“Kõik on Ta teinud hästi, Ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud rääkima!” (Mk 7:37)

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Suudad sa kujutada ette, et täiesti võõras tuleb su juurde, pistab oma sõrmed sulle kõrva, sülitab ja puudutab su keelt? Ja sinu enda sõbrad on sulle selle tegelase kaela sokutanud. Oma sõpra Jeesuse juurde viies ei olnud meestel arvatavasti mõtteski, et midagi sellist juhtub. Nende ainsaks sooviks oli, et Jeesus paneks oma käe kurdi peale ja õnnistaks teda. Aga Jeesus pistab hoopis oma sõrmed mehe kõrva ja sülitab ta keelele.

Seda tahab Ta teha ka meiega siin, tänasel jumalateenistusel. Ta tahab pista oma sõnad meie kõrvadesse ja tahab avada meie keele laulma ja kõnelema Tema kiituseks.

Püha Markus ei räägi meile midagi täpsemalt kurdi ja kidakeelse mehe kohta. Me ei tea isegi tema nime. Ta oli lihtsalt üks paljude kuulmishäiretega inimeste seast, kes ei olnud kuulnud kunagi naeru, muusikat ega Jumala Sõna. Teame vaid seda, et ta oli pärit Galilea järve idapoolselt kaldalt, Kümnelinna piirkonnast, mis oli paganate ehk mittejuutide territoorium. Kui mäletate, siis see oli paik, kus Jeesus vabastas ühe mehe kurjadest vaimudest. Terve leegion deemoneid siirdus sigadesse ja seakari uputas end järve. Selle piirkonna elanikele ei meeldinud asjade selline käik ja nad palusid tookord Jeesusel koos jüngritega lahkuda. Aga kuuldus Jeesuse võimust deemonite ja haiguste üle levis ja nüüd, kui Jeesus on taas külastamas seda piirkonda, leidub inimesi, kes Ta üles otsivad. Leidub mehi, kellel on nii palju usku Jeesusesse, et viia oma sõber Tema juurde. Tänapäeval nimetame seda evangeliseerimiseks või misjoneerimiseks ja loome selleks vastavaid organisatsioone ja ühinguid. Sellest räägitakse palju ja otsitakse võimalusi, kuidas võita rohkem inimesi Kristusele. Kuid lõpuks taandub kõik sellele, et me toome oma tuttavad Jeesuse juurde, et Tema neid õnnistaks. Tõesti, siin ei ole midagi keerulist, ehki mõned oskavad ka selle lihtsa asja segaseks ajada.

“Kas sa ei paneks oma käed meie sõbra peale? Tema kõrvad ja keel ei ole töökorras. Oleme kuulnud, mida Sa tegid deemonitega ja arvame, et oled suuteline aitama ka meie sõpra.”

Jeesus ei lase ennast kaks korda paluda. Ta viib mehe rahvahulgast eemale, et olla hädalisega kahekesi. Jeesus ei  vaja etendust. See ei ole mõeldud televisiooni ega muu massimeedia jaoks. Jeesuse tegutsemine on täiesti erinev sellest, mida nii nimetatud tänapäeva kuulsad usuravitsejad teevad. Jeesus ei mõelnud kunagi kuulsusele. Ta ei kasuta teiste häda endale tähelepanu tõmbamiseks. Ta on seal üksnes mehe jaoks, kes ei kuule ega suuda rääkida. Temale on suunatud Jeesuse jagamatu tähelepanu.

Jeesus kasutab siin märkide keelt. Ta jõuab meheni just seda teed, mis oli tuttav isiklikult temale. Jeesus ei oota, et jõuaksime Tema tasemele, vaid Ta tuleb meie juurde ja räägib meiega seda keelt, mida meie oskame.

Jeesus puudutab meest oma kätega. Võime öelda, et antud juhul Looja puudutab oma katki läinud loomingut. Puudutus on eluliselt tähtis tervendamise juures. Oma kultuuri kontekstis me ei tee seda enam küllaldaselt. Kuulamise toru oli esimene osa varustusest, mis tuli arsti ja patsiendi vahele. Tänapäeval võid sa läbida arstliku uuringu, ilma et arst sind puudutaks. Üha rohkem ja rohkem kaugeneme inimlikust puudutusest.

Mulle on jätnud  sügava mulje Ema Teresa töö India vaeste ja surijate keskel. Tema tegevust kajastavates filmides on näha, kuidas ta puudutas igaühte, keda kohtas. Alati oli ta käsi kas kellegi pea või õla peal, isegi siis, kui ta söötis või pesi kedagi. Ta puudutas oma kätega neid, kellest tavaliselt eemale hoitakse – vaeseid, roojaseid ja haigeid. Ema Teresa käed tõid lohutust, lootust ja tervenemist Jeesuse nimel.

