Paavst Leo XIV kutsub pühapäeval avaldatud apostlikus kirjas «In unitate fidei» («Ühtses usus») erinevaid kirikuid ja kiriklikke ühendusi jätma seljataha teoloogilised vaidlused, mis on kaotanud oma aktuaalsuse, ning otsima tulevikku vaadates leppimist dialoogi kaudu.
Paavst avaldas oma apostliku kirja, valmistudes alanud nädalal sõitma Türki, kus ta kohtub Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeusega, et tähistada ühiselt 1700 aasta möödumist Nikaia kirikukogust.
Aasta 325 kevadsuvel toimunud Nikaia kontsiilil sõnastati Nikaia usutunnistus selle algsel kujul. Usutunnistus oli suunatud preester Ariuse või Areiose eksiõpetuse vastu ning defineeris Jeesuse igavikus sündinud Jumala Pojana ning Püha Vaimu Isaga samaolemuslikuna (homooúsios). Hiljem täiendas ladina kirik Nikaia usutunnistust sõnadega filioque («ja Pojast»), mis tähistab Püha Vaimu lähtumist nii Isast kui Pojast. Idakristlased ei ole seda täiendust kunagi tunnustanud.
Paavst kutsub oma kirjas kristlasi üles liikuma ühtsuse ja leppimise poole, leides, et «Nikaia usutunnistus võib olla selle teekonna aluseks ja tugipunktiks».
«Seetõttu peame jätma seljataha teoloogilised vaidlused, mis on kaotanud oma raison d’être'i, et arendada ühist arusaama ja veelgi enam, ühist palvet Püha Vaimu poole, et ta koguks meid kõiki ühte usku ja ühte armastusse,» jätkab paavst Leo.
«See ei tähenda oikumenismi, mis püüab naasta jagunemiseelse olukorra juurde, ega ka kirikute ja kiriklike kogukondade mitmekesisuse praeguse status quo vastastikust tunnustamist. Pigem on see oikumenism, mis vaatab tulevikku ja otsib leppimist dialoogi kaudu, jagades oma ande ja vaimset pärandit.»
Meie Kirik on varem avaldanud Luterliku Maailmaliidu ja Õigeusu Kiriku ühiskomisjoni üleskutse kasutada Nikaia usutunnistust hilisema lisandita. Selles öeldakse: «Väärtustades seda vana ja kõige auväärsemat oikumeenilist kristlikku teksti, soovitame kasutada kreekakeelse algupärandi tõlget (ilma Filioque’ta) lootuses, et see aitab kaasa igivanade lõhede paranemisele meie osaduskondade vahel ja võimaldab meil üheskoos tunnistada Nikaia (325) ja Konstantinoopoli (381) oikumeeniliste kirikukogude usku.»
