Esimene kristlaste põlvkond, nagu kõik järgnevadki, olid veendunud, et Jeesuse ristisurmal on kaugeleulatuv mõju. Nad väitsid, et on saanud seeläbi oma elule uue mõtte. Nad väljendasid seda erinevalt: mõned ütlesid end olevat patud andeks saanud, teised olevat südames rahu leidnud või Jumalaga lepitatud.

Jeesuse surm – ohver

Juutidele oli ohverdamine üsna igapäevane nähtus, oli ju ohverdamine usuelu üks osa. Jeesuse surmast kõneldes kasutatakse Uues Testamendis ohvri kohta mitut eri väljendit. Kui Ristija Johannes Jeesust nägi, hüüdis ta: «Vaata, see on Jumala tall, kes võtab ära maailma patu» (Jh 1:29). Paulus räägib «paasatallest»: «…sest ka meie paasatall Kristus on tapetud» (1Kr 5:7). Peetrus kirjeldab Jeesust kui «veatut ja laitmatut talle» (1Pt 2:19) ning Heebrea kirja autor püüab tõestada, et Jeesuse surm oli juudi ohvriteenistuse kõrgpunkt.

Niisugune võrdlus tekitab kaks küsimust.

1. Mis tähendus on «tallel», kellega Jeesust võrreldakse? Kuna Uue Testamendi autorid teadsid, et nad Jeesuse surma läbi pattudest vabanenud on, võib selle väljendi taga näha Vana Testamendi «lepitusohvrit» (3Ms 16). Kui Iisrael Egiptuse orjapõlvest vabanes, oli ohverdamisel tähtis roll (2Ms 12). Jeesus ise seostab oma surma iga-aastase paasatalle ohverdamisega (Mt 26:17–46; Mk 14:17–26; Lk 22:14–23 ja Jh 13:21–26). Sealjuures meenutab ta jüngritele, et ohvrisurm on neile samaväärse tähendusega, nagu juudi rahvale paasapüha. Kui Uus Testament võrdleb Jeesuse surma talle ohverdamisega, siis ilmselt on autoritel silme ees pildid tallest kui lepitusohvrist ja paasatallest.

2. Mis tähtsus oli ohverdamisel? See küsimus on veelgi olulisem. Enamik meist pole ohvrilooma tapmist kunagi näinud. See ei mängi meie elus mingit rolli ja meile näib see toiming arhailise maailma barbaarse rituaalina. Tuleb tõdeda, et tolle aja usklikud tegid seda teadmisega, et inimene on patu läbi Jumalast lahutatud. Seepärast pidi ta end Jumalaga lepitama. Patune läks ohvriloomaga altari ette. Pannud käe looma pea peale, andis ta mõista, et on Jumala ees süüdi ja ohvriloom sureb tema asemel.

Ohvritalituse võib jagada nelja etappi.

– Loom tapeti. Sellega meenutati inimesele tema pattude tagajärge, konsekventsi – surma. Vaid Jumala armust ei pea surema inimene, vaid tema asemik – ohvriloom.

– Preester (hbr kohen = ligitooja) tõi ohvrivere altarile. Nii toimus «lepitamine». Patt kaeti ohvrilooma verega ning Jumal ja inimene ühinesid taas.

– Seejärel pandi tapetud loom templi altarile, tähistamaks, et inimene sai andeks ja pöördus täielikult Jumala poole.

– Lõpuks söödi osa lihast ühisel söömaajal ära. See pidi tähendama, et nüüd on patune ka kaasinimestega ära leppinud. Osadus Jumala ja inimestega oli taastatud.

Vanas Testamendis oli ohvritalitus Jumala ja inimese lepitamise vahendiks. Sama mõeldakse ka Uues Testamendis, kui seal Jeesuse surma «ohvrina» kirjeldatakse. Heebrea kirja autor läheb aga niikaugele, et edastab Jeesuse surma vanatestamentliku ohvritalituse valguses. Jeesuse surm oli reaalsus, Vanas Testamendis vaid kujutlus tulevasest tõelisest ohvrist. Kristlased võivad kindlad olla, et nad on Jeesuse kaudu Jumalaga lepitatud. Jeesus talus ristil ülimat eraldatust Jumalast. Nüüd peavad kristlased «uute inimestena» end täielikult Jumala käsutusse andma. Nii mõtles Paulus, kui ta ütles: «…andke oma ihud elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks» (Rm 12:1).

Jeesuse surm – lunaraha

Jeesus ütles, et tema elu saab «lunarahaks paljude eest» (Mk 10:45). Sõna «lunaraha» tähendus on meilegi hästi teada.

Ent Uues Testamendis on lunaraha (kr lytron) orja hind. Sageli maksid seda kõrvalised isikud. Tolleaegses Roomas pidid ori ja lunaraha maksja templisse minema. Usulise talituse ajal anti lunaraha orja omanikule üle. See tseremoonia pidi tähendama, et ori kuulus nüüd vastavale jumalale, mitte enam inimesele. Uues Testamendis toonitatakse tihti kristlaste kuulumist Jumalale. Nad on vabaks ostetud oma «tühisest, edevast eluviisist» (1Pt 1:18). Paulus manitseb lugejaid: «Te olete kalli hinnaga ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus» (1Kr 6:19–20).

Joachim Jeremias ütleb: «Lunaraha on Inimese Poja vabatahtlik, süüta suremine. See on Jumala silmis väärtuslikum kui mis tahes luna: raha, head teod, vanemate teened või märtrite surm. Jeesus maksis lunaraha kõigi eest. Ja see kehtib ka viimses kohtus. Elu, mis ristil surma anti, oli Jumalast. Seepärast on Jeesuse lunal ka nii suur võim. Siin ilmneb Jumala piiritu armastus» (J. Jeremias, Das Lösegeld für Viele, in ABBA, Studien zur ntl. Theologie und Zeitgeschichte, Göttingen, 1966. Lk 228/229).

Jeesus suri meie eest

Kui Jeesus suri «ohvritallena» ja meie eest «lunaraha» maksis, järelikult andis ta oma elu meie asemel. Tegelikult tegi ta midagi niisugust, mida me ise teha ei saa. Näiteks Esimene Peetruse kiri ütleb, et «Jeesus meie patud ise kandis üles ristipuule oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õiglusele» (1Pt 2:24). Kõik Jeesuse surma kirjeldavad pildid on mingil määral piiratud, sest nad on vaid piltlikud võrdlused. Kõigele vaatamata jääb risti saladus meile mõistatuseks. Ometi avaneb meile Jumala ja inimese suhetest mõndagi olulist. …Jeesuse ristisurm annab meile veendumuse, et Jumal jagab meie kannatusi. Ta ise pidi ristil kõige rängemat patu konsenkventsi taluma.

Rist näitab meile Jumala andestuse hinda. Kui raske on meil vahel oma perekonna liikmetelegi andeks anda, ammugi siis teistele inimestele. Näib, et paljud pole sellest teadlikud.

«Jumal annab mulle andeks, see on tema kohus!» – absurdne lause, aga annab täpselt edasi paljude inimeste suhtumise. Ent Jumalgi ei saa kurjustest lihtsalt üle vaadata. See oleks talle loomuvastane. Andeksandmise tegelik hind saab ristil nähtavaks: «Jumal ei säästnud ka oma Poega, vaid loovutas tema meie kõikide eest» (Rm 8:32).

Väljavõtteid teosest: John Drane. Jeesus. Tallinn: Logos, 1996.