Eellugu

Läänekiriku ajalugu oleks mõistetamatu XVI sajandi reformatsiooni käsitlemata. Reformatsioonist kujunes kirikuloo pöördepunkt; miski ei jäänud samaks, kirik astus keskajast uusaega. Uusaeg, nagu seda kokkuleppeliselt nimetatakse, sündis põhjalikest muutustest kõigil elualadel – teaduses, filosoofias, ühiskonnakorralduses – ja selles miljöös toimus ka usumaailma uuenemine.

Reformatsioonil on veenev eellugu. Mõiste reformatio oli keskaegses kõnepruugis tuttav. Alates X sajandi Cluny kloostrireformidest püüti tugevdada distsipliini ja süvendada vagaduselu. Hiliskeskajal saadi aru reformide möödapäästmatusest mitte ainult kloostrikogukondades, vaid kogu kirikus ja ühiskonnas. Need teemad olid arutada kirikukogudel ja peaaegu iga Püha Saksa-Rooma riigipäev pidas vajalikuks tegeleda ühiskonnaelu uuendustega.

Eesti keelde tõlgitud kultuuriloolased nagu Jacob Burckhardt teoses «Itaalia renessansikultuur» (1913/2003) ja Johan Huizinga teoses «Keskaja sügis» (1919/2007) on visandanud värvika pildi keskaja lõpul valitsenud meeleoludest. Rahvamasside seas kasvas tülgastus vaimulikkonna vaimsest mandumisest. Kogu Euroopas ringelnud lood ja pilavärsid naersid välja kiriku ametikohtadega hangelavad piiskopid, laisad mungad ja kiriku maiste rikkuste tagaajamise. Reformiootus küpses ühiskonna igal tasandil. Heinz Zahrnt teoses «Jumala ootamise ajal» (1961/2005) kirjeldab omalaadset nähtust, kuidas keskaja viimase «massistunud vagaduse» laine koos hoogustunud pühakutekultuse ja palverännakutega oli omamoodi katse leevendada vaimulikku nälga, mida kiriku õpetus ja praktika enam ei suutnud rahuldada. XV sajandil tehti tõepoolest mitmeid katseid korrastada kirikut ja usuelu. Esile tõusid mehed, kes pühendasid end katoliku kiriku vaimse tervise parandamisele.

Ajastu sünnitas visionääre nagu John Wycliffe (1331–1384) ja ta kaaslased, kelle ideed jõudsid paljuski hilisemate reformaatorite omast ette ja ulatusid kaugemalegi. Wycliffe kuulutas, et Pühakiri on ainus usaldusväärne teejuht Jumala ja inimese tõe tundmisele, et pühapilte ei pea kummardama, ei ole alust reliikviaid pühaks pidada, transsubstantsiatsioon on põhjendamatu, indulgentsikirju ei tohi müüa, pattude andeksandmise õigus kuulub ainult Jumalale ja mitte püha Peetruse järeltulijatele jpm. Wycliffe’ist julgustust saanud Jan Hus (1369–1415) astus avalikult välja indulgentside pettuse vastu, lükkas tagasi pühakute ja Neitsi eestpalvete vahendava rolli, õpetas vaimset kirikut, nõudis armulaua jagamist ilmikutele mõlemal kujul jm. Ajalugu aga näitab korduvalt, mis juhtub nendega, kes räägivad õigeid asju valel ajal – püsitõdesid ajastu muutlikus kontekstis. Konstanzi kirikukogu kuulutas 4. mail 1415 Wycliffe’i hereetikuks ning käskis tema säilmed tagantjärele põletada; paar kuud hiljem, 6. juulil mõistis sama kirikukogu hukka Jan Husi ja lasi ta tuleriidal elusalt põletada.

