutatust ja isegi ebasiirust. (Seda väljendab kas või tendents rõhutada mitte nägu, hinge peeglit, vaid juukselokke ja lehvivaid riidevolte.)
Muidugi on tänapäeval raske otsustada, millest on tingitud ühe või teise madonna kuju koketne hoiak, Maarja Magdaleena kelmikas ilme või ingli rüütellikult galantne žest. Kas on see ainult ühiskonna üha kasvava elu- ja ilujanu väljendus? Või kujutles meister oma naiivsuses taevasse jõudnuid tõesti ette õukonnana, mille elu kuninga (Jeesuse) ja kuninganna (Maarja) ümber keereldes ehk pilvepealseid ballegi võimaldas? Nähtavasti on õiged mõlemad oletused, kuid eelkõige viib see siiski mõtted hilisel keskajal levivale vaimulikule inflatsioonile, mille tingis kõigi seni kehtinud väärtuste devalveerumine. Korvates järjest suurenevat ilmalikustumist ja kirikust võõrdumist, püütakse haarata inimesi kõige kauni ja särava üleküllusega. Seetõttu muutuvad pühakojad näitusesaalideks, kus «eksponeeritakse» kaasaegsete kunstnike loomingut – kümneid pühakujusid, keerulisi küünlajalgu ja uhkeid altareid.
Jah, ka altareid, mis pole ammugi enam tühjad ja paljad nagu maa oma loomise päevil. Juba 13. sajandil hakati neid kaunistama maalitud ja suletavate külgtiibadega ehisseinaga, mis avatuna tõi nähtavale pühakute kujusid ja hiljem terveid stseene. Muutudes üha keerulisemaks ja toretsevamaks, kasvasid nad lõpuks hiigelmõõtmeteni, kattes vahel aknadki kinni. Nähtamatu on siin nähtavaks saanud, Jumal inimesele lähemale jõudnud – kuid samas argiseks taandatud. Võit inimlikkuses osutub kaotuseks pühalikkuses.
Justkui vastukaaluks muutub järjest enam populaarseks sünge teema, milles surma – selle 15. sajandil Jumala kõrvale ilmunud uue Absoluudi – pilli järgi peab tantsima terve inimkond keisrist kerjuseni. Seejuures saab igaüks paariliseks omaenda tulevase, poolkõdunenud keha, mis on aga äravahetamiseni sarnane kõigi teiste omadega. Ja tõesti, inimesi ei tee võrdseks mitte surm (surrakse ju erinevalt, matustest rääkimata!), vaid lagunemine.
Õitsevad võlvid
Võrreldes maalikunsti ja skulptuuri rohkuse ja ülikiire arenguga, jäi arhitektuur – senine sügavaima usu ja kõrgeimate püüdluste väljendaja – järsku tagaplaanile. Oma osa selles on kindlasti ka kõrgkihil, kes üpris tänapäevaselt investeeris raha meelsamini ärisse, kui tegi annetusi. Samuti levib üha enam mentaliteet, mille kohaselt Jumal – taevaste paleede omanik! – maa peal mingeid erilisi templeid ei vajagi ja seetõttu peavad inimesed lihtsamalt (loe: odavamalt) hakkama saama. Uue kirikuarhitektuuri väljakujunemist soodustas ka jutluse üha kasvav osatähtsus, seda eriti 13. sajandil tekkinud uute ordude – frantsisklaste ja dominiiklaste – rahvale avatud kloostrikirikuis. Nende eeskujul levis kiiresti ühekõrguste võlvide ja ühtse ruumimõjuga sakraalehitise tüüp, mis ei püüelnud enam kõrgusse ega proovinud vapustada vaatajat oma välisilmega, mille kõrggootikast laenatud, kuid lihtsustatud vormid mõjusid üsna asjalik-kainelt. (Mõnel maal, näit Hispaanias, on siiski vastupidi ning ehitis ei paista dekoori alt enam väljagi.) Interjööris muutus arhitektuur arvukate kunstiteoste õilsaks raamiks, olles samas ka usklikele lihtsalt «katus pea kohal». Kuid just sinna, pea kohale, tulebki hilisgooti kirikus kindlasti pilk pöörata! Siinsed võlvid on muutunud kui elavateks taimedeks, mis moodustavad fantastilisi kaari ja põiminguid, võrke, tähti ja lilleõisi. Nad on õitsele puhkenud, et rõõmustada (lk 6) inimesi, sest 15. sajandi kirik on juba mitte niivõrd Jumala kui koguduse koda ja kodu.
