Riigikogu liikme Varro Vooglaiu (EKRE fraktsioon) kõne presidendi poolt tagasi lükatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu teisel lugemisel.

Me teame kõik väga hästi, et eelnõu eestvedajad üritavad seda eelnõu raamistada sellisel viisil, et siin on eestimeelsed versus venemeelsed, Eesti Vabariigi julgeoleku poolt olevad versus Eesti Vabariigi julgeoleku vastu olevad. See kõik on üks valelik propaganda, sellel pole reaalsusega mingit pistmist. Tegelik raamistus seisneb selles, kas austatakse põhiseadust või ei austata põhiseadust. Ja see ongi see probleemkoht, millele mina tahan ka oma sõnavõtus keskenduda.

14. mai istungil ütlesin, et 9. aprillil võeti teadlikult ja tahtlikult vastu Riigikogu poolt põhiseadusega selgelt vastuolus olev seadus. Teile meeldib seda, teile ehk eelnõu eestvedajatele, meeldib seda asjaolu varjutada ülevoolava valeliku retoorikaga, kuidas te kaitsete seda tehes Eesti julgeolekut. Aga see ei muuda reaalsust. Esiteks, julgeolekuargument ei ole mingisugune võluvits, millega võib õigustada põhiseaduse jalge alla tallamist. Ja teiseks puuduvad igasugused faktid, millest nähtuks järeldus, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster kujutaksid endast reaalselt mingisugustki julgeolekuohtu Eesti Vabariigile. Tegelikult hoopis kasvatatakse julgeolekuohte provotseerides ise konflikti, nii sisemist kui ka välist. Seda ei ole raske mõista.

Eelnõu menetluse käigus toonitasin ma kõigil kolmel lugemisel peetud kõnedes, et see eelnõu on põhiseadusega selgelt vastuolus. Paraku seda loomulikult kuulda ei võetud, nagu on tavaks kujunenud. Ja mis siis sai? Sai see, et 24. aprillil jättis president seaduse välja kuulutamata. Miks? Aga vaat, üllatus-üllatus, sel lihtsal põhjusel, et seadus oli ka presidendi hinnangul selgelt põhiseadusega vastuolus.

President selgitas, tsiteerin. Vastuvõetud seadus pole kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega loodud usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne. Kehtivas õiguses on usuliste ühingute tegevuse kontrollimiseks juba väga jõulised hoovad, mida tuleb vajadusel senisest rohkem kasutada. Võimalik on luua ka täiendavaid meetmeid riikliku julgeoleku kaitseks, ent ei saa kehtestada ebaselget ja ulatuslikku keeldu, mis tungib usu- ja ühinemisvabaduse tuumani ning pole demokraatlikus ühiskonnas vajalik, kuna selle eesmärgi saab saavutada teiste, see tähendab õigusi vähem piiravate vahenditega. Tsitaadi lõpp.

Ehk siis ilmnes mis? Ilmnes see, et kogu selle projekti puhul on tegelikuks eesmärgiks olnud mitte Eesti Vabariigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamine, vaid Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku ja Pühtitsa kloostri sundimine kanooniliste sidemete katkestamisele. Julgeolekuargument on olnud lihtsalt valelik fassaad, riigil aga ei ole õigust sellisel viisil usuvabadusest üle sõita. Kui eesmärgiks oleks julgeoleku tagamine, siis nagu president ütleb, selleks on hoovad juba olemas, aga need hoovad ei võimalda sundida neid kanoonilisi sidemeid katkestama. Ja see ongi siis selle asja tuum.

Niisiis saadab Vabariigi President eelnõu Riigikogule tagasi uueks arutamiseks. Ja mida teeb selle peale Riigikogu? Kas võtab presidendi kriitikat kuulda? Teeb eelnõusse asjakohased parandused, kõrvaldades põhiseadusvastasuse? Ei. Täiesti selgelt ei. Selle asemel endist valelikku käekirja jätkates luuakse kosmeetilisi muudatusi tehes illusiooni justkui võetaks presidenti kuulda ja justkui kõrvaldataks põhiseadusevastasus ja viiakse eelnõu põhiseadusega kooskõlla, tegelikult seda tegemata.