Mis aga jäi keskaja kirikuelus puudu, oli seesama reform. Selle puudujääki tõdes ka Luterliku Maailmaliidu ja Kristlaste Ühtsuse Edendamise Paavstliku Nõukogu peetud kõneluste lõppdokument «The Apostolicity of the Church» (2006), käsitledes apostlikkuse tähendust kiriku järjepidevuses. Heinz Zahrnt märkas, et keskaja lõpul vallandunud religioossuse kvantitatiivne kasv ei toonud ometi uut kvaliteeti. XV sajandi reformijad olid omaenese süsteemi nii sügavalt juurdunud, et suutsid reforme algatada üksnes sama süsteemi sees ja selle vahenditega. Nõnda juhtuski, et püüeldes kirikut puhastada selle kahjudest ja moonutustest, hoopis kinnistasid neid.

Konflikt

Keskaja lõpufaasi jõudes oli küsimusi kuhjunud sedavõrd palju, et konflikti vallandumine vajas vaid sädet. Kuigi Martin Lutheri avaldatud 95 teesi indulgentside kuritarvitamise kohta on kuulutatud reformatsiooni alushetkeks, on ometi selge, et Luther polnud probleemi ise välja mõelnud. Teda sundis sõna võtma patukustutuskirjade tõsiseltvõetavuse langus rahva silmis. Rahvas on mõtlemisvõimeline, olgugi teoloogiliselt harimata. Luther kirjutas 1518. aastal oma ordinaariusele, kui palju (plurimi) ja igalpool (passim) õpetlasi ning õpetamatuid on häiritud indulgentside käitlemisest. Reformatsiooni käivitajaks saigi rahva üldine meelestatus. Olukorra tõsidusest saab ainu, kui lugeda Lutheri protestikirja 81. teesist edasi: «Sedalaadi patukustutuse ohjeldamatu kuulutamise tõttu pole isegi õpetatud meestel kerge kaitsta austust paavsti vastu valesüüdistuste eest, või vähemalt ilmikute teravmeelsete küsimuste eest». Seejärel on 90. teesis mainitud «ilmikute üliteravaid argumente» (scrupulosissima laicorum argumenta), mida ei osata vaigistada.

Need 95 teesi kajastavad rahvahulkade sisedialoogi: «Miks paavst ei tühjenda puhastustuld pühi­ma armastuse ja kõikide hingede häda pärast – mis oleks kõige õiglasem ajend; samas kui ta lõpmatult hingesid va­baks ostab haletsusväärse raha pärast basiilika ehita­miseks – mis on kõige kerglasem ajend?» Rahulolematust võimendasid paradoksid, mis ajasid tolle aja inimese pea paksuks: «Miks peetakse matusemissasid ja mälestamispühasid, ja mispärast ei anna paavst tagasi ega luba tagasi võtta ande, mis on nende tarvis annetatud, kui on vale juba lunastatute eest palvetada»? Või «mida andestab või millist osadust pakub paavst neile, kes täiusliku kahetsusega on juba pälvinud õiguse täielikule andestusele ja osasaamisele?» Aga «miks paavst, kui ta oma patukustutusega taotleb hingede pääsemist enam kui raha, tühistab siis varem jagatud kirju ja kustutusi, kui need on samaväärse toimega?» Nõnda siis oli Lutheri publikuks häälekas rahvahulk, et sel teemal asuda väitlema. Mida Luther iganes veel tegi, see tugines üldisele ja avalikule hiliskeskaegsele kirikukriitikale.

