Kas oled kuulnud väidet, et kristluse algaegadel ei olnudki ühte «õiget õpetust», vaid hoopis kirev hulk üksteisest erinevaid kristlikke uskusid? Taolise väite kohaselt võitis õigeõpetuslik kristlus keisrivõimu abiga alles 4. sajandil, lämmatades kristluse teised vormid. Mida sellele vastata?

Väide põhineb saksa teoloog Walter Baueri raamatul Rechtgläubigkeit und Ketzerei im ältesten Christentum (1934). Enne Bauerit eeldati, et kristlus põhineb Jeesuse algupärastel õpetustel ning eksiõpetused kerkisid esile alles hiljem.

Bauer pööras taolise mõtteviisi pea peale väites, et eksiõpetused eelnesid õigele õpetusele. Tema järgi püüdis rooma kristlus alistada teised kristluse vormid ning võit nende üle vormistati 4. sajandil keisri abiga.

Baueri käsitus pälvis laialdast tunnustust, kuna oluline teoloog Rudolf Bultmann tegi sellest oma Uue Testamendi teoloogia osa. Soomes on Baueri arusaama üsna stiilipuhtalt esindanud Heikki Räisänen oma peateoses Mida esimesed kristlased uskusid.

Populaarkultuuris tegi selle teesi hiljem tuntuks Bart Ehrman oma raamatuga Lost Christianities (2003). Ehrmanni järgi said varaseima õigeõpetusliku kristluse esindajad võitu kristluse teistest avaldumisvormidest. See saavutati konfliktide, poleemiliste uurimuste, isiklike rünnakute, võltsingute ja vale nime all kirjutamisega. Viimaks valisid õigeõpetusliku kristluse esindajad Uude Testamenti need ürikud, mis kõige paremini nende eemärkidega sobisid.

Kriitika Baueri vastu

Bauer-Ehrmani teesil on olnud teoloogiale ja esimeste sajandite kristluse käsitlemisele tohutu mõju, aga seda on ka tõsiste argumentidega kritiseeritud. Andreas Köstenberger ja Michael J. Kruger osutasid oma raamatus Heresy of Orthodoxy, et Baueri väited põhinevad oletustel ning väga piiratud ajaloolisel ainesel ega arvesta piisavalt Uue Testamendi tekstidega. See tähendab, et Bauer teeb esimese sajandi olukorrast liiga lihtsustava järelduse ning jätab tähelepanuta varase kiriku teoloogilised standardid.

Näiteks Uue Testamendi mitmeplaanilisus ei kummuta selle taustal olevat õpetuslikku ühtsust. Köstenbergeri järgi on Uues Testamendis kolm ühendavat teoloogilist teemat: monoteism ehk usk ühte Jumalasse, usk Jeesusesse Kristusesse kui Messiasse ja ülendatud Issandasse ning evangeeliumi päästesõnum. Lisaks sellele on esimese sajandi teoloogia ning hilisemate sajandite teoloogia vahel ajalooline järjepidevus. Juba esimese sajandi lõpus tehakse Uue Testamendi materjali valguses selge vahe eksiõpetuse ja õige õpetuse vahel.

Varase kristluse õpetuslik ühtsus

Nii esimesel kui teisel sajandil tekkis küll eksiõpetusi, kuid sellest hoolimata olid kristluse fundamentaalsed uskumused märgatavalt varasemad, laiemalt levinud ning domineerivamad kui Bauer-Ehrmani tees väidab. Teise sajandi õigeõpetusliku kristluse esindajad ei leiutanud uusi asju, vaid kohaldasid Uues Testamendis leiduvat õigeõpetuslikku teoloogiat.

Varases kirikus tunti kristliku usu keskseid asju kokku võtvat usu reeglit. See oli Uue Testamendi kirjutiste loogiline jätk ning seoseks hilisemate usutunnistustega. Usu reegel esineb esimest korda 1. Clemensi kirjas, mis on kirjutatud esimese sajandi lõpus. Samas leiab selle pea kõikidelt varase kiriku õigeõpetuslikelt kirjutajatelt (nt Irenaeus, Tertullianus, Clemens Aleksandriast, Origenes jne) ning geograafiliselt erinevatest piirkondadest. Seega olid juba üsna varakult olemas õige õpetuse selged standardid.

Gnostitsismi kaasus

Ehrmani järgi oli õige usk (ortodoksia) teisel sajandil võrreldes eksiõpetustega väike ja tähtsusetu. Ometigi näitab ajalooline aines, et erinevalt õigeõpetuslikust kristlusest olid eksiõpetused väiksemad ning vähem levinud. Need olid pigem sarnased parasiitidele olemasoleva ning laialt levinud õige õpetuse kõrval.

