«Ja Jeesuse juurde toodi lapsi, et ta neid puudutaks. Ent jüngrid sõitlesid toojaid. Aga Jeesus sai seda nähes pahaseks ja ta ütles neile: «Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.»» Mk 10:13–15

Augsburgi usutunnistus, artikkel IX: «Ristimise kohta õpetatakse, et see on õndsuseks vajalik ja et seeläbi pakutakse armu; ja et ristida tuleb ka lapsi, kes antakse ristimises üle Jumalale ja saavad talle meelepäraseks. Sellepärast mõistetakse hukka taasristijad, kelle õpetuse kohaselt ei ole laste ristimine õige.»

Augsburgi usutunnistuse apoloogia, artikkel IX: «Heaks kiidetakse [paavsti teoloogide poolt – toim.] üheksas artikkel, milles me tunnistame, et ristimist on õndsuseks vaja ja et lapsi tuleb ristida ja et laste ristimine ei ole tarbetu, vaid vajalik ja õndsust toov. … Sest kindlamast kindlam on, et päästetõotus kehtib ka laste kohta. See ei kehti ainult nende kohta, kes asuvad väljaspool Kristuse kirikut, kus ei ole ei Sõna ega sakramente, kuna Kristuse kuningriik on olemas üksnes ühenduses Sõna ja sakramentidega. Järelikult on laste ristimist vaja selleks, et ka nende jaoks kehtiks päästetõotus Kristuse käsu kohaselt: «Tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides» [Mt 28:19]. Nii nagu selles käsus pakutakse päästet kõigile, nii pakutakse seal ka ristimist kõigile: meestele, naistele, lastele ja imikutele. Niisiis järeldub siit selgesti, et lapsi tuleb ristida, kuna päästet pakutakse ühenduses ristimisega. Teiseks on ilmselge, et Jumal kiidab laste ristimise heaks. Järelikult on taasristijad laste ristimist hukka mõistes jumalatul seisukohal. Et Jumal kiidab laste ristimise heaks, sellele viitab ka tõsiasi, et Jumal annab sel viisil ristitutele Püha Vaimu. Sest kui seesugune ristimine oleks tarbetu, ei antaks mitte kellelegi Püha Vaimu, keegi ei saaks päästetud ja viimaks poleks kirikutki olemas.»

Martin Luther, Suur Katekismus: «Ja sellega on ristimise olemuse, kasu ja tarvitamise kohta piisavalt öeldud, nii palju kui siinkohal vaja. Seejuures tekib aga küsimus laste ristimise kohta, millega kurat oma lahkusuliste läbi maailma eksitab, et kas lapsed ka usuvad ja kas nende ristimine on õige. Selle kohta me ütleme lühidalt nii: Lihtne inimene heitku see küsimus kõrvale ja jätku see õpetlaste hooleks. Kui sa aga tahad sellele vastata, siis vasta nii: See, et laste ristimine on Kristusele meelt mööda, ilmneb piisavalt selgesti tema tegudest, ja nimelt, et Jumal on paljusid neist, kes nii on ristitud, pühitsenud ja neile Püha Vaimu andnud, ja ka tänapäeval on arvukalt inimesi, kelle puhul on tunda, et neil on Püha Vaim nii nende õpetuse kui ka elu pärast, nagu Jumal on oma armust meile andnud ka seda, et me oskame Pühakirja seletada ja Kristust ära tunda, mida me ei saaks ilma Püha Vaimuta teha. Kui Jumal ei tunnistaks laste ristimist, siis ei annaks ta ühelegi neist Püha Vaimu, isegi mitte osakest sellest, ühesõnaga, siis peaks olema nii, et väga pikka aega, kuni tänase päevani, pole ükski inimene maa peal olnud kristlane. Kuna aga Jumal kinnitab ristimist Püha Vaimu jagamise läbi, mida on mõnede isade puhul nagu püha Bernard, Gerson, Jan Hus jt. selgesti tunda, ja kuna püha kristlik kirik ei hävi enne maailma lõppu, siis me peame tunnistama, et see on Jumalale meelepärane. Jumal ei saa ju iseendale vastu olla või valele ja kurjale kaasa aidata ja selleks oma armu ja Vaimu jagada. See on lihtsa ja harimatu inimese jaoks kõige parem ning kindlam tõendus, sest keegi ei saa meilt usuartiklit: «Mina usun üht püha kristlikku kirikut, pühade osadust» jne. ära võtta või ümber lükata. … Ja nii me teeme ka laste ristimise puhul: me toome lapse siia selle mõtte ja lootusega, et ta usub, ja palume, et Jumal annaks talle usku, aga me ei risti teda selle peale, vaid ainult selle peale, et Jumal on seda käskinud. Mispärast nii? Sellepärast, et me teame, et Jumal ei valeta. Mina, minu ligimene ja lühidalt öeldes kõik inimesed võivad eksida ja petta, kuid Jumala sõna ei saa eksida.»