Õndsad on kurvad
Maailmas on vähe raamatuid, mis räägiksid nii palju rõõmust, kui teeb seda Piibel. «Olge rõõmsad!» kõlab kord kui julgustus, kord kui üleskutse, kord kui käsk. Ja ometi ütleb Jeesus oma mäejutluses, et «õndsad on kurvad…» (Mt 5:4).
Nendena, keda vaid Jumal ise saab veel rõõmustada, mõjuvad ka ühe kuulsaima keskaegse kunstniku Tilman Riemenschneideri kujutatud inimesed. Kõik nad on nikerdatud pehmest puust, et tõsta esile nende õrnust, välja töötatud rafineeritud meisterlikkusega, et rõhutada nende tundlikkust, ja jäetud värvimata[8], et näidata nende loomulikkust.
Ükski neist ei sarnane enam teistega nii nagu figuurid varasematel ajajärkudel, vaid nad kõik on juba erinevad isiksused nagu kodanikud hiliskeskaegses linnas.[9] Ometi on neil ka midagi ühist, sest kurbuse vari ei lahku nende hingestatud nägudelt ega nukrus nende mõtlikult kaugusse suunatud silmist. Kas on selle valu põhjus minevikku jäänud õnnistuste kordumatuse tunnetamine või äng oleviku pärast, mis rõhus oma üha kasvava materialismiga? Või vaevab neid hoopiski eelaimus tulevikust, mis toob endaga kaasa nii uue tõe kui vanu barbariaegu meenutava vägivallalaine?
Viimane oli tõesti juba nii lähedal, et puudutas meistrit ennastki ning reformatsiooniga kaasnenud talurahvamässu keerises tuli temalgi taluda vangistuse vaevu. Legendi kohaselt murti tal sõrmed, kuid tegelikult purunes ta kunstnikuhing ja ta ei loonud enam kunagi midagi. Koos temaga sai lõplikult läbi ka ajastu, mil maailma nähti veel lapsesilmadega, mis muutusid viimaks väga kurvaks (lk 7).
03.01.1996: lk 6–7.
VI. Kohtumine minevikuga
Kunstiga on nagu muusikaga, millest võib väga palju lugeda, kuid millega tõelise kontakti saavutame alles vahetul kokkupuutel. Kuigi teatud piirini on see ehk asendatav reproduktsioonidega, võime me neid siiski võrrelda pigem herbaariumilehtedega, mis annavad edasi taime kuju, kuid mitte värvi ja lõhna.
Kuid ehk avaneb teil kunagi võimalus reisida? Sel juhul ärge unustage ka keskaegseid ehitismälestusi!
Naabritel külas
Kui valite oma reisisihiks Soome, tasub kindlasti külastada Turu linna, et vaadata sealset toomkirikut ja põnevaid maakirikuid linna ümbruses. Aga naabermaa Läti? Võrreldes Eestiga on siin keskaegset arhitektuuri suhteliselt vähe, sedagi peamiselt pealinnas. See-eest on Riia toom võimas ehitis ning õrn-õhuline Peetri kirik tõeline gootika meistriteos. (Sama stiili esindavad ka Jakobi ja Jaani kirik, mis asuvad, nagu eelmisedki, vanalinnas.)