Egon Friedell arutleb teoses «Uusaja kultuurilugu» (1927/2003) põhjuste üle, miks just sakslased olid need, kes asusid esimestena reformatsiooni ideid tegelikult ellu viima? Oletatakse saksalikku sõnasõnalisust, s.o kalduvust võtta tegudele üleskutsuvaid loosungeid tõemeeli ja need korralikult ära teha. Mõistlikud algatused, mida ei suutnud realiseerida Itaalia renessanss või Hollandi humanism, selle tegi teoks Saksa reformatsioon. Will Durant monumentaalteoses «Story of Civilization» (1957) arvab ära, miks näiteks itaallased jäid reformidega poolele teele: kuigi reformatsioonieelses Itaalias levinud antiklerikaalsus oli end väljendanud väga võimsalt ning kohati isegi raevukalt, ei suutnud see siiski murda rahva igapäevast religioossust, sest oli lahutamatu tseremoniaalsest ja esteetilisest usuväljendusest. Vaatamata kõigile sarnastele eeldustele, mis olid olemas ka Saksamaal, jäid oma kohale püsima paavstid ja kogu senine kiriklik elulaad. Aga põhja pool Alpisid võtsid asjaosalised oma juhtide lahinguloosungeid otsesesõnu ja lükkasid liikvele rahvamasse. Käivitatud reformatsiooni vilju noppisid naaberrahvad: «anglosaksi kalvinism, mis enneolematu tarmu ja järjekindlusega võttis käsile kogu poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku tegevuse tohutu pööramise, ning romaani jesuiitlus, mis samasuguse imetlusväärse hingejõu ja vaimurangusega kutsus ellu moraalse ja intellektuaalse taassünni» (Friedell 2003: 271).

Poleemika

Reformatsioonisündmustest rääkimine on algusest peale ideoloogiliselt laetud, nõndasamuti nagu reformatsioon ise. Ideoloogial on kalduvus muutuda poleemiliseks. Reformatsiooni aastakümnetel ja pikka aega pärast seda oli peamiseks suhtlusviisiks poleemika – peeti võitlust vastaspoole väidete kummutamise nimel, sageli mitte ainult sõna jõul. Reformatsioon sünnitas vastaspooled ega jätnud ruumi kompromissile või leppimisele. Lähtuti veendumusest, et tõde saab olla ainult ühene: õigus kuulub kas ühele või teisele, aga mitte mõlemal korraga. Ideoloogiline vaatenurk lohiseb kaasa ka konfessionaalsetes kirikuloo käsitlustes: positsioonid võetakse vastavalt sellest, millist rolli reformatsiooniaeg kandis kiriku elus ja milliseid järeldusi sellest tehakse.

Katoliiklaste koostatud kirikulugudes puudutatakse reformatsiooni vaid möödaminnes kui üht ebaõnnestunud katset uuendada kirikut seestpoolt. Kuna selle tulemusena eraldus osa kirikut püha Peetruse järglase osadusest ning moodustas omaette struktuurid, hinnatakse reformatsiooni lõhestava ja mitte kirikut ülesehitava sündmusena. Seesugusest õnnetusest pole põhjust pikalt rääkida. Mõnikord tehakse siiski mööndus, et Lutheri ja teiste reformaatorite ideed andsid kasuliku tõuke korrastada katoliku kiriku õpetust. Katoliiklane Hubert Jedin raamatus «Kleine Konziliengeschichte» ilmutas mõistvat suhtumist veel enne suurt meelemuutust XX sajandi II poolel, kui kirjutas reformatsiooniajast tagasivaates: «Trento kirikukogu oli kõrgeima kirikliku õpetusameti vastus protestantlikule reformatsioonile ja, ehkki mitte täiuslik, siiski saavutatav tulemus kauakestnud ootustele kiriku sisemise uuenemise järele» (Jedin 1959: 101). Niisiis oli tema meelest reformatsioonist pisutki kasu roomakatoliiklusele edaspidiseks. Jätkuvalt valmistab raskusi mõelda, et reformatsioonijärgsed kirikud on ka ise midagi õppinud ja arenevad katoliiklusega paralleelselt. Katoliiklaste ja luterlaste «Ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest» sündis alles XX sajandi lõpuaastatel.

