Neil päevil on tähelepanu äratanud Canterbury peapiiskopi Justin Welby esinemine BBC raadiosaates, kus ta andis muuhulgas mõista, et Inglismaa Kirik peaks üle vaatama orjanduse ja koloniaalse minevikuga seotud ajalooliste isikute kujude sobivuse kirikusse või nad vähemalt «konteksti asetama».

«Kõndige ringi Canterbury katedraalis, seal on igal pool monumendid, või Westminster Abbeys, ja näete kõike seda, ja mõned neist peavad maha tulema (and some will have to come down),» ütles peapiiskop Welby BBC Radio 4 saates.

Tõsi, täpsustava küsimuse peale, kas ta leiab, et katedraalis olevad kujud tuleb maha kiskuda, vastas Welby, et ta vältis hoolikalt selle ütlemist.

Kiriku ajalugu tunneb mitmeid ikonoklastilisi liikumisi, mis on suunatud pühapaikades asuvate kujude ja pühapiltide vastu. Taolistel ilmingutel on olnud nii religioossed kui ideoloogilised põhjused, praktikas on ilmselt oma osa etendanud pööbli labane rüüstamiskirg.

Kas me elame uue «pildirüüste» lävel? Kui kõik ühiskonnaelu aspektid peavad alluma domineerivale ideoloogiale, mille lipukirjaks on sallivus, vabadus ja võrdsus, siis näib, et ka kirikud ei pääse ajastu nõudmistele lõivu maksmisest.

Kirikute rüüstamised reformatsiooniajastul

16. sajandil rüüstati Euroopas katoliiklikke pühakodasid või kõrvaldati neist «ebajumalakujud» reformatsiooni radikaalsemate, protestantlikemate suundade ettevõtmisel. Luterlus säilitas nii mõndagi katoliiklikust pärandist, sest Martin Lutheri enda suhtumine piltidesse ja kujudesse oli soosiv või vähemalt neutraalne.

Vana-Liivimaal toimus alates märtsist 1524 kuni 1526. aasta märtsini pildirüüsteid vähemalt kümnes linnas. Riias rüüstati toomkirik ja mõlemad linnakirikud, Tallinnas dominiiklaste konvendikirik ning Olevise ja Pühavaimu, Tartus rünnati toomhärrade elamuid. Kirikuloolane Olaf Sild kirjutab Tallinnas toimunud pildirüüstest teoses «Usupuhastus eestlaste maal 1524–1924» (lk 36 jj) nii:

«14. IX. 1524 a., risti ülendamise päewal, puhkes Tallinnas altarite ja piltide rüüstamine lahti, kõige enam munga-kirikus (n. n. Katariina kirik), sest et mungad ordumeistrile ja wasallidele kaebanud olid. Edasi rüüstati Pühawaimu kirik ja Olewiste kirik: pildid, altarid, pühad kujud, pühurite jäänused häwitati ära, rahakirstud murti lahti. Kallid kirikuriistad ja kirikukirstud wiidi ära. 400 kuni 500 isikut wõtsid osa, sakslased ja eestlased, 3 tunni jooksul oli kõik tehtud. Niguliste kirik jäi rüüstamata, sest et selle kiriku eestseisja Heinrich Buess (ehk Busch) oli hõbeasjad käärkambrisse wiinud ja kiriku lukud kinni tinutada lasknud.

Järgmisel päewal 15. IX. andis magistraat käsu, et igaüks, kes mingisugust kiriku warandust omandanud, kas waimulik wõi wõhik, sakslane ehk eestlane, noor ehk wana, selle tagasi tooma peab, muidu käiakse temaga kui wargaga ümber. … Pildi rüüstamised ei kordunud Tallinnas enam.»

Maapiirkondades toimusid muutused kirikute interjööris ajapikku. Pigemini sai paljude kirikute keskaegsele sisustusele saatuslikuks hoopis sagedane sõjategevus, mitte reformatoorne viha «paavstiusu ebajumalakujude» vastu.

