Küsimus naiste ordineerimisest vaimuliku ametisse on veelahkmeks, mis toob esile paljude kristlaste suhte Piibliga. Praegu on kirikutes küll rohkem räägitud samasoolistest paaridest, kuid aruteluteemana on naasnud ka naiste toimimine karjaseametis. Peamine põhjus naisteordinatsiooni ning homoseksuaalsete suhete tunnustamisel on sama: kas Piibli juhiseid on vaja järgida, kui need jäävad mulle arusaamatuks?
Soomes on traditsioonilised ärkamisliikumised jäänud kindlaks apostlikule ametimõistmisele. Kuna Soome evangeelses-luterlikus kirikus edendatakse praegu ka homoseksuaalsete paarisuhete tunnustamist, on see traditsiooniliste ärkamisliikumiste hoiakuid vaid kinnistanud. Aja vaim esitab küsimuse: kas Piibli juhist peab järgima, kui see jääb mulle arusaamatuks? Sellepärast on taas muutunud aktiivsemaks ka arutelu naiste ordinatsiooni üle. Soovin öelda ka oma arvamuse, olles olnud 14 aastat naispastori abikaasa, kuni mu naine ametist loobus.
Praeguseni pole suudetud ümber lükata Piibli arusaama karjaseametist, mille kohaselt see kuulub meestele (1Tm 3:2). Muidugi on selle siduvuse kohta esitatud erinevaid tõlgendusi. Emeriitpiiskop John Vikström tahtis ära kaotada mehe ja naise vahelise võimete erinevuse, määratledes seda vana aja maailma seisukohana. Kui naine on sama võimekas kui mees, siis saab ta täita samu ülesandeid. Ka arheoloog-teoloog Eero Junkkaala jõuab Vikströmiga samale järeldusele, ehkki teistsuguste argumentidega. Junkkaala arvates peaksid kõik keskenduma kristluse põhisõnumile, jättes küsimuse vaimulikust ametist teisejärguliseks. Misjoniühenduse Sley kodumaise misjoni juht Juhana Tarvainen ühineb omakorda Vikströmi mõttekäiguga selles, et mehe ja naise võimekus ei ole kuidagi erinev, aga Piibli tõttu jääb ta ustavaks traditsioonilisele ametikäsitusele.
Tahan omalt poolt lisada mõistmist otsiva usu vaatenurga.
Karjaseamet on otsekui isaks olemine. Ema ja isa kutsumused on samavõrra olulised, aga need on erinevad. Ema on lapsele otsekui avatud süli, isa aga kutsub last avastama maailma. Ema armastus haarab lapse turvaliselt endasse, isa kutsub välja. Mõlemad ülesanded on vältimatult vajalikud ning need täiendavad teineteist. Suur osa isa juhtimisest seisneb selles, et a) last harjutatakse kaitsma elu, ja b) julgustatakse sirutuma üle seniõpitud oskuste piiride. Ema kohandub lapse vajadustega, isa omakorda kutsub last kohanduma ülesannetega, mis tal koos isaga ette tulevad.
Muidugi võib isa olla mõnikord ettevaatlik ning ema tormakas. Füsioloogiliselt on nende positsioon siiski selge. Emal on rinnad. Need pakuvad varajast sümbioosi. Isal on käsivarred, mis esindavad enamasti esimesi käsi, mis on ema sülest väljaspool. Me ei vaidle selle üle, kumb oskab asju paremini (vrd Vikström), vaid tunnustame ema ja ise teineteist täiendavat erinevust.
Kui lapsel puudub isa, on tal enamasti keerulisem omandada moraaliprintsiipe. Kui koos isaga võetakse ette põnevaid ja isegi ohtlikke asju, siis õpitakse praktika kaudu ka mängureegleid. Paadi kõigutaja kukub järve. Kõiki reegleid ei ole võimalik õppida kodusoojuses. Alati ei paku kodu ka selget rollijaotust, aga lapse hilisemas elus tuleb see vajadus üha selgemalt esile. Meeste maailma moraalne loogika on üsna üheselt mõistetav. Mida ohtlikumates tingimustes ja ohtlikumate asjadega tegemist on, seda vähem on ruumi reeglite üle tingimiseks. Sirkli teravik ei halasta. See läbistab kobakäpa või iseteadliku toimetaja sõrmed sõltumata sellest, mida mõeldi. Neis asjus on isa ja teised mehed poistele eriti vajalikud. Aga kuidas usueluga?
Kes määratleb Jumala ja Tema koguduse?
Kui Jumal on minunäoline, siis on see otsekui lõputu arutelu, kus puuduvate piiridega laps saab oma tahtmise kasvatajat lõputute läbirääkimistega ära väsitades. Aga Piibli järgi ei määratle Jumalat mitte inimene. Meie elu mõte on peegeldada Jumala palet ning Tema sõnas määratletud tahet. Selles on midagi sarnast isa/meeste antud mudelist. Kutse pühadusele on raske (võimatu), aga nii lapsel kui täiskasvanul tuleb sirutuda selle poole. Reegleid ei määra mitte laps/inimene, vaid isa/Jumal. Jumal on loonud inimese oma näo järgi, meheks ja naiseks. Karjaseamet on mitmel moel isa ülesannetega sarnanev kutsumus, vaimulik isaksolemine.
Jumala koguduse ja selle korralduse määrab Tema ilmutus. Naisteordinatsiooni heaks kiitnud kirikud kaotavad usu praktiseerimisest vaimuliku isa olulise rollimudeli. Piibli sõna hakatakse lugema otsekui läbi rääkides, tehes järeleandmisi selle vastuvaidlematu loomuse arvel. Nende kirikute «isatute laste» nõudmised kurnavad vaimulikke kasvatajaid, kes kalduvad viimaks õnnistama samasoolisi paare, toetama soo «korrigeerimist», aborte, eutanaasiat jne. Need samad, kes edendasid naisteordinatsiooni, õõnestavad nüüd kristlikku peremudelit. Kui mingit vastuvaidlematut Piibli moraali enam ei ole, siis lakkab patt olemast patt ning Kristuse armu pole enam vaja. Järele jääb vaid lõputu ja kurnav arutelu, dialoog. Pärast naiste astumist karjaseametisse peab kristlaskond nüüd läbirääkimisi igasuguse avaliku patu sallimise üle kõigis liberaal-protestantlikes kirikutes!
Loomiskorra kõigutamine avaldab oma mõju kristluse tuumani välja. Jumala seadmistel on oma loomulikud tulemid ning nende väljaütlemist ei peaks kartma. Jeesus kutsus panema tähele puu vilju (Mt 7:16–20). Kes ei järgi Jumala loomiskorra põhimõtteid ja seaduspärasid, pöörab vältimatult ära Pühast Jumalast, pöörab ära kristlikust usust. See lahutab üksteisest ka sugulasi ja pereliikmeid, tuues kaasa üha süveneva ilmalikustumise ning paganliku uusreligioossuse. Saame seda juba praegu endi ümber tähele panna. Siiski pakub traditsiooniline piibellik kristlus selles pimenevas maailmas alternatiivi. Hoidkem sellest kinni kodus, töökohal ja koguduses.
Autor Manu Ryösö on teoloogiamagister ning Misjonipiiskopkonna pastor Lappeenrannas
Autori blogist tõlkinud Illimar Toomet