Enam on vana kunsti säilinud Rootsis, kus asub Põhjamaade suurim romaani kirik (Lundis), elegantne gooti katedraal (Uppsalas) ning omapärane, varagootikat esindav toomkirik (Linköpingis). Kõiki neid linnu «piiravad» väikesed intiimsed romaanipärased külakirikud, mis üllatavad põnevate seinamaalide ja lohepeadega dekooriga ristimisnõudega. Eelpoolöeldu kehtib samuti ka Taani kohta, kuid siin lisandub külakirikuile kaks romaani stiilis (Ribes ja Viborgis) ja kaks gooti stiilis katedraali (Roskildes ja Arhusis). Eelkõige on need siiski – nagu rootsi gootika – sisearhitektuuri meistriteosed. See-eest pakub Norra gooti katedraal Trondheimis (suurim Põhjamaades) rõõmu nii klassikalise interjööri kui skulptuurirohke välisilmega. (Osa sellest on siiski alles 19. sajandi lisand.) Väga kuulsad on Norra püstpalkkirikud oma nikerdatud müütidemaailma ja paelloomadega uksepiitadel. Samuti esineb siin jõulises romaani stiilis kiviehitisi (näit Stavangeri toom), milles ühinevad esiaegne ja kristlik.
Katedraalide maa
Väljapool Põhjalat on eestlaste reisisihiks sageli Pariis, mille varagooti stiilis toomkirik (Notre-Dame) on tuntumaid turismiobjekte maailmas. Veelgi suuremad ja täiuslikumad gooti katedraalid asuvad aga pealina ümbruses. Eriti tuleks neist esile tuua Reimsi, mille fassaadi peetakse kauneimaks, Amiens’i oma harmoonilisima interjööriga ning Chartres’i katedraali oma vitraažidega. Seevastu kõrgeima siseruumiga gooti kirik maailmas asub Beauvais. Kuid ehk meeldib teile kõige enam hoopis Laoni või Roueni katedraal? Või mõni neist, mis jäävad Pariisist kaugemale? Prantsusmaa on ju katedraalide (kodu)maa! Noortele, kes sõidavad Taizésse, tahaksin aga meelde tuletada, et nimetatud küla asub Burgundias, maa kõige rikkalikuma keskaegse kultuurikihiga piirkonnas, kus – nagu ka Lõuna-Prantsusmaal – domineerib romaani ajastul loodu.
Erisugused kaksikud
Kuigi Madalmaade külastamist on võimalik ühendada Prantsusmaale sõiduga, väärivad nii Holland kui Belgia omaette reise. Nimelt on need maad, mida peetakse lausa kaksikuteks riikide seas (eraldusid nad ju teineteisest alles 1581. aastal), ometi vägagi erinevad. Hollandis on säilinud keskaegset kunsti vähe, sest kalvinism oma äärmuslikus pildipõlguses on mõjunud laastavamalt kui ükski sõda. Peaaegu kõik siinsed kirikud on igasugustest keskaegsetest detailidest (isegi abstraktsetest) piinliku hoolega puhastatud. Kuna kõrvaldatud on ka vanad vitraažid, jääb huvipakkuvaks eelkõige sisearhitektuur. Sellele annavad aktsendi puust laed, mis püüavad matkida võlve. Tõstaksin esile Haarlemi St. Bavot’ ning Utrechti ja Delfi kirikuid. Seevastu Belgia on äärmiselt rikka keskaegse kultuuriga maa, mille lõunaosas kohtame suurpärast romaani, põhjaosas gooti stiili. Suurejoonelised katedraalid, mis asuvad Brüsselis, Gentis ja Brügges, esindavad kõrggootikat ning erinevad seega Antverpeni peakirikust, milles ilmneb juba hilisgootika jooni.