Nüüdsest versioonist on võetud välja see osa, mis ütleb, et kirikud, kogudused ja kloostrid ei tohi juhinduda välismaisest isikust, aga sisse jäetakse see osa, mis ütleb, et nad ei tohi olla põhikirjaliselt või muude dokumentide alusel seotud välismaise isikuga. Kui see sinna sisse jääb, siis ikkagi pannakse Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster fakti ette, et te kas katkestate oma senised kanoonilised sidemed või teid ähvardab sundlõpetamine. Mitte mingisugust muud varianti neil ei ole. Ehk keskne tuumne nõudmine, mille tõttu president jättis selle välja kuulutamata, on endiselt eelnõus sees.

Nüüd küsigem, kuidas me teame, et see on endiselt põhiseadusevastane. Kuidas me teame, et president ei saa seda endiselt välja kuulutada, kui just ta ei tagane omaenda vaadetest? Me teame seda väga lihtsal põhjusel. 12. mai õiguskomisjoni istungil ma pöördusin Vabariigi Presidendi Kantseleid esindanud Mall Grambergi poole spetsiifiliselt just selle küsimusega.

Tsiteerin protokolli. Varro Vooglaid küsis, millised on presidendi hinnangul nii-öelda punased jooned piirangute osas ning kas president näeb samamoodi, et riik ei tohi nõuda sellisel viisil usulistelt ühendustelt oma kanooniliste sidemete katkestamist. Vooglaid uuris, et kui seadusest välja võtta juhindumise aspekt, nagu ka Siseministeeriumi esindaja välja pakkus, siis kas sellisel juhul jõutakse lahenduseni, mis oleks presidendi hinnangul kooskõlas põhiseadusega, või ei saa ka sellisel tingimusel niisugust nõudmist esitada, arvestades, et sisuliselt jääb ka siis alles tuumne nõudmine, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster peavad oma kanoonilised sidemed katkestama. Mall Gramberg vastas – ja kuulake nüüd hoolega. Et nagu ka varem esile toodud, ongi just kanooniliste sidemete piiramise või katkestamise nõue selle vaidlusküsimuse tuum. Tsitaadi lõpp.

Ma ei hakka pikemalt tsiteerima, sest mul saab aeg otsa. Ehk siis põhiseadusevastaseks arvas president just selle kategoorilise nõudmise, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster peavad oma senised kanoonilised sidemed katkestama. See nõudmine, nagu juba korduvalt öeldud, on ka praegusel kujul endiselt eelnõus sees ja selle üle meil ju vaidlus puudub. Kõik tunnistame seda, see on endiselt seal sees. Selles osas ei ole mingit muutust. Ja kui president osutas esimesel korral, et Keskerakond ju esitas sellise muudatusettepaneku, mille puhul oleks põhiseadusvastasus kõrvaldatud, siis nüüd me oleme samas olukorras. Ka nüüd on Keskerakonna poolt tulnud vastavasisuline muudatusettepanek ja varsti me hääletame seda ja suure tõenäosusega eelnõu eestvedajad saadavad selle prügikasti.

Nüüd, mida see muudatusettepanek ette näeb? Näeb seda, et kui kanooniliste sidemete kaudu peaks antama selliseid suuniseid, selliseid juhiseid, mis ohustavad Eesti Vabariigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda, siis neid ei tohi järgida. Igati loogiline. Kõik on nõus sellega. Kellel selle vastu saab midagi olla. Siiani ei ole meil ühtegi fakti, et kanoonilisi sidemeid oleks kasutatud selliste suuniste andmiseks. Sellised faktid puuduvad. Aga kui neid peaks antama, siis igati loogiline on öelda, et selliseid asju ei tohi järgida, kuigi, tõsi, kehtiv õigus seda nõuab juba nii või teisiti.

Nii et lõpuks, head kolleegid, taandub selle eelnõu menetluses põhiküsimus sellele, kas võtame tõsiselt oma kohustust austada põhiseadust või ei võta. Ja mina tahan toonitada seda, et kui me võtame seda kohustust tõsiselt, siis peame leppima ka sellega, et ükskõik kui õigeks, heaks ja ihaldusväärseks peetud poliitilisi ambitsioone ei tohi läbi suruda, kui me teame, et need on põhiseaduses sätestatud põhiõigustega vastuolus. Igal juhul on selge, et kui Riigikogu võtab seaduse praegusel kujul vastu, siis võetakse juba teistkordselt vastu põhiseadusega selgelt vastuolus olev seadus ning piinlik olukord muutub veelgi piinlikumaks.

Kõike eelnevat silmas pidades annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel üle ettepaneku katkestada eelnõu teisel lugemisel.