Psalm räägib kuningast, kes elab ausalt ja kes tahab anda ülesandeid ustavatele meestele (Ps 101:6–7): «Mu silmad otsivad ustavaid maa peal, et nad elaksid mu juures. Kes käib laitmatut teed, see peab olema minu teenija. Ei tohi mu koja keskele astuda see, kes teeb pettust; kes räägib valet, ei jää püsima mu silma ette.» Kristlane näeb siin Jeesust, kes kutsub koguduse ülevaataja ametisse ustavad teenijad. Jaakobuse kirjas hoiatatakse, et vaimuliku juhi ülesanne ei ole kerge ning sellepärast ei ole see kõigile sobiv (Jk 3:1): «Ärgu püüdku paljud teie seast, mu vennad, saada õpetajaiks! Te teate ju, et meie osaks on teistest karmim kohtuotsus.»

Jeesus andis oma jüngritele ideaali olla teiste teenija (Mk 10:42–45): «Ja Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles neile: «Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!»» Koguduses peab kehtima kord, et üksnes teenija võib saada võimu. Seda võib usaldada üksnes sellele pühendub Jumala kogudust Jumala sõnaga teenima.

Vaimulik juht ei ole koguduse keskel isand ega hidalgo, vaid karja eeskujuks, näidates Kristuse teenivat ja ennastohverdavat meelsust (1Pt 5:2–4): «Hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks. Ning siis kui Ülemkarjane saab avalikuks, võite te võtta vastu kirkuse närtsimatu pärja.» Psalmis tuletatakse meelde koguduse juhti (Ps 101:5): «Kes salaja laimab oma ligimest, selle ma hävitan; kel ülbed silmad ja hooplev süda, seda ma ei talu.»

Kui vaimulik juht näitab Jeesuse üleskutset järgides teenimises eeskuju, siis äratab see teistes vabatahtlikku teenimisvalmidust. Kui Kristuse koguduses esineb sellist vabatahtlikku tegevust, siis Paulus õpetas koguduseliikmeid seda tänu ja kuulekusega vastu võtma. Jumala armu tööle pühendunu panust tuleb hinnata, sest ta teenib armastusega teisi ja sellepärast tuleb talle usaldada võim (1Kr 16:15–16): «Aga ma palun teid, vennad: te teate Stefanase peret, et see pere oli Ahhaias esimene pöörduma Kristuse poole. Nemad on pühendunud pühade abistamisele. Alistuge teiegi niisugustele ja kõigile, kes aitavad kaasa ja näevad vaeva.»

Vaimulik juhtimisamet ei piirdu üksnes jutluseametiga, vaid ka koguduse keskel sünnib usukuulekusele rajanevat vabatahtlikku tegevust, mis viitab koguduse juurdumisele Jumala sõna tões. Sellisele tegevusele annab Jumala sõnale pühendunud jutluseamet Jumala õnnistuse ning kogudusel tuleb seda aktiivselt toetada.

Psalmi järgi tuleb koguduse juhil püsida Jumala sõna tões ja vahendada seda ustavalt koguduseliikmetele (Ps 101:7): «Ei tohi mu koja keskele astuda see, kes teeb pettust; kes räägib valet, ei jää püsima mu silma ette.» Malakia raamatus määratletakse preestri ülesandeid nõnda, et ta on Issand Seebaoti saadik (Ml 2:7): «Jah, preestri huuled talletavad tarkust ja tema suust otsitakse õpetust, sest tema on vägede Issanda käskjalg.» Pauluse hüvastijätukõne Efesose koguduse vanematele Mileetoses hoiatab valeõpetajate eest, kes tulevad kogudust lõhkuma (Ap 20:28–35): «Pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi. Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa, ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde, et vedada jüngreid eneste järele. Seepärast valvake ja pidage meeles, et ma kolm aastat, ööd ja päevad, ei ole lakanud pisarsilmil igaühte manitsemast. Ja nüüd annan ma teid Jumala ja tema armusõna hooleks; temal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand kõigi pühitsetute seas. Kellegi hõbedat ega kulda ega riideid ei ole ma himustanud. Te teate ise, et nende kätega olen ma teeninud endale ja oma kaaslastele seda, mis tarvilik. Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nähes tuleb hoolt kanda nõrkade eest, pidades meeles Issanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: «Õndsam on anda kui võtta!»»

Paulus jättis koguduse Jumala ja Tema armu hoolde. Sõnal on vägi ehitada üles kogudust. Kui Jumala sõna unustatakse või kui seda koguduses hoolsalt ei uurita, siis võib kogudus jääda kiskuvate huntide ehk valeõpetajate kätte. Oma apostellikus tegevuses tuli Paulusel vahetevahel kibedusega kogeda, kuidas tema rajatud kogudus oli jäänud valeõpetajate püünisesse (Gl 1:6–10): «Ma imestan, et teie nii ruttu pöördute ära temast, kes teid Kristuse armu kaudu on kutsunud, mingi teistsuguse evangeeliumi poole. Mingit teist evangeeliumi ei ole, on vaid mõningaid, kes teid segadusse ajavad ja tahavad Kristuse evangeeliumi pahupidi pöörata. Aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud! Nagu me oleme teile juba ütelnud ja praegu ma ütlen jälle: Kui keegi kuulutab teile mingit evangeeliumi selle asemel, mis te olete vastu võtnud – see olgu neetud! Kas ma nüüd otsin toetust inimestelt või Jumalalt? Kas ma püüan meeldida inimestele? Sest kui ma veel tahaksin meeldida inimestele, siis ma ei oleks Kristuse sulane.»

Vaimulik juht on sõltuv Jumala sõnast. Kõige olulisema, evangeeliumi ja selle tõe puhul ei saa teha ühtki järeleandmist. Jumala evangeeliumil on vägi, millega Jumal Püha Vaimu kaudu äratab inimestes usku (Rm 1:16–17). Püha Vaim sunnib vaimulikku juhti püsima selles, mille Jumal oma sõnas on andnud. Edasi tuleb anda Jumala sõna, mitte oma mõtteid (1Kr 9:16): «Sest kui ma evangeeliumi kuulutan, ei saa ma sellega kiidelda, kuna see kohustus on pandud mu peale, ja häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta!»

Jumala sõna esiplaanil hoidmine võib tuua kaasa raskusi, aga tagakiusust ja pilkamisest hoolimata julgustab Püha Vaim sõnakuulutajat olema oma ülesandele ustav. Kristlastest sõnakuulutajatele on eeskujuks prohvet Jeremija (Jr 20:7–10): «Sa valmistasid mulle pettumuse, Issand, ja ma olen pettunud; sa oled minust tugevam ja võitsid. Ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind. Sest iga kord, kui ma räägin, pean ma kisendama. Ma hüüan: «Vägivald ja rüüstamine!» Sest Issanda sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks. Aga kui ma mõtlesin: Ma ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel, siis oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-liikmetesse. Ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud. Sest ma olen kuulnud paljude laimu, ähvardust kõikjal: «Andke üles! Anname ta üles!» Kõik mu sõbrad luuravad mu vääratust: Vahest ta laseb ennast tüssata, et saaksime teda võita ja temale kätte tasuda.»

Kristlastel tuleb palvetada sõnakuulutajate eest, sest nende kaudu tahab Jumal teha kogudusele head ning seda üles ehitada.

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015