Evangeelses kirikuloos mäletatakse reformatsiooni sootuks teises valguses – uue ajastu ristikiriku suure algusena. See on lähtesündmus kirikutele, mis kestavad ja kasvavad katkematult tänapäevani. Seevatsu katoliku kiriku ja katoliikluse tutvustamine pärast reformatsiooni piirdub sageli vaid mõne märkusega. Põhjus on ilmselt selles, et evangeelses mõtlemises on katoliiklus jäänud reformatsioonieelsesse aega – aega, mis oli läänekirikul ühine, kuid millest on välja tuldud ja on vana maha jäetud. Seda, mis on hüljatud, ent jätkuvalt olemas, näidatakse enamasti negatiivses võtmes – evangeelse usu suhtes kasutu või lausa antievangeelse nähtusena. Muidugi on olnud erandeid, kui mõni autor märkab kaasaja katoliikluses evangeelsele usule viitavaid tundemärke. Avatud meele üks positiivne näide on Harald Põllu eestindatud Friedrich Oehningeri raamatus «Ristikoguduse ajalugu omas käekäigus läbi aastasadade», kus seisab kirjas: «Ka «katoliku» kirik hakkas liikuma, ja ka selles ristikoguduse osas on Jumala vaimu tegevust tunda» (Oehninger 1908: 408). Paraku juhtub nii, et mida protestandid hindavad katoliku kirikus edasiviivaks, seda ei tunnista kiriku õpetusamet õigeks katoliikluseks.

Historism

Nii katoliiklastest kui ka protestantidest kirikuloolasi kummitab historismi paratamatus. Historism kui ajalookirjutuse meetod sai alguse 19. sajandil, mil Friedrich Daniel Ernst Schleiermacheri (1768–1834) hermeneutikast järeldati vajadus hakata ajalugu mõtestama uuritava ajastu enese eelduste, mõtteviisi ja vaimsuse kaudu. Ideaalne, kui suudetaks ajalooperioode kirjeldada nende seest lähtudes, mitte tänapäeva, st ajalookirjutaja vaatepunktist. See arusaam tuli igal juhul kasuks reformatsiooniloo uurimisele: mõnikord õnnestus lahti lasta kiriku dogmaatilisest absolutiseerimisest ja tunnistada, et kirik kulgeb inimajaloos, kohandudes iga ajastu seatud võimaluste ja piiridega. Katoliiklased said julgust näha kiriku õpetuse ja vormide kujunemist ajaloolise protsessina, selmet kaitsta iga õpetuspunkti muutumatut päritolu apostlitest alates. Protestantide ringkonnale mõjus see historism vabastavalt, sest avas võimaluse näha reformatsioonis mitte ainult Jumala tundmisele jõudmist usu ja armu läbi, vaid ka vastust tolle aja ühiskonna sotsiaalsetele vajadustele.

Historismi koolkonna rajaja ajalooteaduses oli Leopold von Ranke (1795–1886). Teosega «Deutsche Geschichte im Zeitalter der Reformation» (1843) püüab ta mõista olnut – forschen zu verstehen, wie es eigentlich gewesen ist – ja kirjutab: «Luther ei tulnud parandama religiooni väliseid vorme; ta ei tahtnud luua luterlust, mis oleks säilitanud ja esindanud tema dogmaatilisi eelistusi; tema püüdlused olid suunatud religioonile endale, vaimu seesmisele vabadusele; nii nagu see jumalik hingus temas eneses põles ja oli elav, nii pidi see kõikjal elavaks saama ja sedasama esile tooma.» Ranke püüdis vabastada Lutheri ja reformatsiooni tõlgendamist valgustusaja filosoofilistest eeldustest, samas aga näidata, kuidas Luther inspireeris tulevasi mõtlejaid looma uusi kujutelmi.

Historismi illusioonile pani piiri Karl Popper teosega «Historismi viletsus» (1957/2000). Popperi meelest tuleb tunnistada, et uurija ei saa kunagi olla vaba oma aja mõistelisest raamistikust – kategooriatest, mille läbi ta maailma mõtestab. Seetõttu pole olemas «puhast» ajalookirjutust, mis suudaks esitada sündmusi nende objektiivses reaalsuses. Samuti ei saa ajalugu allutada universaalsetele seaduspäradele, mida mööda ühiskond ja religioosne mõtlemine areneb, ega seda arengut ette ennustada. Ajaloo tõlgendamine on paratamatult hinnanguline, mis parimal juhul tugineb uurija heale tahtele ja ausameelsele intuitsioonile.