Paljudest teise sajandi hereetilistest rühmadest oli oluline tähendus üksnes gnostikutel. Gnostitsism oli erinäoline liikumine, mis ei moodustanud kunagi terviklikku kirikut, pigem oli see erinevate vaatenurkade ühisnimetus.

Samas oli teise sajandi kristlus ulatuslikult ühtne. Kogudusi ühendas usu reegel ning juba alates aastast 50 pKr teatakse Pauluse rajatud õigeõpetuslikest kogudustest, mis tegutsesid osana laiemast kristlikust võrgustikust.

Arvatavasti organiseerus gnostitsism õigeõpetuslikust kristlusest märgatavalt hiljem, esimesest sajandist praktiliselt ei leidu selle kohta kirjalikke tõendeid. Ajalugu ei toeta väidet, et gnostitsism oleks tekkinud varem kui õigeõpetuslik kristlus.

Kuna ka õigeõpetuslik kristlus oli varastel sajanditel tagakiusatud, puudusid tal võimuhoovad eksiõpetajate tõrjumiseks. Aga jõudes 4. sajandisse, kui kerkis ariuslaste tüli, gnostikutest enam ei räägita. See oli kas unustatud või nii väike liikumine, et ei tulnud enam kõneks.

Kui eksiõpetused oleksid olnud nii olulised ja laialt levinud, nagu Ehrman väidab, ei oleks õigeõpetuslik kristlus tõenäoliselt suutnud võita gnostitsismi juba enne 4. sajandit. Ometigi just nii läks. Seega võime tõdeda, et teise ja kolmanda sajandi gnostitsism ei olnud nii mõjukas ja laialt levinud, kui õigeõpetuslik kristlus.

Järeldus: õige õpetus oli enne eksiõpetusi

Eksiõpetused ei olnud nii ulatuslikult levinud kui Bauer ja Ehrmann mõista annavad. Seevastu õige õpetus oli esimesel sajandil oluliselt ulatuslikuma levikuga ja mõjukam, kui Bauer väitis. Eksiõpetused kerkisid alles pärast õige õpetuse levimist. Õige õpetus ja eksiõpetus ei olnud esimestel sajanditel sama tugevad.

Õige kristlik õpetus, mis kolmandal ja neljandal sajandil jõuab kinnitamiseni usutunnistustes, on otseses järjepidevuses varasemate sajandite õigeõpetuslike kirjutajatega. Ilmselgelt ei kerkinud õigeõpetuslik kristlus erinevate eksiõpetuste omavahelise jagelemise keskelt, vaid vastupidi, eksiõpetused kasvasid tasapisi juba välja kujunenud õige kristliku õpetuse kõrval.

Baueri ja Ehrmani käsituse populaarsus tuleneb osaliselt sellest, et need sobitusid meie ajaga, mis rõhutab mitmenäolisust ja subjektiivseid tõdesid. Sellisel ajal on lihtne näha ka varases kristluses mitmepalgelisust ning vastandlikke õpetusi ilma lõpliku tõeta. Nii võib hõlpsasti juhtuda, et paigutame oma tänapäevase mõtteviisi esimesse sajandisse.

Uue Testamendi lubatud ja lubamatu mitmekülgsus

On oluline teatud moel lubatavat mitmepalgelisust ning mõtteviiside rohkust eristada lubamatust mitmepalgelisusest, mis kaldub eksiõpetusse. Lubatud mitmepalgelisus tuleneb kristluse varaste esindajate isikuomaduste ja vaatenurkade erinevusest (nt Pauluse ja Jaakobuse kirjad).

Lubamatu mitmepalgelisus eitab Jeesust ristilöödu, maetu ja ülestõusnuna ehk Messia, Päästja, Issanda ja Jumala Pojana. Selline mitmepalgelisus on Uue Testamendi lehekülgedel ühemõtteliselt keelatud.

Põhjus, miks Uues Testamendis ei ole lubamatut mitmepalgelisust, ei tulene sellest, et üks kristluse osa sai piisava poliitilis-usulise võimu, mille abil teistele oma uskumusi peale suruda. Vastupidi, Uue Testamendi kirjutajad olid veendunud oma sõnumi tõesuses ja ehtsuses ning uskusid, et see tuleb Jumalalt endalt. Sellega vastuolus olevad sõnumid olid «teine evangeelium», mis ohustas kristliku usu tuuma.

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal.

Tõlkinud Ilimar Toomet