Nii kristluses kui buddhismis me peame vahet tegema keskse ja sektantliku traditsiooni vahel. Kristlus tekkis Vahemeremaade idaosas ning keskne traditsioon sai areneda vaid seal. Euroopa kaugetes paikades, kas siis meretaguses Walesis, Šotimaal ja Rootsis või Vahemeremaade kultuuri naabruses asuvates Wittenbergis ja Böömimaal, avaldus ristiusk hoopis uutes ja harjumatuis rõivais. Kuna elaval traditsioonil polnud küllalt jõudu levida terviklikult nii kaugele, siis asendati ta fantastiliste ideedega, mis kutsusid üles minema tagasi «algevangeeliumi» juurde ning mis esitasid võimsa traditsiooni katkisi tükke «ainsa puhta õpetusena».
Edward Conze, 1957 (tõlge masinkirjalises kogumikus «Valik budoloogilisi artikleid», Tallinn: 1989)
+ + +
Kommentaar. «Me peame alati meeles pidama, et luterlik reformatsioon ei kavatsenud kunagi luua uut kirikut või lõhestada olemasolevat. Reformatsioon tahtis olla vaid uuendusliikumine olemasolevas kirikus eesmärgiga puhastada kiriku õpetust ja praktikat. Seega ei tahetud eitada, hüljata või asendada varasemat magnus consensus’t, pigemini taheti seda kaitsta eksituste eest ja puhastada kõikidest kuritarvitustest ning väärarengutest, mis olid kirikusse tunginud. Et mõista õigesti usutunnistusi ja seda, mida nad õpetavad, peame tundma Lutheri ajal ja enne seda valitsenud usulist konsensust. Kõiki õpetusi, mida otse ja selgesõnaliselt tagasi ei lükata, ei tule pidada lahutavaks, vaid kõigi poolt omaks võetud pärimuse osaks.» (Luterlik piiskop Jobst Schöne, vt siit.)