Historismi probleemile pöörab tähelepanu Lutheri-uurija Scott H. Hendrix uurimuses «Marin Luther», mõeldes ajaloolastele, kellel esineb «kiusatus samastada reformatsioonieelset kristlust tänapäeva katoliiklusega või varaseid protestante, kes nimetasid end evangeelseteks, tänapäeva evangeelsete kristlastega» (Hendrix 2018: 12). Sarnaste ja muude kiusatuste õnge võivad sattuda nii katoliku kui ka protestantlikud kiriku- ja dogmadeloolased. Seda enam tuleb kasuks konfessioonidevaheline koostöö.

«Konfliktist osaduseni»

Reformatsiooni 500 aasta tähistamise eel leppisid kaks kirikut kokku jutustada reformatsiooniajalugu üheskoos – alates Lutheri väljaastumistest kuni Trento kirikukoguni. Luterlaste ja roomakatoliiklaste ühtsuse komisjon (Lutheran-Roman Catholic Commission on Unity), asutatud 1964. aastal Vatikani II kirikukogu vaimus, avaldas 2013. aastal sellekohase ühisdokumendi «Konfliktist osaduseni» (eestindatud 2017) ja kuulutas, et 2017. aastal tähistavad luterlased ja katoliiklased üheskoos reformatsiooni alguse 500. aastapäeva. Nad teevad seda esmakordselt nõnda, kuid teevad rõõmsas äratundmises, nagu paavst Johannes XXIII kord ütles: «See, mis meid ühendab, on suurem kui see, mis meid lahutab».

See on tõesti midagi uut! Teatavasti lõppes reformatsiooniperiood selgelt väljendatud lahutusega, mis vormistati eri konfessioonikirikutena. Luther oli «Schmalkaldeni artiklites» 1537. aastal andnud ära viimse lootuse kiriku ühtsusele: «Niisiis me oleme ja jääme igaveseks lahutatuks ja vastasseisu» (Luterlikud usutunnistuskirjad, 2014: 182). Trento kirikukogu 3. istungjärgul aastatel 1562–1563 tuli roomakatoliku kirikul kainelt tunnistada, et ühtne läänekirik on lagunenud. Paavst Paulus III oli küll kuulutanud kirikukogu reformide tegemiseks Rooma poolele jäänud kristlaskonnas, ent reformatsiooni arengud olid juba liiga kaugel sellest, et pelgalt manitsustega või lubadustega rahulolematuid reformaatoreid tagasi vana kiriku rüppe pöörata. Luterlikel aladel kujunesid uued kirikustruktuurid ja uus kirikukord. Augsburgi usurahu 1555. aastal küll kindlustas kujunenud kiriklikust situatsioonist tulenevalt püsivad poliitilised suhted ka võimukandjate jaoks, kuid see kokkulepe ei suutnud ära hoida suurt geopoliitilist konflikti XVII sajandi Euroopas, Kolmekümneaastast sõda (1618–1648).

Järgnevatel sajanditel pakkusid reformatsiooni aastapäevad võimaluse kinnistada luterlike ja reformeeritud kirikute identiteeti, sageli koos kriitikaga roomakatoliku kiriku aadressil. Samal ajal kasutasid katoliiklased neid mälestuspäevi, et süüdistada luterlasi Kristuses evangeeliumi põlgamises ja lahkulöömises tõelisest kirikust (Konfliktist osaduseni, art 5).

Nüüdseks on vaateviisid muutunud: tunnistatakse vastastikku, et ehkki minevikku ei saa muuta, võib ometi aja möödudes muutuda see, kuidas minevikku mäletatakse ja kuidas sellest kõneldakse (art 16). «Täna oleme võimelised jutustama luterliku reformatsiooni lugu üheskoos» (art 35).