Mõisnike vappide mahavõtmine

Kui reformatsiooniaegseid püüdlusi kõrvaldada kirikuist katoliku pühakute kujud saab põhjendada usuliste hoiakute muutumisega – kuigi sotsiaalseid tegureid tuleb samuti arvesse võtta –, siis 20. sajandil on domineerinud pigemini ideoloogilised, näiteks sotsiaalse õiglusega seotud põhjused. Kui jätta kõrvale bolševike poolt toime pandud rüüsteaktid, siis võib ühe näitena tuua mõisnike (kui kunagiste rõhujate) vappide kõrvaldamise kirikutest.

Nimelt levis 17.–18. sajandil laialdaselt komme jäädvustada väljapaistvate isikute mälestust kiriku seinale paigutatud vapp-epitaafi (surnusildi) abil. Vapp-epitaafi kanti matuserongkäigus sarga ees ning see riputati hiljem lahkunu haua lähedusse kiriku seinale. See komme hakkas hääbuma pärast kirikutesse matmise keelamist 1772. aastal. Tänapäeval on Eestis säilinud alla 200 vapp-epitaafi, üle poole neist asub Tallinna toomkirikus, Eestimaa Rüütelkonna endises kirikus.

20. sajandi algul võeti sakste-vastaste meeleolude käigus vapp-epitaafid paljudes kohtades seinalt maha. Näiteks Saaremaal tehti seda pärast 1905. aasta revolutsiooni. 1927. aastal lasi EELK kirikuvalitsus sakslaste vapp-epitaafid toomkirikust eemaldada. Ajaleht Vaba Maa kirjutas sel puhul, rõhutades vapp-epitaafide ajaloolis-kultuurilist väärtust: «Konsistooriumi inimestel näib puuduvat täielikult igasugune närv meie maa ajaloo ja kunsti väärtuste hindamiseks ja ei või olla sellepärast mingisugust kindlustust võimalikkude üllatuste ärahoidmiseks, mis meile võivad kalliks maksma minna.»

Tänaseks on suhtumine muutunud – suur hulk konserveeritud vapp-epitaafe on toomkirikus tagasi ja neid võetakse loomuliku osana meie ajaloo- ja kultuuripärandist. Minevikus aset leidnud ülekohtu (700-aastane orjaaeg) meenutamise asemel nähakse neis pigemini viidet Eesti kuulumisele Euroopasse. Kristlikust vaatepunktist on nad ikkagi surnusildid, s.t koguduse kunagiste liikmete mälestusmärgid.

Tulevikutrendid

Praegu valitsev arusaam muinsuskaitsest ilmselt välistab kirikute ajaloolise sisustuse väljavahetamise ideoloogilistel põhjustel. Võib-olla osutab sekulaarne muinsuskaitse sellega kirikutele teene. Küll aga võib arvata, et progressiivsemad kogudused varustavad end tulevikus mitmesuguste siltide ja sümbolitega, mis tähistavad ja väljendavad nende edumeelsust, avatust ja hoolimist sotsiaalsest õiglusest. Näeme vikerkaarevärve, viiteid õiglase kaubanduse toetamisele ja kliimateadlikkusele jms. Kristluse ulatuslik ideoloogiline ümbertõlgendamine viib kindlasti nähtavatele muutustele nii jumalateenistuslikus elus kui kirikuruumis.

Meie ajastu revolutsiooniline hoiak ja meelsus ei püüdle tõe ja õigluse poole, nii nagu Jumal seda ilmutanud on, vaid soovib lõhkumise ja purustamise kaudu kujundada tervest maailmast autonoomset tsooni, mis ei sõltuks Jumalast. Tegemist on olemuselt antikristliku liikumisega. Saab näha, kui kiiresti suudab see alistada kiriku. Juba praegu harjutavad massid põlvitamist tuleva Antikristuse ees.