Austatud kolleegid, iga EELK preestriordinatsiooniga vaimulik on andnud ametivande, mille kehtiv versioon on järgmine: «Mina, NN, olles kutsutud ja astudes Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku preestri ametisse, tõotan ja vannun Jumala ees ja Tema püha sõna juures, et ma selles ametis tahan kuulutada ja levitada ainult kiriku õpetust, mille aluseks on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse.»
EELK juhtkond on andnud teada teoloogiliste arutelude korraldamise kavatsusest. On töötatud välja raamdokument «EELK teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029», mis on saanud ka Piiskopliku Nõukogu heakskiidu.
Tulenevalt oma teoloogilisest ettevalmistusest olen ma juba rohkem kui poole aasta vältel seoses selle raamdokumendiga juhtinud tähelepanu teatud kohtadele, mis on vastuolus usutunnistuskirjadega. Tegin seda ajalehes Eesti Kirik (3. aprillil 2024 ilmunud artiklis «EELK teoloogilise arutelu dokument on usualustega vastuolus»), 9. mail 2024 Kuressaares aset leidnud vestluse käigus piiskop Marko Tiitusega, oma e-kirjas kõigile EELK piiskoppidele 9. juunil 2024, veel ühes kirjas Saare-Lääne piiskopile Anti Toplaanele 10. septembril 2024 ning viimaks 28. septembril 2024 koos mitmete kolleegidega pöördumises Piiskopliku Nõukogu poole.
Lühidalt öeldes on raamdokumendis kaks usutunnistuskirjadega selgelt vastuolus olevat positsiooni. Esiteks, kirikuosadust määratletakse kui «osadust erisuses» ning teoloogilise arutelu eesmärgiks ei seata usutunnistuslik üksmeel tões, vaid hägune koosmeel – teoloogiliste arvamuste paljusus ühtsuses (lk 4: «Evangeelne teoloogia võimaldab osadust erisuses, s.t tunnustab paljudes küsimustes eriarvamusi»; lk 9: «arutelude eesmärgiks on koosmeel – paljusus ühtsuses»). Selline uuenduslik arusaam ühtsusest ja osadusest lubaks kirikus kehtestada näiteks kaks vastandlikku abielukäsitust – ettepanek, mille ongi juba esitanud Soome ELK piiskopid.
Teiseks tunnistatakse kohatuks arutelude käigus esitatud võimalike väärõpetuste taunimine (lk 8: «vestluspartnerid on avatud kuulama teist osapoolt»; «eriarvamusele jäämise korral ei ole arutelu osapooltel kohane teha avaldusi, mille tulemusena võiks omavaheline kiriklik osadus katkeda»). See nõue tabaks eeskätt kehtiva õpetuse kaitsjaid, kel on igati õigus meenutada õpetuse meelevaldsetele uuendajatele kirikuosaduse tingimusi.
Usutunnistuskirjade õpetus on risti vastupidine – kiriku osadus seisneb täielikus õpetuslikus ühtsuses ning väärõpetuse esitamise korral maksab põhimõte, et «Jumala kirikus ei saa ega tohi eksliku poole seisukohti sallida, veel vähem neid vabandada või kaitsta» (Konkordiavormel, SD). Veelgi enam, «Puhta õpetuse ning täieliku, püsiva ja Jumalale meelepärase üksmeele säilitamiseks kirikus ei ole vaja mitte ainult seda, et õpetataks õigesti puhast, õnnistusttoovat õpetust, vaid et mõistetaks hukka ka selle õpetuse vastased, kes jagavad teistsugust õpetust» (Konkordiavormel, SD). Me kõik oleme ordinatsiooni eel kinnitanud neid lauseid oma suuga ja neile kätt alla pannes.
Kiriku teoloogilisi arutelusid ei või rajada ametlikust õpetusest lahknevale või hereetilisele alusele. Mõistlik oleks raamdokument ümber sõnastada, kasvõi hea tahte üles näitamiseks. Seni ei ole seda soovitud teha. On tõsi, et juunikuus kutsuti ka mind osalema komisjoni töös, mis teoloogilise arutelude küsimusega edasi töötab. Kuid mulle öeldi kategooriliselt, et raamdokumenti parandama ei hakata. Kui nii, siis muutub ju koostöö mõttetuks.
Kahjuks on EELK juhtimisse sugenenud teatav üleolev suhtumine ja pinnapealne formalism, mis ei võta ametivendade täiesti asjakohaseid märkusi arvesse. Antud küsimuses pöördus Piiskopliku Nõukogu poole terve rida meie vaimulikke, nende seas emeriitpiiskop ja kaks teoloogiadoktorit, lisaks mitu praegust või endist praosti. Toitu saab kartus, et eelseisvad ametlikud teoloogilised arutelud on mõeldud ettevalmistusena selleks, et kujundada EELK õpetus ümber liberaalse, progressiivse programmi alusel. Seda näib kinnitavat ka tõik, et arutelusid ettevalmistavas protsessis on konservatiivseid vaateid väljendavad vaimulikud olnud selgelt alaesindatud.
Teoloogiline mõttevahetus on igati loomulik, kuid seejuures peame seisma alusel, mida oleme oma ametivandes tõotanud järgida. Mõistagi on nii EELK usualuste põhikirjaline määratlus kui ametivanne kõrgemal kõnealusest raamdokumendist, seda dokumenti vastavates osades tühistades ja kehtetuks muutes. Samas ei tohiks EELK ametlikes dokumentides sisalduda sõnastusi, mis on vastuolus usualustega või kajastavad kellegi privaatseid teoloogilisi positsioone. See vaid külvab segadust nii vaimulike kui ilmikute seas.
Kutsun käesolevaga avalikult üles raamdokumendi parandamisele ning vaimulikke mitte nõustuma mainitud väärkontseptsioonidega, mis võivad teoloogilised arutelud valele teele juhtida. Deklareerin, et usutunnistuslike alustega vastuolus olevaid positsioone, kui neid peaks ametlikult esitatama, ei saa tunnistada kirikus legitiimsete, kehtivate ja siduvatena ei ordineeritud ametikandjate ega kiriku ilmikliikmete jaoks.
Usupuhastuspüha eel, AD 2024.
Veiko Vihuri,
teoloog ja vaimulik,
doctor theologiae (Universitas Tartuensis),
magister artium (Universitas Dunelmensis)