Maailma lõpus
Aga Inglismaa? Seegi piirkond on huvipakkuv. Gootika on siin keldipäraselt dekoratiivne, vormid muutuvad aga hiliskeskajal lausa fantastiliseks. Gooti katedraale on palju, nad asuvad maa kesk- ja lõunaosas ning erinevad tunduvalt nii üksteisest kui mandril asuvatest. Ometi on neis kõigis midagi järeleaimamatult inglaslikku, midagi, mida võiks sümboliseerida Londonis asuv Westminster Abbey. Mis puutub siinsesse romaani kunsti, siis sarnaneb see Skandinaavia maade omaga – niivõrd tugev on selles vana-germaani alge. Kahjuks ei ole sellist kunstiküllust säilinud Iirimaal, kus enamiku vana kultuuriga seonduvast inglise vallutajad lihtsalt hävitasid. Alles on varemed ja mõningad kiviristid riigi metsiku ja karmi loodusega lääneosas. Siin, seistes maa ja mere piiril, lõputu taeva palge ees ning kõikide tuulte meelevallas, tekitavad nad tunde maailma algusest – või hoopis lõpust.
Iseäralikud lõunamaalased
Kuid mida teatakse Euroopa lõunapoolsematest maadest? Seal on soe, kasvavad palmid, liivarannad on lausa lõputud… Kas see on tõesti kõik? Sugugi mitte! Siinne kaugelt vanem kui kahe tuhande aastane ehitustraditsioon on suurepärane, kuigi esmapilgul ehk pisut võras ja harjumatu. Hispaanias on selle põhjuseks kord nõrgem, kord tugevam araabia kultuuri mõju, Itaalias toetumine antiigi traditsioonidele. Kui Hispaania arhitektuur vastab siiski meie ettekujutusele euroopalikkusest, siis Itaalia ehituskunst ei sarnane küll millegagi peale iseenda. Vormid on roomapärased, puuduvad nii romaani stiilile omane «hirmukompleks» (seega ka «kindlusemüürid» jms) kui 13. sajandi vaimustumine valgusest. Kuigi ehitiste laad aegamööda teiseneb, jääb ühendavaks jooneks eri kivimite värvimäng, elurõõm ja toretsevus. Gootikast võetakse üle vaid üksikelemente (Siena ja Orvieto toom jt); kõige gootilikumaks peetakse Milano toomkirikut. Hispaanias seevastu ehtsatest katedraalidest puudust ei tunta – neid on kõigis tähtsamates linnades (Burgoses, Saragossas, Toledos jm). Ainsaks erandiks on alles 1561. aastal pealinnaks saanud Madrid. Romaani kunst on levinud eriti maa põhjaosas (näit Leóni katedraal), hilisgootika lõunas (näit Sevilla katedraal) ja naabermaal Portugalis.
Ära kiirusta!
Saksamaa on eestlastele transiitmaa, mida püütrakse võimalikult kiiresti läbida. Nüüd, kui kehtivad nn Schengeni viisad (saati siis Euroopa Liidus olles), ei ole selline kiirustamine enam vajalik. Miks mitte siis rikastada oma Lääne- või Lõuna-Euroopa reisi ka Saksamaa külastamisega? Läbisõitjaile oleks reaalseim peatuda Hildesheimis (Hannoveri lähistel), kus asuvad eriti huvitavad vararomaani kirikud, ja Magdeburgis, kus on vaimustav varagooti toomkirik. Või teha seda hoopiski maa läänepiiril, Kölnis ja Aachenis? Esimene neist pakub rikkalikult näiteid hilisromaani sakraalarhitektuurist ja üht suurimat katedraali maailmas – Kölni toomi. (Viimati nimetatu on lõpuni ehitatud siiski alles 19. sajandil.) Aachenis asub aga üks vanimaid ehitisi Euroopas – toomkirik aastast 800 (!). Lõuna suunas liikujatel on võimalik külastada Nürnbergi (rikkalik hilisgootika) ning Regensburgi, Ulmi või Freiburgi. (Kõigis neis on suurejoonelised gooti katedraalid.) Skandinaavia kaudu sõitjale avaneb võimalus näha Hansalinnu Lübeckit ja Bremenit, mille hästi säilinud rangeilmeline ja põhjamaine gootika meenutab tuttavlikult Vana-Tallinna. Neile, kel Saksamaa on otseseks reisisihiks, võib meelde tuletada, et siinsed võimsaimad romaani kirikud asuvad maa lääneosa keskel (Bambergis, Wormsis ja Mainzis). Eriti «õitsevat» hilisgootikat kohtame me aga hoopis Saksimaal (endine SDV lõunaosa). Kurvastada ei maksa Berliini sattunud keskajahuvilistelgi – nimelt leidub linna lähedal tsistertslaste kloostreid, mis on suhteliselt hästi säilinud ja milles võib tänapäevalgi tunnetada kunagiste munkade elulaadi hingust, mis täidab südame rahuga.