Püha ajalugu

Kust võetakse säärane otsusekindlus olukorras, millest «Konfliktist osaduseni» tunnistab: «Veel tänapäevalgi seostub paljude katoliiklaste jaoks sõna «reformatsioon» eelkõige kiriku lõhenemisega, samas kui paljud luterlased seostavad seda sõna eelkõige evangeeliumi taasavastamise, usujulguse ja vabadusega» (art 9)? Kuidas jõuti kõneluste käigus nendelt positsioonidelt jõuda mõlemaid osapooli austava ajalookirjutuseni? Tegemist ei ole juhusliku meelemuutusega – see on XX sajandi kestva oikumeenilise koostöö võit. Neil aastakümnetel on luterlased ja katoliiklased suutnud selgemaks rääkida ühtsuse ja erinevuse asjaolud ning jõudnud olulisimates õpetusküsimustes üksteisemõistmisele (art 34). Teist teed ei ole. Kristlaste ühtsuse nähtavaks saamist nõuab Kristuse kiriku olukord tänases maailmas, kus pole võimalik üksteisest eraldudes sulguda eri usutunnistustesse; maailmas, kus evangeeliumi usutavust saab tõendada vaid kirikute ühises kuulutuses (art 15).

«Konfliktist osaduseni» (art 40–90) avab reformatsioonisündmused uues valguses – oikumeenilise hagiograafiana. Olgugi, et ei taheta salata konflikte ja tehtud vigu, et räägita enam kahe poole vaenutegevuse lugu, vaid kui püha ajalugu, kus inimesed järgisid seesmist kutset, olles teadlikud riskidest, kannatades mittemõistmist ja tagakiusu, ent siiski loobumata. Ühisdokument tunnistab sõnaselgelt, et ei katoliku ega luterlik pool soovi enam kirjutada kiriku lõhenemise ajalugu. Ometi nõuab reformatsiooni aastapäeva ühine tähistamine rohkemat kui hästi koostatud dokument. See nõuab loobumist «kiriku lõhenemise» retoorikast (art 224), siirast südame pöördumist, andekspalumist ja andeksandmist minevikus löödud haavade pärast (art 234–237), Jumala Vaimu appihüüdmist, et otsida ja järgida Tema tahet (art 230).

Reformatsiooni ümberhindamise kulgu on võimalik jälgida eeskätt katoliiklaste poolel. Otsustava sammu astusid paavst Johannes Paulus II koos kardinal Johannes Willebrandsiga, kui nad tunnistasid 1970. aastal Luterliku Maailmaliidu assambleel, et Martin Lutheri taotlus oli tegelikult reformida üleilmset kirikut, mitte seda lõhestada (art 29). Ajaks, kui katoliku kirik tegi selle avalduse, oli juba aset leidnud rida luterlaste ja roomakatoliiklaste teoloogilisi kõnelusi ja alustatud järjekindlat tööd õpetuslike ja ajalooliste lõhede ületamiseks (art 122). Jõuti veendumuseni, et «mitte ükski teoloogilisest vastutustundlik inimene ei saa tähistada lõhet kristlaste vahel» (art 224). Selle asemel tuleb tugevda ühist alust ja alati lähtuda «ühtsuse ja mitte lõhenemist vaatenurgast, isegi kui erinevused tunduvad nähtavamad» (art 239).

Osaduse märgid teel

Üleilmse kiriku osadust meeles kandes sõnastatakse ühine arusaam (art 59), et «Lutheril polnud kavatsust luua uut kirikut» ja et reformatsioon oli «osa avarast ja mitmetahulisest reformiootusest». Lutheri roll kasvas järk-järgult, kui ta püüdis reformida kiriku praktikaid ja õpetusi, mis näisid olevat rajatud üksnes inimliku autoriteedi peale ja olevat vastuolus Pühakirja mõttega. Oma kirjutises «Saksa rahva kristlikule aadlile» (1520) kaitses Luther kõigi ristitute üldist preestriametit ja seeläbi ilmikute aktiivset osalemist kiriku uuendamises. Reformatsiooniliikumises oli tõepoolest määrav osa ilmikutel – nii vürstide, linnamagistraatide kui ka lihtsate inimeste näol.

