Tänavu möödub 1700 aastat esimese oikumeenilise ehk üleilmse kirikukogu toimumisest. Aastal 325 maist juulini olid keiser Constantinuse kutsel Nikaias (tänapäeva İznik Türgis) koos kristliku kiriku piiskopid. Kirikute Maailmanõukogu kodulehel tõdetakse: «Nikaias said kristlased, keda alles hiljuti Rooma impeeriumis taga kiusati, keisri patronaaži all koguneda, et väljendada oma usku ja anda tunnistust laiemale ühiskonnale.»[1]
Nikaia usutunnistus idas ja läänes
Nikaia kirikukogu üheks olulisemaks tulemuseks oli usutunnistuse koostamine, mida me tunneme Nikaia või ka Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse nime all, sest seda täiendati teisel üleilmsel kirikukogul, mis toimus Rooma keisririigi idapealinnas Konstantinoopolis aastal 381.
Usutunnistuse koostamine lähtus vajadusest väljendada Kiriku õpetust Kristuse vahekorrast Jumalaga. Nimelt pisendas Aleksandria vaimulik Areios (ladinapäraselt Arius) Kristuse jumalikkust. Teoloogiline tüli paisus nii suureks, et kirikukogul tuli määratleda katoolne õpetus Jumalast ja Kristusest.
Just Areiose ja tema mõttekaaslaste vastu rõhutasid Nikaia isad oma usutunnistuses usku Kristusesse: «kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, …tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi…»
Nikaia usutunnistust loetakse nii õigeusu kui katoliku kiriku armulauaga jumalateenistusel.[2] Tekste kõrvutades märkame teatud erinevusi. Lääne kirikus lisati Nikaia usutunnistuse lausesse «Mina usun[3] Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast» sõnad «ja Pojast» (ladina keeles filioque). Idapoolsed kirikud seda lisandust ei aktsepteerinud ning sellest sai üks põhjustest, miks 1054. aastal katkes kirikuosadus Rooma ja Konstantinoopoli vahel, mille tulemusena on katoliiklus ja õigeusk tänaseni lahus.
Nikaia ja luterlus
Luterlik kirik võttis Nikaia usutunnistuse üle Rooma missakorras kasutatud kujul. Kui 1580. aastal anti välja luterlik usutunnistuskirjade kogu – Konkordiaraamat ehk Liber concordiae – siis paigutati selle algusesse kolm vanakiriklikku usutunnistust: Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus. Sellega sooviti näidata, et Martin Lutheri järgijad seisavad apostlikul ja algkiriklikul usualusel.
1530. aastal Augsburgi riigipäeval keiser Karl V-ndale esitatud luterlaste peamine usutunnistus, «meie praeguse aja symbolum», järgib üldjoontes Nikaia usutunnistuse ülesehitust: Jumal ja loomine, Kristus ja lunastus, Püha Vaim ja kirik, viimsed asjad. Augsburgi usutunnistuse ladinakeelse versiooni esimese artikli tõlge kõlab järgmiselt:
«Kirikud õpetavad meie juures suure üksmeelega, et Nikaia kirikukogu otsus [s.t usutunnistus] jumaliku olemuse ühtsusest ja kolmest isikust on tõene ja seda tuleb ilma ühegi kahtluseta uskuda. Ilmselgelt on üks jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes on Jumal – igavene, kehatu, osadeta, piiramatu väe, tarkuse ja headusega –, kõigi asjade, nähtava ja nähtamatu Looja ja Hoidja. Ja siiski on kolm isikut ühe ja sama olemuse ning väega, ühtviisi igavesed: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Mõistet isik kasutavad nad samas tähenduses, nagu on kasutanud selles asjas kirikuisad, tähistades mitte osa või omadust kelleski teises, vaid kedagi, kes on iseseisvalt olemas.»