Kui Jeesus puudutas kedagi, siis oli see Jumala käte puudutus. Ta astus alla oma taevasest aust, võttis inimese kuju, et olla meie keskel ja puudutada meid oma inimliku olemuse läbi. Jumal ei ole mingi abstraktne vaimne olevus, kellel meiega midagi pistmist pole. Jumal, keda kristlased kuulutavad, ei ole oma loomingut unustanud, vaid suhtleb meiega inimlikul tasandil. Kristuses oli Ta ise ihuliselt oma rahva keskel ja puudutas neid. Tänapäeval on Ta kutsunud ja seadnud ametisse inimesed, kes on Tema käteks siin maailmas ja kelle läbi Ta meid jätkuvalt puudutab. Kui Jeesus pani oma sõrmed mehe kõrvadesse, siis oli see Jumala puudutus. Kui su pihiisa paneb oma käed su pea peale ja kuulutab Jeesuse nimel pattude andeksandmist, siis on see samuti Jumala puudutus.

Jeesus vaatas üles taevasse. Ta tahtis sellega mehele mõista anda, et sealt tuleb sinu abi. “Sinu abi tuleb Jumalalt ja ma olen tulnud tooma Teda sinu juurde.” Kristus on ülempreester, vahendaja Jumala ja inimese vahel. Ta ohkab. Ta teab, kui suur on rikke selle juures, keda loodi jumalanäolisena ja millist hinda Ta peab maksma selle parandamiseks. Ta teab, et tervendamise hinnaks on rist ja surm.

Lõpuks, kui Jeesus on märkidega kõne lõpetanud, ütleb Ta sõna, mille Markus on meile edastanud aramea keeles: “Effata!”, mis tähendab avane, saa vabaks. See ütlus ei olnud mõeldud üksnes kurdile mehele, vaid kogu inimkonnale. Jeesus tuli kuulutama vabaks saamist vangistatuile. Patu orjuses ja surma ahelates  olevaile tuli Ta rääkima vabaduse sõna.

Teame ju, et Tema sõna on meile eluleivaks, et see on elav ja tegev. Need langevad kurtidele kõrvadele ja panevad nad kuulma. Langevad kivistunud südamele ja panevad ümber hindama elu väärtusi. Ega asjata pühakiri ütle, et Jumala sõna on nagu kaheteraline mõõk, mis lõhestab inimese hinge.

Võib tunduda imelik või isegi natuke irooniline, et Jeesus keelab tervendamisest rääkimise. Mees võib nüüd selgelt kõneleda ja tahaks sellest kõigile kuulutada, aga Jeesus annab range korralduse vaikida. Küllap Jeesus ei tahtnud, et Teda tuntakse kui imetegijat. Kui inimesed oleks Jeesuses näinud üksnes ravimit oma ajutistele probleemidele, üksnes arsti ihuhädadele, siis oleks jäänud tabamata asja tuum. Apostel Paulus ütleb, et kui meie loodame Kristuselt ainult maise elu hädade lahendamist, siis me oleme kõikidest inimestest kõige haletsusväärsemad.

Jeesus Kristus on enam kui imed. Imed olid üksnes märgid sellest, et Jumal oli tulnud meid katsuma. Jesaja oli juba sajandeid varem sellest kuulutanud. “Sinu Jumal tuleb,” rääkis ta. “Ta tuleb taevase kättemaksuga, õiglase tasuga. Ta tuleb päästma sind.” Pimedate silmad avanevad siis. Kurtide kõrvad lähevad lahti. Lombakas hüppab nagu väle hirv. Kidakeelsed hõiskavad rõõmust.

Jumal tuli Jeesuses Kristuses. Ta tuli meid päästma, neelates endasse kõik patu ja kurjuse, kõik, mis oli meiega valesti läinud. Ta tuli vabastama loodut ägamisest, millesse see inimese langemise tõttu oli sattunud. Ta tuli, et võtta enda kanda meie haigused, et võidelda kurjade vaimudega, kes rüüstavad meie hingejõu ja juhivad meid valele teele. Ta tuli vabastama meid kõigist, mis seob meid, mis vangistab ja ei lase meil olla vabad Jumala lapsed. Ta tuli meid päästma patu ahelast, Saatana küüsist ja surmast. Ta tuli, et oma surma ja ülestõusmise läbi avada Jumala loomingus uus  ajajärk, kus igaüks, kes Kristuse vastu võtab, saab Püha Vaimu läbi uueks inimeseks.

See kõik oli veel tulemata ja sellepärast Jeesus ei tahtnudki, et inimesed räägiksid kurdi mehega juhtunust. See oli liialt tühine selle kõrval, mis pidi tulema. Alles pärast Tema ohvrisurma, pärast tühja hauda, pärast ausse ülendamist ja Püha Vaimu väljavalamist võisid jüngrid rääkida Jeesusest täie teadlikkusega ja avalikult.

Sarnaselt jüngritega võime meiegi kuulutada maailmale Jeesuse kohta suuremaid ja tähtsamaid asju kui kõrvade ja keele tööle panek või mõni muu imetegu. Oma surma ja ülestõusmise läbi on Jeesus meie patu ja surma valitseja. Tema kaudu avaneb meile uus väljavaade igavesele elule. See juba on midagi, millest tasub rääkida ka teistele. Aamen.