Lisaks märgib «Konfliktist osaduseni» (art 67), et reformaatorid ootasid 1535. aastani, enne kui hakkasid Wittenbergis iseseisvalt ordinatsioone läbi viima. Augsburgi usutunnistuses (Confessio Augustana, 1530) teatavad reformaatorid, et nad oleksid valmis kuuletuma piiskoppidele, kui piiskopid lubaksid jutlustada evangeeliumi vastavalt usule, mille tõi reformatsioon. Kuni see ei sünni, peavad reformaatorid valima, kas hoida alal traditsiooniline preestriordinatsioon piiskoppide poolt, loobudes seega reformatoorsest jutlusest, või jätkata jutlustamisega ja lubada teistel pastoritel ordineerida pastoreid. Reformaatorid läksid oma teed.

Selle tee suhtes on sõna võtnud nii katoliku kui ka evangeelsed teoloogid. Kardinal Walter Kasper tunnistab raamatus «Martin Luther» (2016), et Rooma ega piiskopid ei võtnud kuulda Lutheri üleskutset meeleparanduseks, ning selle asemel, et vigu parandada ja vajalikke reforme teha, vastasid nad poleemikaga ja hukkamõistuga ning seetõttu on Rooma täiel määral kaassüüdlane, et kiriku reformimisest sai kirikut lõhestav reformatsioon. Leidub luterlikke teolooge, kes julgevad kahelda reformatsiooni eesmärkide saavutamises, sest lahutus ei lahenda probleemi, see on patt ja toob kaasa kurjad tagajärjed. Evangeelne teoloog Wolfhart Pannenberg artiklis «Reformation» (1975) arvab, et iseseisva luterliku kiriku tekkimine ei olnud edu märk, vaid tähendas kavandatud reformide ebaõnnestumist. Arne Hiob raamatus «Martin Luther ja protestantlik reformatsioon» (2017) loodab, et reformatsiooni õnnestumise märgiks võiks saada roomakatoliku kiriku tõeline reformeerumine, misjärel kaoks vajadus luterliku kiriku eraldiseismise jaoks, sest sel puhul on reformatsioon oma ülesande täitnud ja peatüki võib lugeda lõpetatuks.

USA augustiinide kindralprior Robert Francis Prevost tegi ükskord vendadele ettepaneku reisida Saksamaale oma augustiinivenna Martin Lutheri meenutuseks. Ta oli avastanud, et mitte kõik Lutheri nõuded kirikule polnud asjata. Piiskop Prevost uue paavstina võttis nimeks Leo. Kas uus Leo XIV toob kaasa leppimise reformatsiooniga, kui vana Leo X oli omal ajal Lutheri ära neednud ja koos sellega fikseerinud kiriku lõhenemise?

Vastureformatsioon?

Tänapäevases kasutuses mõiste «reformatsioon» pärineb Leopold von Rankelt, kes 19. sajandi algul juurutas «reformatsiooniajast» rääkimise tava. Mõistega hakati märgistama ajaloosündmusi, mis hõlmavad aastaid 1517 kuni 1555, seega Martin Lutheri «Üheksakümne viiest teesist» Augsburgi usurahuni.

Augsburgi usurahu, olgugi ajutine, lahendas poliitilise segaduse Pühas Saksa-Rooma riigi Saksamaa aladel, kuid kiriklik maailmapilt oli pöördumatult muutunud ja see muutus sai ka riigivõimu kaitsva kinnituse. Reformatsiooni tagajärjel lahutati läänekirik konfessioonideks. See tähendab, et üks kiriklik struktuur ei saa enam esindada kogu ristirahvast, vaid usukogukonnad peavad end piiritlema usutunnistuse eripärasid rõhutades, et eristuda teisest. Konfessionaalse identiteedi õigustamine ja tugevdamine sundis kirikuid üha selgemalt vastanduma. Praktikas loodi olukorda, kus Kristust kuulutades kuulutatakse ka iseennast teiste konfessiooni taustal või isegi teise vastu. Üks selle ajastu kohta kasutatud mõisteid on «vastureformatsioon», mis osutab roomakatoliku kiriku sihipärasele tegevusele reformeeritud kirikute piirkonnas.