Kes otsib, see leiab
Ida-Euroopasse ei taha eestlane tänapäeval enam sõita, kuid täiesti põhjendamatult. Ehk ei teagi ta veel, milliseid rikkusi see piirkond omab. Siiski, Prahat imetleme me kõik. Kuid peale pealinna on Tšehhimaal veel arvukalt teisi linnu, täis parimat kunsti ja kultuuriväärtusi, sest just siin, kunagisel Böömimaal, asus nii Saksa keisririigi kui kogu Euroopa süda. Ja siinne hilisgootika on lihtsalt vaimustav! (Parim kinnitus sellele on Praha toom.) Poolat peetakse igavaks maaks, sest siit läbi kihutades näeme vaid külavaheteid ja sõjajärgse Varssavi «sotsialismi saavutusi». Ometi asub maa kaguosas, Wroclawis, lausa taevalik katedraal. Omapärane on poola gootika Krakowis, Torunis ja Danzigis. Austria, Ida-Euroopa riik, mis poliitiliselt kuulub läände, sarnaneb Tšehhimaaga. Eriti võluvad on siinsed altarid, mille laad on niivõrd rafineeritud, nagu ei oleks nad üldse inimkätega loodudki. Isegi Ungari, mis kannatas kaua Türgi ikke all ning kaotas enamiku oma vanimast kultuuripärandist, pakub (keskaegse arhitektuuri) otsijale leidmisrõõmu. Tõeline pärl on – ja seda üleeuroopalises mastaabis – benediktlaste kloostrikirik Jakis (romaani stiilis). Üldse jõuab romaani ja gooti stiilide levikuala välja Põhja- ja Lääne-Rumeeniasse ning Sloveeniasse-Horvaatiasse, seega aladele, kus praegu (kirjatöö ilmus 1996. aastal) seisavad kaks kultuuri ja kaks mõttelaadi vastamisi kõige äärmuslikumal kujul.
Eestis Euroopat avastamas
Inimesed, kellel kaugemad reisid alles ees seisavad, ei pea aga sugugi kurvastama: kuulub ju Eestigi Euroopasse! Kuigi romaani stiili näited meil puuduvad, võime selle mõjutusi märgata nii Saaremaal (Valjala, Kaarma jt kirikud), Muhus kui Läänemaal (Ridala, Haapsalu jt). Märjamaa kirikus seevastu puuduvad põhjaküljel aknad – seega on hoone täiesti «deemonikindel», seda muidugi varakeskaegse inimese arusaamade kohaselt. Tuntud on Karja kiriku salapärased laemärgid – romaani-aegse poolmaagilise mõttelaadi peegeldus. Sama võib öelda värdloomade kohta Anseküla kiriku ristimiskivil (asub praegu Kuressaare kirikus).