Jaatades Nikaia kontsiili ortodoksset õpetust taunivad luterlased samas artiklis sõnaselgelt kõiki väärõpetusi, mis õpetavad Jumala kohta midagi muud:
«Nad taunivad kõiki selle artikli vastu tõusnud hereesiaid, nagu manilased, kes väidavad, et on kaks algpõhjust, hea ja halb, samuti valentiniaanid, ariaanid, eunomiaanid, muhameedlased ja kõik nende sarnased. Nad taunivad ka samosateene, vanu ja uusi, kes väidavad, et on ainult üks isik, ning targutavad kavalalt ja jumalakartmatult Sõna ja Püha Vaimu kohta, et need ei ole eraldi isikud, vaid et Sõna tähistab kõneldud sõna ja Vaim liikumapanevat jõudu asjades.»
Luterlikes usutunnistuskirjades mainitakse Nikaia kontsiili veel Augsburgi usutunnistuse apoloogias seoses ülestõusmispüha tähistamise ajaga ning «Traktaadis paavsti võimust ja primaadist» seoses Aleksandria ja Rooma eesõigustega, piiskoppide valimise ja kinnitamisega ning eesistumisega kirikukogudel (punktid V, VI ja VIII). Seega kujutab see kirikukogu luterlaste jaoks autoriteetset kristlikku kontsiili.
Filioque ja luterlus
Luterlased jäid esimesel aastatuhandel välja kujunenud õpetuste juurde Jumalast, Kristusest ja Kolmainsusest, vaidlustamata läänes lisatud filioque’t.
2024. aastal aga andis Luterliku Maailmaliidu ja Õigeusu Kiriku teoloogilise dialoogi rahvusvaheline ühiskomisjon välja ühisavalduse filioque kohta. Selles soovitatakse kasutusele võtta Nikaia usutunnistuse algsem versioon, ilma filioque-lisandita:
«Me teame, et ladina kirik lisas Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusse sõnad Filioque mitusada aastat pärast Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse koostamist vastusena arianismi ketserlusele. Idakirik on selle lisanduse vastu alati protestinud. Ladina traditsiooni osana pärisid reformaatorid selle usutunnistuse koos Filioque’ga ega pidanud seda küsitavaks. Väärtustades seda vana ja kõige auväärsemat oikumeenilist kristlikku teksti, soovitame kasutada kreekakeelse algupärandi tõlget (ilma Filioque’ta) lootuses, et see aitab kaasa igivanade lõhede paranemisele meie osaduskondade vahel ja võimaldab meil üheskoos tunnistada Nikaia (325) ja Konstantinoopoli (381) oikumeeniliste kirikukogude usku.»
Kuid asi ei ole üksnes Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse algses tekstis, vaid filioque-küsimuse teoloogilises mõistmises ja mõtestamises. Luterlik kirik on õpetuslikult seotud usutunnistuskirjadega, mis kasvavad välja lääne teoloogilisest pärandist. Pealegi ei aitaks filioque vältimine luterlaste ja õigeusklike lähenemisele kaasa, sest mõlemaid kirikuid lahutab terve hulk muidki küsimusi.
Loe lisaks:
Nikaia usutunnistus eesti keeles
[1] Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukalendris meenutatakse Nikaia kirikukogu ja usutunnistust 19. juunil.
[2] Eesti luterlikus traditsioonis loetakse Nikaia usutunnistust 1. jõulupühal, 1. ülestõusmispühal, 1. nelipühal ja kolmainupühal (1902. aasta Agenda vastav rubriik sätestab: «Kolmel suurel pühal ja kolmainu Jumala pühal loeb õpetaja apostlite usutunnistuse asemel Niikea usutunnistust»).
[3] Katoliku ja õigeusu kiriku liturgilises kasutuses algab usutunnistus sõnadega «Mina usun»; EELK-s loetakse seda kujul «Meie usume»; meie-vorm esineb ka Nikaia kirikukogu formuleeringus.