Ajaloolane Norman Davies arvab teoses «Euroopa ajalugu» (1996/2014), et «vastureformatsiooni» mõiste pärineb tegelikult protestantlikelt ajaloolastelt, kes nägid katoliku kiriku meetmetes vastavat reaktsiooni Lutheri ja teiste reformistide tegevusele. Paraku on ka katoliku kirikuloolased seesuguse mugandatud mõtteviisi üle võtnud ja kirjutanud peatükke katoliiklaste organiseeritud «vastureformatsioonist» ehk «rekatoliseerimisest». See on aga kahetsusväärselt ühekülgne ajaloovaade. Katoliku kirik tarvitas küll otseseid vastumeetmeid, kuid need olid lokaalsed ja ajutised.

Viimastel aastakümnetel kostab üha selgemat vastuseisu mõtteviisile – nii protestantlike kui ka katoliku kirikuloolaste poolel –, et roomakatoliku kiriku tegevus reformatsiooni perioodil ja pärast seda piirdus vaid uuele usutunnistusele vastu töötamisega. Kui olnuks nii, peaksid katoliiklased tunnistama täielikku läbikukkumist, sest evangeelset kristlust ei ole õnnestunud rekatoliseerida. Asjakohane on näha suuremat pilti: reformatsioonist vapustatud ja seeläbi uuenenud roomakatoliku kirik pööras nüüdsest peamise tähelepanu ülemaailmsele misjonitööle. Selles oli pärast reformatsiooni sündinud «Societas Jesu» kõige eesrindlikum koos oma kaasaegsete meetoditega. Algas katoliiklastest ja protestantidest misjonäride võidujooks – ja Kristuse kirik kasvas jõudsalt, olgugi eri konfessioonides.

Allikad:

Burckhardt, Jacob. 2003 (algupärand 1913). Itaalia renessansikultuur. Üks esituskatse. Avatud Eesti Raamat. Tartu: Ilmamaa.

Davies, Norman. 2014 (algupärand 1996). Euroopa ajalugu. Tallinn: Varrak.

Durant, Will. 1957. Story of Civilization. VI. The Reformation. New York: Simon & Schuster.

Friedell, Egon. 2003 (algupärand 1927–1931). Uusaja kultuurilugu. Suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani, I. Tallinn: Kirjastuskeskus.

Hendrix, Scott H. 2018. Martin Luther. Reformaator ja tema visioon. Tallinn: Argo.

Hiob, Arne. 2017. Martin Luther ja protestantlik reformatsioon. Kolm sissevaadet luterlusse üldiselt ja isiklikult. Tartu: Johannes Esto.

Huizinga, Johan. 2007 (algupärand 1919). Keskaja sügis. Uurimus 14.-15. sajandi elu- ning mõttevormidest Prantsusmaal ja Madalmaades. Tallinn: Varrak.

Jedin, Hubert. 1959. Kleine Konziliengeschichte. Die zwanzig Ökumenischen Konzilien im Rahmen der Kirchengeschichte. Freiburg im Breisgau: Herder.

Konfliktist osaduseni. Luterlaste ja katoliiklaste ühine reformatsiooni aastapäev aastal 2017. Luterlaste ja roomakatoliiklaste ühtsuse komisjoni raport. 2017 (algupärand 2013). Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja Rooma-Katoliku Kirik Eestis.

Luterlikud usutunnistuskirjad. 2014. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus 11. Tartu, Tallinn: Ajaleht Eesti Kirik / EELK Usuteaduse Instituut.

Oehninger, Friedrich. 1908. Ristikoguduse ajalugu omas käekäigus läbi aastasadade. Tallinn: J. Ploompuu kirjastus.

Pannenberg, Wolfhart. 1975. Reformation und Einheit der Kirche. – Una Sancta, 30: 172–182.

Ranke, Leopold von. 1843. Deutsche Geschichte im Zeitalter der Reformation. Fünfter Band. Berlin: Dunker und Humblot.

Zahrnt, Heinz. 2005 (algupärand 1961). Jumala ootamise ajal. Tallinn: Logos.