Järgmine suur sakraalarhitektuuri grupp hõlmab Kesk-Eestit ning helgeid ja hingeülendavaid ruumimuljeid, kõrggooti elutunnetuse järelkaja (näit Ambla, Pilistvere, Koeru, Järva-Peetri jt). 15. sajandist pärinevad Virumaa kirikud (Kadrina, Haljala jt) sarnanevad eelpool nimetatud grupiga ehk siis esindavad pigem Eestis välja kujunenud lokaalset koolkonda. Tüüpilisi hilisgootilikke jooni nad seetõttu ei kanna. Lõuna-Eestis, kus kasutati telliskivi – suhteliselt ebapüsivat materjali –, on vanimad arhitektuurimälestised sageli hävinud. Ometi võime siingi imetleda Tartu Toomkiriku imposantseid varemeid, Tartu Jaani kiriku skulptuuriderohkust ning kodust Nõo kirikut. Urvaste kirik Võrumaal on aga tõeline basiilika – suurejoonelisust rõhutav ehitusvorm, mida kasutatakse tavaliselt vaid linnas. (On ju katedraalidki basiilikad!)
Omaette nähtus on Tallinna vanalinn, kus kohtame lausa kolme basiilikat: Toomi, Nigulistet ja Olevistet – ning lisaks hospidalikiriku tüüpi Püha Vaimu kirikut. Kui Niguliste meenutab katedraale oma põhikonstruktsioonilt (eriti kooriosas), siis Olevistele annavad neile omaseid jooni nii võlvide erakordne kõrgus kui taevasse sööstev tornikiiver. Kiriku tähtvõlvid ja elegantne kooriruum on aga hoopiski klassikalised ning parimad hilisgootika näited Eestis.
Keskaegsete kloostrite varemeid leidub Tallinnas (Pirita) ja Põhja-Eestis (Padise). Viimati nimetatu puhul oli tegemist tsistertslastega, orduga, millel on erakordne tähtsus nii gootika sünnis kui Eesti ristiusustamisel. (Nimelt alustasid nad misjoneerimist juba enne ristirüütlite saabumist.) Säilinud on veel Viljandi frantsisklaste kloostri kirik (nüüd Jaani kirik) ja ümberehitatud kujul ka kaks kloostrikirikut Tallinnas (naistsistertslaste, nüüd Issanda muutmise kirik, ning dominiiklaste Katariina kirik).
Samuti on Eestiski võimalik tutvuda keskaja kujutava kunstiga, seda (eeskätt) Nigulistes asuva kollektsiooni vahendusel. Erilist esiletõstmist väärivad kiriku endine peaaltar ning B. Notke maal «Surmatants». Suurt rahvusvahelist tähtsust omab veel samalt meistrilt pärinev altar Püha Vaimu kirikus. (Kõik nimetatud teosed esindavad hilisgootikat.)
Ehk ongi õigem alustada keskaegse kunsti tundmaõppimist siinsamas, oma kodumaal, kus kõik tundub arusaadavam nii oma tuttavlikkuse kui lihtsuse tõttu. Nõuab ju varasematel sajanditel loodu mõistmine meilt nii teatud tolerantsi kui eelteadmisi ja harjumist kunagiste meistrite mõtte- ja tundelaadiga. Õnneks annavad kogemused siin enam kui teooria. Seetõttu võime me püüelda sinnapoole, et suudaksime kunsti kaudu minevikuga kohtudes austada Jumalat nagu romaani ajastul, ülistada nagu kõrggooti ajastul ja armastada nagu hilisgooti ajastul.
Eesti Kirik 10.01.1996: lk 6.
[1] Ühe hüpoteesi järgi tõid ristiusu Iirimaale kopti palverändurid juba 1. sajandil, igatahes tegutseb Iirimaal tänini väike Keldi Ortodoksi Kirik, kes just sealtmaalt arvestab oma järjepidevust. Üldtuntud tõik on aga see, et juba varastel kirikukogudel osales arvukalt Britanniast pärit piiskoppe (mõistagi varakiriklikus, pigem karjase tähenduses), nõnda et Iirimaad on alati peetud Itaalia kõrval teiseks tugevaks ristiusu kantsiks. 3. ja 4. sajandil olid keldi mungad-misjonärid kuulutamas jumalasõna ja rajamas kloostreid nii kõikjal Briti saartel kui ka mandril. Keldi kristlus oligi ennekõike kloostrikristlus, kust see rahva sekka laiali levis, kloostritel endil aga ei olnud kuigi palju sarnasust hilisemast ajast tuntud Mandri-Euroopa kloostritega: omanäoline igas paigas, oli keldi klooster pigem kogukonna vaimse elu kese, (suur)kool, hoolekandeasutus, haigla, teadus- ja kunstikeskus. Mingit kahtlust ei tohiks aga olla selles, et 5. sajandil, kui püha Patrick Rooma paavsti õnnistusel Iirimaad «ristiusustama» saabus, olid sealmail välja kujunenud omakultuurist toituvad ning suhteliselt sõltumatud kristluse tõlgendused ja tavad. (Märkus 2009. aasta teksti talletajalt, kes on eesti keelde pannud Esther de Waali raamatu «Keldi palvemeel» ning UI distsipliini Euroopa kristlik kunst ja arhitektuur keskajal essee tarvis läbi töötanud kümmekond keldikristlust käsitlevat ingliskeelset trükist.)
[2] «Segamine» käis sajandeid ja vihase võitluse saatel: alul sõdisid keldi hõimud roomlastega, seejärel – 5. aastasajast – üha uute sissetungijate, anglide ja sakside, jüütide ja friiside vastu. Läbi ajaloo suurema-tugevama eest taandudes säilitasid keldi rahvad ometi oma keele ja kultuuri. Keldi kultuuri kõige ehedamad alad on lisaks Iirimaale veel Šotimaa, iseäranis selle kaugemad sopid ja saarekesed, Wales, eeskätt Cornwalli poolsaar, ning Mani saar. Skandinaavia viikingite metsikud rüüsteretked alates 8. sajandist tegid maatasa ka lõviosa üksildaste paikade kloostriehitistest, kuhu meritsi ligi pääses, ning viisid kaasa kõik vähegi väärtusliku. See on üks põhjusi, miks keldi vanimast kultuurist on vähe esemelisi tunnistajaid. Teksti talletaja märkus.
[3] Põhimõtteliselt samal eesmärgil ehitati Vanas Egiptuses püramiide, Babülonis tsikuraate (keerdtorne), islamimaailmas minarette, Hiinas pagoode.
[4] Israeliidid katsid oma uksepiitu talleverega, et hävitusingel neist mööda läheks (2Ms 12:7).
[5] See põhineb veendumusel, et kurjad jõud tahavad jääda nähtamatuks. Nende kujutamine justkui vangistaks nad. Reaalne deemon taandub seda nähes, kartes samuti lõksu sattuda.
[6] Prantsusmaal, tsistertslaste ordu vaimsel kodumaal, tekib gootika varem, juba 12. saj keskel.
[7] Tahvelmaal tekib 13. sajandil, kuid tõeliselt areneb välja alles 14-ndal. Keskajal maaliti puule, lõuend võeti kasutusele alles perioodi lõpul.
[8] Senini olid kõik skulptuurid värvilised. Värvituks on neid – samuti kui kuulsaid antiikkreeka marmorkujusid – muutnud aeg.
[9] Varasel keskajal ei olnud iga inimese individuaalsus veel välja kujunenud, end tunnetati eelkõige mingi grupi liikmena. Isiksusteks võib pidada vaid üksikuid silmapaistvaid isikuid (kuningaid, pühakuid jt). Individualiseerumine, oma mõtte- ja tundemaailma teiste omast lahutamine, algas koos 13. sajandi muutustega.
